Lõpusirgel ...

... aga alles õpingutega. Tegelikult tahaks juba praegu koju :) Nüüdseks on siis SEP läbi. Eksamid ei olnud väga rasked, suuline-praktiline eksam oli ikka väga lihtne. Mõnel oli muidugi sellegagi raskusi. Aga kõik said ikka tehtud. Praktilises osas pidin mina istuma L1 ukse juures (lennukite juures on kõige olulisemad uksed: meeskond jaotatakse uste järgi, uste järgi saad ülesanded jne jne jne. Kui Timo mulle kunagi üritas lennukite tüüpe uste järgi selgeks teha, siis ma ei saanud millestki aru. Aga nüüd olen jälle targem! Juhei!). L1 ehk left hand side first door. Istusin seal ukse juures ja lennuk tegi hädamaandumist. Tegin vajalikud protseduurid ja avastasin, et väljas on väike tulekahju. Informeerisin kaptenit ja kapten käskis ootele jääda. Ja siis anti käsklus reisijad evakueerida. Olin tark (!) ja teadsin, et minu ust ei saa evakueerimiseks kasutada. Seega karjusin kõigest väest: "Open seat belts! Exit Blocked! Go That Way!". Ja sellega oligi eksam läbi. Enne eksamit käisime ka tulega võitlemas:

Mind sellel pildil pole, sest keegi pidi ka pilti tegema. Ainult erakogu tarbeks on mul ka endast pildike ;) Kostüüm ei ole just jalustrabav, kuid vähemalt lennukis ei pea sellega olema ...

Pärast eksamit võtsin siis vaba olemise. Esimene vaba olemine alates saabumisest. Panen siia ka pilte sellest olemisest. Käisime kümnekesi väga kenas kohas ...

No ja nüüdseks olen siis otsast lõpuni ära proovinud ka oma vormiriietuse. Sinna kuuluvad püksid, rihm, kingad, särgid, vestid, jakk, talvemantel, nahkkindad jms. Püksid, jakk ja vestid jäid veel õmblejale. Kõik tehakse ikka minu järgi. Kuigi saladuskatte all võin öelda, et vormirõivastus ei ole suurem asi ;) Kingad on koledad, kuid väga mugavad. Mantel (mida ma ilmselt mitte kunagi ei kanna) on täpne koopia nõukogude sõduri mantlist. Ülejäänud asjad on keskpärased. Kõige rohkem meeldib mulle rihm :) Küll ma kunagi seda väljavalitutele ka näitan. Muideks väga imelik oli koju tulla talvemantli ja nahkkinnastega, sest õues oli tol hetkel jälle oma 45 kraadi ... ja mitte külma. Selle kuumusega võib siin hulluks minna. Aga ega palju teha ka ei ole. Lihtsalt istu toas ja palu lendu Stockholmi ja Kopenhaagenisse. Üks brasiilia poiss väga ootab talvist lendu Stockholmi, sest ta pole elu sees lund näinud ...

Tänasest algas siis esmaabi kursus, mis kestab kolm päeva ja kaks päeva on eksamineerimiseks. Meie instruktoriks on taaskord filipiinlanna Maria. Ta ei ole väga enesekindel, pigem isegi on arg. Nimelt me oleme ta esimene grupp. Aga ta on tore. Las õpib. Mõni kõva kutt viskab ta üle küll nalja ja on üleolev. Tahaks neid isaseid oma esimesel lennul näha, kui käed värisevad ja sõnagi suust ei tule ... Nagu ma kuulnud olen, siis osal meist on juba ka lennugraafikuid muudetud. Nii mõnigi on saanud oma Madriidi asemel lennu Pakistani. Jään ootama oma Teherani või Mashadi. Aga olen saanud ka oma esimese suudluse Kataris ... kumminukk Annylt! Kellel puuduvad igasugused tunnused Annyks olemise kohta, seega me arvasime, et pigem ikka Andrew või nii ...

No ja Ramadan kestab ikka veel. Väljaspool koduseinu süüa ja juua ei saa. Sergil oli aga kõht nii tühi, et otsustas võtta riski ja basseini ääres sööma hakata. Päris avalikult seda muidugi teha ei saanud:

Ega rohkem olegi. Hakkan siis nüüd täna õpitut kordama. Kõik need asjad mida kõhulahtisuse, hambavalu ja hüsteeria korral tegema peab ja mida teha ei tohi ... :)

No ja et te ikka usuks, et siin ikka lennundusega tegemist on ja ma ainult ei puhka, siis tõenduseks veel miskit. Kuigi sellel pildil olen mina puhkeasendis jällegi ;)