Koolitulistamine

Pärast lendama asumist ei ole ma maailma asjade yle eriti palju oma pead vaevanud, võib-olla ainult siis kui Ukrainas lennuk alla tulistati. Tänase koolitulistamise taustal tuleb tõdeda, et maailm on ikka hulluks läinud, mitte enam minemas. Eks seda oli arvata, et meil ikka mingi debiilik (jah...kasutan jah seda sõna), kes Ameerikat tegema hakkab (ja nüüd, kus ots on lahti tehtud, jääme siis järgmiseid julgeid ootama). Samas, kas saab seda noorukit ainult syydistada? Lapsevanemad ....kus te olete?? Mille kuradi pärast teile need lapsed???? Tegelege nendega. See ei saa olla vaid yhe korra lõbu. Nendega peab rääkima, nendega peab tegelema, neid peab tegelikult ka kasvatama. Mulle on alati vastikust tekitanud need lapsevanemad, kes oma pättidest lapsi kaitsevad. Poisil on juba kümnendat korda politseiga tegemist, aga emme raiub kindlalt, et tema poiss ei ole kunagi midagi halba teinud ja teised on syydi. Või siis need lapsed, kellel oli koolis probleeme ....ikka on ju õpetaja süüdi. Või siis need, kes ei saa koole lõpetatud, seat õpetajad kiusavad .....:). Naljanumber. Ilmselt võib ka musta-valge kirjut lehma punase-kollase kirjuna näha. Aga vaadake peeglisse ja teadke, et see on hoopis teie kodu, kust selline kasvanud on. Imeline või mis?
Siinkohal ma tegelikult ei ürita ka õpetajaid õigustada. Ma ei oska mitte midagi öelda tänase õpetaja kohta, sest minul oli õpetajatega viimane kokkupuude oma 8-9 aastat tagasi, sealt juba edasi ülikool, kus inimesed on lihtsalt teistsugused (jumal tänatud, et ma jõudsin selle ära oodata). Aga minu aegne õpetaja oli suuremalt jaolt robot, kes suures osas tegeles oma ainega ja teise osa ajast kulutas pätipoiste tegemiste peale ärritudes (annan au neile vähestele eranditele, kellega mul on elus rõõm olnud kohtuda). Kas saab õpetajat süüdistada??? Võib-olla on süüdi õpetajate õpetamise metoodika?
Ilmselt on siin ikka kõva mõtlemise koht. Sest ilma lapsevanema, õpetaja ja lapse koostööta nii kui nii miskit sest head ei tule. Koostööd peab oskama ja tahtma teha. Siinkohal olen ma seisukohal, et see on suuremalt jaolt õpetaja kui professionaali suunata ja lapsevanema tahta. Lahendust ei saa olema ilma ühe ega teiseta.
Kui juba koolis hakkan maha laskma neid, kes mulle ei meeldi vms, siis mis saab tööelus? Pärast iga koosolekut viib koristaja ruumist ära 4-5 laipa ...? Kasvatage oma lastest tugevad inimesed, see oleks neile kindlasti abiks.
Kogu eelnev on minu väga lihtsustatud arusaam asjadest.
Minu vanemad on minust üritanud kasvatada normaalset inimest. Nad on seda teinud omade vahenditega ja teadlikult. Tänaseks ei ole ma tapnud kedagi ja vangis olnud ei ole. Veel. Kuigi eks ma pean tunnistama, et ega minagi nüüd veatu nii väga ole. Näiteks söön ma liiga palju magusat ja mulle meeldib hommikuti kaua magada. Üritasid mis nad üritasid, aga seda nad välja juurida ei suutnud. Ebaõnnestumine on neil ka see, et lapsel pole normaalset tööd, ta koristab WC-id ja võtab vastu oksekotte, kui seda vaja. Ja kool on ka lõpetamata, aga võin kindlalt öelda, et mind ükski õppejõud koolis ei kiusanud ja lõpetatud ta saab. Ma tean, et mu vanemad on selle pärast palju rohkem mures kui ma ise ;). Ma ei ütlegi, et lapse kasvatamine kerge on.

