Hyderabad Indias ;)

sai siis öösel Hyderabadi ots tehtud. Ma pean tunnistama, et kõik need jutud India hirmsatest lendudest ei osutunud tõeks. Väga tore lend oli. Aga tore öö sai alguse juba bussis teel lennujaama. Buss oli järgi 18:29 ning minu majast tuli veel neli poissi sellele bussile. Tavaline vestlus on ikka, et kust keegi pärit on ja kaua juba siin on olnud jne. Tavaliselt, kui ütlen, et olen Eestist, teavad kõik kohe, et see on kuskil Rumeenia kõrval :D. Seekord oli kohe üks poiss, kes teadis täpselt, millega tegu. Ta olevat Eestis kaks korda käinud ja siis ta rääkis oma kogemustest, kuidas ta vanalinnas neid misiganes pähkleid vms sõi ja vene kirikus käis ja Viru Keskuses noortele alkoholi ostis :) Ta oli kohe nii õhinal, rääkis nii palju Eesti elus :) Täitsa tore oli.
Briifingul oli siis seekord lisaks Cabin Seniorile ka Performance Officer, kes on kontorist ja kontrollib kogu asjade käiku. No see oli elu parim briifing. Ta oli niii normaalne. Viskas nalja ja selgitas paljusid asju. Ja briifingu lõpus on alati see koht, kus igale meeskonnaliikmele antakse sõna, et miskit öelda. Ja üks tüdrukutest, kellega muideks ka koos Dubais basseinis käisime, teatas, et: olgu mis on, aga sellel poisil on nii ilusad silmad, et seda kohe peab ütlema :) Hetkeks oli vaikus ja siis hakkas Performance officer nii kõvasti naerma ja siis hakkasid kõik naerma. Ühel hetkel siis PO teatas, et kuigi see on ikkagi eelkõige safety ja esmaabi briifing, siis ta peab sellega nõustuma :D Kui keegi veel aru ei saanud, siis räägitakse minu silmadest! :D Ja pärast nad lennukis selgitasid mulle, et asiaatide jaoks on unistus saada suured ja sinised silmad. Seda ma teadsin, et Aasias on väga populaarne teha silmade suurendamiseks operatsioone, aga et need silmad just ka sinised peavad olema ... :)
Teel Hyderabadi oli lennuk täiesti täis, ainult seisukohad olid vabad. See teeb siis kokku 12 inimest äriklassis ja 132 inimest turistiklassis. Äriklassis on A320s alati üks teenindaja pluss abiks cabin senior ja turistiklassis 4 crewd. Seega veits rohkem kui 30 inimest näkku. Kuna me kõik seal taga olime suht kogenematud, siis võtsid asjad tavapärasest veidi rohkem aega, sest uskumatu, aga 132 inimese kohta oli 50 (!!!!!) eritoitu. Nendele tuleb kleepida eraldi inimese nime ja istekohaga kleeps. Aga no inimesed alati vahetavad kohti, nii et see on paras kamarajura. Lõpuks said kõik söönuks.
Siis olid kaks meest, kes järjekorras WCsse, kes küsisid, et kust ma pärit olen. Teiste crew liikmete kohta oli asi selge: kõik olid ju pilusilmad ;) Ma siis ütlesin, et Eestist. Ja ka nemad teadsid, kus on Eesti ja teadsid, et seal on kenad naised ;) Üks neist oli hindu, kes töötab Pariisis. Ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis töötab ta seal tuumafüüsikuna. Siis selgitas ka meile, et meie töö on ikka nii ohtlik, et saame radioaktiivset kiirgust kogu aeg ja et vananeme ikka tunduvalt kiiresti, kui need, kes ei tee meie tööd. No tore, aga ükskord sureme me nii kui nii kõik.
Teel Hyderabadi olid meil lennukis ka kaks maalt väljasaadetud. Need istuvad alati lennuki tagaosas ja nende dokumendid on Cabin Senriori käes. Nemad lahkuvad lennukist viimasena eskordi saatel.
Maandusime Hyderabadis, siis lahkusid reisijad ja tulid asemele väikesed mustad töömesilased. Neid on alati mustmiljon ja need on lennukikoristajad. Muidu nad eriti millestki aru ei saa, aga nende töö on alati nii organiseeritud ja nad teevad lennuki korda 5-10 minutiga. Siis oli veel 10 minutit ja tulid uued reisijad ja asusime tagasiteele. Tagasiteel oli meil 15 ratastoolireisijat :) ja üks pime reisija. Kõik sujus viperusteta ... kui välja arvata segadus eritoitudega. Neid oli jälle oma 40 tk. Aga kõik said söönuks. Maandusime Dohas kell 06:15 ja koju jõudsin 07:30. Ühesõnaga 13 tundi tööaega ja ma olin surmväss. Täna on mul nyyd vaba õhtupoolik, homme on standby ja ülehomse standby asemel on taaskord üks Dubai ;) No vähemalt midagigi.
Nüüd lähen ja söön midagi ja siis naudin elu ;)