Aga wc-de ja oksekottide taustal olen ma veetnud Manchesteris kaks lahedat päeva ja homme siis tagasi D-sse. Jõuan südaööks koju ja järgmise päeva lõuna paiku kiire Kuveidi ots. Uus kuu toob endaga Montreali (Kanadas), Frankfurti (Saksamaal), Ankara (Türgis), Colombo (Sri Lankal) ja Sofia (Bulgaarias). Ma olen kohtunud nii paljude toredate inimestega, reisinud kokku rohkem kui 45s riigis (jah...ma olen saanud maapinnale, söönud, joonud, ringi käinud) ja ma saan endale lubada üht koma teist meeleheaks. Ma õpin iga päev aina uusi ja uusi inimtüüpe tundma, nende keeruliste isikuomadustega tegelema. Ja ometi olen ma õnnelik, et ma olen sündinud Eestis, kus ei ole maavärinaid, looduskatastroofe, meil vahetuvad aastaajad, hetkel veel puudub sõjaolukord jne. Olen kohtunud crewga, kelle perekond elab sõjakoldes, pereliikmed said surma või vigastada loodusõnnetuses või pere elab sisuliselt kodutuna kuskil Indias. Kuidas nad selle kõigega elada suudavad, ma ei tea. Eks näis mis minust endast kunagi tagasitulles saab ;). Võib-olla mängin Tallinna tänavatel süntrsaatorit. Aga mu kogemust elus ei võta minult keegi ;).

Aga nii palju siis ka Manchesterist ;)

Eestlased pardal!

Juba väga pikalt ei ole ma midagi kirjutanud. Ja täna ka ei kirjuta pikalt ehk ;). Kuu lennujaamas sai läbi ja ei hakka siin kogu sellest draamast pikalt kirjutama. Eks midagi ōppis sellest, aga rohkem ei tahaks.

Koduskäik oli ka tore. Aga mis ma sellestki pikalt kirjutan. Lōputöö valmib vōi no tegelikult on minu poolt valmis, aga laagerdub ;). Varsti loen uuesti yle ja siis saab juhendajale arvamuse avaldamiseks saata.

Aga pärast puhkust esimene reis oli siis Austraaliasse, Perthi. Esimene kord Austraalias ja see jääb kindlasti meelde ;). Lend oli tore ja rahulik, kui arvestada reisijaid. Muutunud on teeninduskontseptsioon ... Ja see on hullumaja ... 11 tunnisel lennul 5 teenindust. Yhesōnaga jooksed end ogaraks. Aga kōik sai tehtud. Lisaks saab nii pikal lennul ka reisijate peade kohal magada ...minnes sedakorda 2 tundi ja tagasiteel 3 tundi. Niiet ei olnud hullu.

Perthi ajavöönd on +8, Eestis ja Kataris on see +3. Ehk siis kui maandusime, oli seal ōhtu kell 6. Tegime ōhtusöögi ja ega saigi magama mindud. Algul väga uinuda ei saanud, sest yle tänava oli kontserdimaja, kus oli Miley Cyruse kontsert ....ja kōik 13 aastased olid ju kohale tulnud ;). Aga hommikul sōitsime koaalade ja kängurude juurde!!! 

Aga selle reisi puänt seisnes hoopis järgnevas. Boardingu ajal minu tsoonis üks naine, kes rääkis ainult kreeka keelt, üritas mulle selgeks teha, et tal oleks vaja jalgu sirutada ja et pōlv on haige. Mina siis omakorda yritasin selgeks teha, et pärast ōhkutōusu saab sellega tegeleda. Ta muudkui raputas pead ja sisuliselt oli väga imestunud, et kuidas ma kreeka keelt ei räägi. Ma siis üritasin ausalt öelda talle natukene ära teha ja pakkusin variante, et mulle sobivad ka saksa, vene ja eesti keel. Selle peale yks noormees ytles kohe, et no aga ka talle sobib eesti keel. Üllatus missugune! Ja siis ta ütles, et tegelikult sobib eesti keel veel umbes kymnekonnale mehele ;). No ma olin sōnatu.

Tegu oli meremeestega, kes viisid laeva Tallinnast Perthi. Reisi alustasid nad 12. Septembril ja lōpetasid 23. Oktoobril. Kuna nad istusid enamalt jaolt kōik yksikult laili kabiinis, siis ega ma ilmselt nende kōigiga kohtunud. Aga minu teenindustsoonis oli neid 5. Nyyd siis olen eesti keelset teenindust ka teinud. Ja see oli väga vōōras. Liha kartuliga, kana riisiga, muna vorstiga ;). Aga šampust sai, konjakit sai, viina sai, nalja sai ;). Siis läks veel jutuks, ker kes kust kandist siis on ja tuli välja, et ühe mehe sugulased on minu sünnikohas ;). Maailm on ikka väike. 

Ühel hetkel tehti lennukis teadaanne, et arsti on vaja. Ja eestlased kohe andsid teada, et neil on oma laeva arst pardal. Tego oli vanema Viljandi kandi mehe Jaaguga, kes inglise keelt eriti ei rääkinud, sega ma siis tōlkisin. Nimelt oli yks naine endale kuuma kohvi kōhu peale ajanud ja sinna tekkisid suured villid. Niiet eesti mees aitas nōuga hädast välja ;)

Väga tore reis oli ja kindlasti üks meeldejäävamaid ;)

Lennujaama töötaja :)

Kaks vahetust lennujaamas nüüd tehtud. Hommiku viiest õhtu viieni ... kella 18ks kodus, söök, riided, magama ...hommikul (öösel?) 2.50 äratus ja kella 5ks uuesti lennujaama. Kaks kaheteist tunnist vahetust ja siis kaks vaba päeva.

Kokkuvõttes olen päris frustreeritud.  Ja isegi mitte sellepärast, et pean lennujaamas töötama, vaid sellepärast, mis siin tegelikult toimub. Kahjuks ei saa ma kõigest praegu otse ja omadega kirjutada, aga elu lihtsate inimeste jaoks, kes on tulnud siia heas usus tööd tegema, on ikka päris kole. Inimõigused puuduvad ja toimub üks pidev ärakasutamine. Nende kahe päeva jooksul on mu silmad ikka tunduvalt rohkem avanenud, kui nad seda varem olid. Nii et crewna oled siin ikka tegelikult või sees ...

Aga kuidas on siis töö lennujaamas? Pärast esimest päeva oleks olnud kiirabi vahetuse lõpuks vaja ... 12 tunni jooksul oli 1 tunnine paus ja ülejäänud päeva seisin (jah ...päev läbi jalgadel) check-ini laudade juures ja tervitasin inimesi ja soovisin neile head lendu (jah - see on päriselt kellegi töö päevast päeva!). Mittemidagi tegemine on ikka üks raske töö!!! Ma olen oma olemuselt tegelikult ilmselt laisemapoolne inimene ... aga kui ma juba tööle lähen, siis ma tahan midagi teha, kas või selleks, et oleks põnev ja aeg läheks kiiresti. Loodan, et mu eelmised tööandjad ja kolleegid nõustuvad (päris piinlik, kui ei nõustu ;). Esimese päeva 12 tundi olid minu elu pikimad tunnid. Vahepeal oli ka 3 tundi, kus tuli ainult 1 inimene. Lihtsalt seistes ja mitte midagi tehes hakkavad õlapiirkond ja kael meeletult valutama. Kui tüdrukutega bussi läksin, siis üks ütles nii armsalt, et "ei oleks iial uskunud, et bussiiste võibki olla minu paradiis!"

Teisel päeval siis saime oma loungei kogemuse kätte. Kui tüdrukud (jah, mina olen ainuke poisslaps selles vahetuses koos oma 19e tütarlapsega) pandi tööle põhiloungei, mis võtab 1000 inimest ja on 10 000 ruutmeetrit suur, siis mind pandi tööle hõbeklientide loungei. Töötasime seal ainult kahekesti,  koos ühe lennujaama töötajaga, sest see on pigem väike (ca 50 inimest). Ja töö nägi välja lihtne ... iseteeninduse korras said nad seal süüa ja juua ja meie ülesandeks oli ainult nõud kokku korjata. Hommikusöögi ajal oli väga kiire ... ja aeg läks kähku. Pärast kella 10t venis aeg kuni kella 5ni, sest inimesed tulid ühe ja kahe kaupa ja ega suurt miskit teha ei olnud peale jalutamise. Ja juba lennukist on teada see, et hõbekliendid on ühed kõige vastikumad ... nimelt on hõbekliendid kõige madalama tasemega lennuklubi liikmed. Selleks, et hõbekliendiks saada, pead ca 2 korda aastas lendama Londinisse. Lisaks on meil kuld- ja platinum kliendid. Nendele levelitele saamisks pead lendama kõvasti rohkem. Ja siis need hõbekliendid ... need on alati nii tähtsust täis, sest nad on saanud sellele levelile ja siis nad tunnevad, et nad on keegi, kuigi tegelikult ei ole.
Üks ütles mulle seal millegi peale, et "By the way  ... I am a silver member!" ... ma ei oskand muud kosta, kui et "I am aware of that ... this is a lounge for silver members, Madam ;)!". No mida muud ma oskan öelda.

Kuld - ja plaatinumkliendid on tõsised tegijad. Nad on teadlikud oma õigustest, kuid suuremalt jaolt on nad tagasihoidlikud ja teevad oma tegemisi ise ja ei vehi oma kuld ja plaatiumkaartidega. Nende jaoks on lendamine vajalik oma äride tegemiseks, mitte cabin crew ja lennujaama töötajate alandamiseks, nagu seda on hõbekliendid.

 Kõige hullemad on araablased ikkagi  ... ja kui ta veel hõbeklient on ... Nad suudavad 5 minuti jooksul esitada 105 kaebust. Ja lisaks see, kuidas nad inimesi kohtlevad. "Bring me! Give me!" Palun ja aitäh selles kultuuris ei eksisteeri. Esimesel päeval check ini juures oli vahepeal mu ülesandeks välja segmenteerida need reisijad, kes tegelikult äriklassi check ini ei pidanud minema. Nimelt paljud tähtsust täis hõbe- ja kuldkaardi omanikud arvavad, et võivad ka sinna tulla. Tuli siis üks araablane oma valges kostüümis ja ma küsisin, et kas esimene või äriklass. Ta vastas, et kuldklient! Ma küsisin, et aga mis klassis reisite. Härra teatas, et tema on kuldklient ja lendab turistiklassis. Ma siis ütles, et siis tuleb minna turistiklassi chck-ini. Ta teatas, et tema on alati teinud check-ini ärikalssi lauas. Ma ütlesin, et kui nii on juhtunud, siis võib olla sellel põhjus, aga tegelikult siin tehakse check in ainult ärikalssi reisijatele (ise mõtlesin, et oled idioot ikka küll ... Sa ei ole siit kunagi edasi saanud ja täna üritad jälle oma õnne!). Kahju, et nii viisakaks peab jääma ...muidu ütleks ikka otse ja omadega. Aga siis ta veel teatas mulle, et kas ma ei tea kuldklientide õiguseid ja reegleid. Siis mul kannatus katkes, kuna ma olin talle juba mitu korda suuna kätte näitanud, kuhu minna, aga see muudkui vaidles ... läksin kaks sammu eemale ...võtsin bukleti ja ütlesin, et mina olen reeglitega kursis ja palun teilgi ennast nendega kurssi viia. Andsin kätte bukleti ja ütlesin "ECONOMY customers check in is out of the business class check-in area! Have a safe flight, Sir!". Ta asus teele siis economy check ini poole ... pööras veel ringi ja teatas, et kui mul ei ole õigus, ta tuleb tagasi! Ma ei oskanud jällegi muud öelda, kui et "Have a safe flight, Sir!". Tegelikult oleks tahtnud veel lisada  "....in Economy class, TROPP!" ;). No ja tagasi ta ei tulnud ... Selliseid troppe on päeva jooksul tegelikult päris mitu.

Ja järgmisel päeval loungeis ikka jälle araablastega probleem. Tulid kaks kohalikku naist oma mustades kostüümides (abbayah). Istuvad siis maha ja vehivad kaugel käega ... mina siis kohe jooksen ja kummardan ette ja taha ja kõrvale, palun ja tänan ette ja taha ja kõrvale ... :). No siin peab ülimalt viisakas olema. Hakkavad siis mutid oma soovidega peale ... too mulle espresso! Teine mutt ütles, et temale must kohv! Tänasin ja palusin siis jälle ette ja taha ja jooksin soovi täitma. Tulin siis tagasi espresso ja musta kohviga ... ja imede ime ... mustast kohvist oli vahepeal saanud piimakohv. Jooksin siis piima järgi .. selleks ajaks oli espresso mutt juba otsustanud, et tegelikult tahaks ka musta kohvi :). Tulin siis musta kohvi (ja juba targalt piima ja suhkruga;). Siis oli otsustatud, et nüüd oleks ka kaks klaasi vett vaja. Tänasin ja palusin ette ja taha ja jällegi jooksin vee järele ... tulin tagasi ja siis oli endisel espresso mutil vaja juba ka magusat midagi. Tänasin ja palusin ette ja taha ja kõrvale ja jooksin siis magusa järele ... tõin selle ... ja siis oli ka musta piimakohvi tädi otsustanud, et nüüd on aeg ka temal magusat süüa ... tänasin ja palusin .... jooksin magusa järele ... tulin tagasi ja siis oli esimene juba otsustanud, et see magus ei ole ikka hea ja vii see ära! (Take it away!). See kõik toimus mingi 3-5 minuti jooksul. Iseenesest oli mul päris lõbus ....lõbus oli ka sellel britil, kes seal oma lendu ootas ;) ... ta ikka kogu aeg naeratas mulle ja pööritas silmi, kui jälle uus soov tuli ;). Mõne aja pärast tõusis ta püsti, soovis mulle edu, naeratas ja suundus oma lennule ;).

Nüüd on kaks vaba päeva ja siis kaks 12 tunnist öövahetust ;).

Õpib meeletult kannatlikust ja viisakust isegi nendes olukordades, kus tegelikult tahaks lihtsalt laksu kirja anda (no nii piltlikult;).

Aga lennujaama töötajad nende loungeides ... kokad, koristajad ja ettekandjad...on väga toredad ja sõbralikud ...suures osas Bangaldeshist ja Filipiinidelt. Armsad inimesed, keda siis suuresti ära kasutatakse kahjuks ...

Võtan seda asja, kui uut ja õpetlikku kogemust. Iseenesest seda tööd ma elus teha ei tahaks küll ... aga ei me ette tea, mis elu meil tuua võib ... :). Eriti minu kirjus elus ;)

...

Täna siis oli esimene koolituspäev lennujaama äriklassi lounge'ide jaoks. Jeerums kui keeruline see süsteem on. Aga tundub, et seal võib isegi põnev olla. Homme veel koolitus, siis kaks vaba päeva ja seejärel kaks tööl, kaks vaba ... kuni kuu lõpuni. Vahetused on 5st hommikul 5ni õhtul ja vastupidi. Kokku on mul sellel kuul 14 vaba päeva ;). Elu on ikka ilus. Sisuliselt midagi hullu ei ole, tuleb kuulata, mis öeldakse ja siis seda teha. Kõige kõrgemad ja tähtamad kliendid on kohalik kuninglik perekond, kes lendab nädalas mõned korrad ikka :).

Täna sain siis teada ka täpse loo lennujaamas asuva kollase karu kohta. Nimelt printsess ostis selle oma lapsele 6,8 miljoni USA dollari eest. Kuna koju ei mahtunud, pandi see lapsele "mängimiseks" siis lennujaama. Sedapsi siis lood. Millal te oma lapsele midagi otstsite ja kuhu te selle panite? :)

 Ja lisaks veel üks uudis. Aitasin juuni Dar Es Salaami lennul ühel kuldkaardi omanikul ta astmaravimit taga otsida. Kaotas selle ära, sest vahetas mitu korda istekohta jne. Ja ta otsustas, et ta kiidab mind. Tegelikult ma ju midagi erilist ei teinud. Pärast kaht ja poolt kuud sain siis sellest ka teada. Siin on tavas kiituse korral crewle tänukiri saata. Täna siis kelleltki Mohammadilt see minu postkasti ka tuli. Tsenseeritud versioon sellest :) 

Uus töö :)

No homme on nüüd saabunud :) ja Breti unenägu minust kui Soomes kellu pealt kohvi jagavast vallandatud crewst peaaegu täitunud :) Nali. Nii hull asi esialgu veel ei ole.

Tegelikult ei kirjutanud ma varem, sest ega polnud suurt midagi kirjutada. Ma lihtsalt ei teadnud ka ise suurt midagi. Etteruttavalt olgu öeldud, et ajasin u 4-5 päeva taga infot selle graafiku kohta ja keegi ei aidanud selles. Nii see siin on. Aga lugu on nüüd selline, et 75 cabin crewd peavad töötma terve septembri lennujaama äriklassi loungeis, sest nad on töökäte puuduses. Ja kui suur oli mu tõenäosus sellesse valimisse sattuda ... 75 inimest 8000st ... :). Ja mina olen üks õnnelikest väljavalitutest. No tegelik on see õnn ikka üsna mitte õnn. Aga ega vastu hakata ka ei saa, sest teine variant on koju ära tulla :).
Väidetavalt maksavad sama palga, mis lennates ja lubavad meile kiiret edutamist hoolsa ja tubli töö korral. Valimisse sattusin, sest mul on eelnev kogemus lendamises ja ma olen siin nagunii nii öelda "fast track crew" ehk siis teistest kiiremini äriklassi. No olles siin juba ka varem olnud, siis ma sellesse ei usu, elu on näidanud, et siin reeglid ei kehti :). Kui see asi kestab 1. kuu, siis ma teen selle ära. Ja võib olla tõesti on see hea kogemus, teenindada äriklassi kliente.

Veel hullem on nende inimeste olukord, kes saabusid siia tööle crewks ... aga 75le neist öeldi, et sorry ... crew kohta pakkuda ei ole ja töötate lennujaamas ... palk on ca 3-4 korda väiksem. Sa oled loobunud kodus kõigest ... tööst, elamisest jne jne jne ... ja siis tehakse Sinuga nii. Aga Lähis-Idas ükski tavaline reegel ei kehti :). Eriti selles riigis.

Aga koolitus on 3-4 september ja siis tööle. Kaks päeva tööl, kaks vaba, 12 tunniste vahetustega. Eks näis. Üritan ikka positiivselt minna sinna :)

Vahepeal oli mul ära Boeing 777 koolitus ja ma armastan seda lennukit. Olen nüüd teinud kaks kaks lendu ... Jakarta ja Jeddah. Jakarta lend oli puupüsti täis st 24 äriklassis ja 354 inimest turistiklassis :) Väga lahe ja mõnus lennuk ja crew oli ka sellel lennul super! Pärast tegime hotelli basseini ääres dringid ;) Mitte küll kõik, sest osa olid surmväsinud pärast seda 9 tunnist lendu.

Täna käisin oma hiinlasest sõbra Yinhuaga šoppamas.

 Lollused proovikabiinis. 

Ja pärast ma tegin risottot talle. Väljanägemine on hea, aga maitse. . . no nagu Tauno ütles, siis majonees teeb igast si**st söögi (või kuidas see nüüd oligi...)

Aga homme siis veel vaba ja pärast seda siis kaks päeva koolitust ja lennujaamas :)

Aga lühidalt veel Jeddah lennust. Jeddah asub Saudi Araabias. Jeddah on ka see koht, kuhu inimesed lähevad selleks, et kord moslemile kohustuslikus korras Mekas ära käia. Ma ei ole seda lendu oma elus varem teinud ja päris palju oli minu jaoks uut ja üllatavat. Nimelt Jeddah lennu ajal tehakse teadaandeid mitu korda, et moslemiusulised vahetaksid oma tavariided valgete "rätikute" vastu. Nimelt vahetavad nad enne maandumist oma riided ära ja mähivad end valgetesse rätikutesse, seda siis ainult mehed. Naised on ikka oma mustas rüüs enamasti (Abbayah).

Minu positisiooniks seekord oli L4 ... ehk siis vasakult poolt neljas uks. Boeing 777s on 5 ust. Ehk siis minu iste oli asetatud selliselt, et õhkutõusu ja maandumise ajal olin ma näoga rahva poole. Ja vahepeal tundus mulle endale ka, et ma jõllitan inimesi ... nimelt lasti neile enne maandumist koraani .. ehk siis keegi luges midagi araabikeelset neile (lindilt muidugi). Ja nad kõik hakkasid oma istmetel palvetama ...pobisesid koraani kaasa ja vehkisid kätega üles vahepeal. See oli natukene kõhedust tekitav kogemus ausalt öelda. WCd sellel lennul ujuvad veest ...sest enne Mekasse minekut peavad nad enda käed ja jalad ära pesema. Seda nad siis seal WCs ka teevad ;).

Vot selline elu meil siin ;). Täna oli 44 kraadi ja taksot tänaval püüdes higistasin end 3 minutiga täiesti läbimärjaks ;)

Ilusat kooliaasta algust teile kõigile, eriti õpetaja Ingale ;)

Paanika!

Täna tuli uue kuu graafik ... ja terve september on must ja iga päeva peal on kirjas RSV (System Reserved). Mul käis kohe peast läbi see, et jeerums, mis ma teinud olen! On ainult üks sõnavõtt selle bitchiga Dar Es Salaami lennult ... aga siis hakkasin kuulma ka oma sõpradelt, et neil on sama jama Kõik paanikas. Ja ei ühtegi selgitust, ühtegi e-maili ega midagi. Ilmselt päris lahti lastud ei ole, aga eks homme saan teada, lähen kontorisse oma Boeing 777 koolitusele.

Ma juba tegelikult natukene suskisin ka ühe tuttava kaudu ja ma ilmselt tean, mis juhtuma hakkab ... midagi hullu see ei ole, aga see ei meeldi mulle väga ... aga eks näis ;). Homme annan siis teada, mis saama hakkab ;)

Head ilusat vihma nautimist! Meil siin jätkuvalt 45 kraadi ja õhuniiskus on 70% ligi ...ehk siis kogu aeg oled läbimärg, kui väljas oled ;)

Lahkujad ...

Eile siis käisime väljas, kuna mu tailannast sõbranna Anchana lahkub septembri alguses, mu korterinaaber lahkub 28. augustil ja veel üks sõber Martin lahkub 1. septembril ... :)