Indoneesias käidud ;)

Nüüdseks on siis mu jalg Indoneesiat puudutanud ;) Lend Jakartasse sai alguse 06.11.2010 ja kestis 9 tundi ja 14 minutit. Hommikul kell 06.06 oli buss järgi ja sõitsin lennujaama. Briifing läks libedalt, kuigi Cabin Service Director tundus natuke bitchi olema. Küsis päris palju erinevaid ja väga ebatavalisi küsimusi esmaabi ja safety kohta. Kokku oli 12 meeskonnaliiget pluss piloodid. Tegelikult ei teadnud keegi, kas vulkaani tõttu üldse Jakartas maanduda saame. See pidi selguma poolel teel. Osa cargost laaditi maha ja võeti lisakütust, et häda korral maanduda hoopis Kuala-Lumpurisse või Manilasse.

Hotelli bassein

Minu positsiooniks seekord oli R3 st et istusin lennuki paremas küljes kolmanda ukse juures näoga reisijate poole. Minu tsooniks olid parempoolses vahekäigus read 16-29 ning ülesnneteks lapsed, WC-d ja kindlustada see, et tagasitulijatele on kõik vahendid lennuki koristamiseks. Jõudsime lennuki juurde reisijatega ühel ajal ... seega tegime kiiresti oma safety kontrolli ja alustasime bordingut. Turistiklassis oli 275 kohta ja turistiklassis oli seekord 275 reisijat ;) 99,9% neist olid indoneeslased, kes töötavad Kataris koduabilistena või teevad muid lihtsaid töid. Lisaks oli veel üks reisija, kes saadeti maalt välja dokumentide puudumise tõttu. Kuna ta kogu aeg nuttis, siis üks crew liikmetest, kes oli Malaisiast, rääkis temaga kohalikus keeles. Naine selgitas, et töötas rikka Katari perekonna juures, kes teda tegelikult lihtsalt ära kasutasid. Nad ei maksnud talle viimase aasta jooksul kordagi palka ja võtsid ta dokumendid ära. Täitsa kahju kohe. Need inimesed tulevad siis heas usus oma väikest raha teenima. Crew teadis rääkida, et nende palk pidi olema kuskil 500 riaali kuus, mis tähendab ehk umbes 1800 krooni. Reisi lõpuks olid kõik need teised vaesed inimesed lennu ajal raha kogunud ja andsid selle raha maalt välja saadetud naisele. Väga liigutav vaatepilt.

Te ei kujuta ette, kui toredad need inimesed on. Nad on nii vaiksed, sõbralikud ja nendega ei olnud ühtegi probleemi. Välja arvatud muidugi üks mõistuse kaotanud naine, kes üllatus-üllatus, istus või õigemini seisis minu tsoonis. Alguses ta istus rahulikult. Esimese söögikorra ajal ta ei saanud aru, mis see kandik on ja mis sellega tegema peab. Kuna ma Indoneesia kohaliku keelt veel väga hästi ei räägi, siis üritasin teda lihtsalt aidata, avades ta toidukausid ja võttes välja kahvli. Pärast esimest teeninduskorda sattusime India kohale ja seal on alati turbulents. Ja raputas lennukit nii hullult, et mul oli süda päris paha. See naine kargas püsti ja seisis vahekäigus. Mina pidin ta istuma saama, aga see oli võimatu, sest nüüd ta juba kartis mind ja jooksis eest ära. Too crew, kes rääkis kohaliku keelt, läks teda siis maha rahustama. Naine oli talle öelnud, et tal on halb eelaimdus ja ta tahaks siit lennukist kohe välja saada. No tõesti ... 12 kilomeetri kõrgusel 900 km/h lennates ei ole teda just lihtne selles osas aidata ... ja seda isegi 5 Star lennufirmal :) Nii ta seisiski seal vahekäigus terve selle raputamise aja. See võis kesta oma 10-15 minutit. Hiljem istus ta oma istmel, aga kui ma temast möödusin, siis hüppas ta iga kord tema kõrval istunud naisele sülle. Crew muidugi jälle teadis rääkida, et nende naistega tehakse siin igasuguseid roppuseid, alates vägistamisest kuni ma ei tea milleni välja. Ilmselt oli sellel vaesel naisterahval selle tõttu lihtsalt mõistus otsa saanud.

Kaktus

Seekord oli meil ka väga tore kapten, kes käis lennu ajal kaks korda ka tagumises köögis. Ei ole muidugi eriti hea tunne lennata, kui näed, et see, kes lennukit peaks juhtima, ajab meiega juttu :) Aga teisel korral ta tuligi teatama, et kõik on ok ja maandume siiski Jakartas. No kahju ... olime vaikselt juba Filipiinide ja Manila jaoks plaane teinud - eks teinekord siis ;) Maandusime südaöösel Jakartas ja sõitsime lennujaama lähedal asuvasse hotelli. Pärastlõunal pidime tagasi lendama, kuid ka see ei olnud kindel ;) Hommikul ärgates vaatasime uudiseid ja nägime, et enamik kaugliine lendavad lennufirmad on oma lennud tühistanud sh Emirates ja Etihad. Aga meie lendasime ;) Seega tegin hotelli juures väikese jalutuskäigu lõuna ajal ja pärastlõunal sättisin end minekuks valmis. Tore oli jalutada nüüd lühikeste pükstega Jakartas, kui paar päeva tagasi olin mantli ja kinnastega külmas Moskvas olnud ;)

Kuna nagu alati, olen mina hotellis esimene, kes alla tuleb, rall kapteniga ja tuli välja, et tema perekond elab Austraalias ja ta tütre ujumistreener on keegi eestlane Jaan, kes pidi olema väga hea ja tore inimene ja veel parem ujumistreener ;)
Öösel oli haigeks jäänud ka üks korealannast cabin crew, kes lendas tagasi reisijana. See oli meile esialgu päris valus hoop, kuna teadsime, et on jälle täis maja. Aga kuna suur osa lennufirmasid olid otsustanud mitte lennata ja seega ei olnud paljud meie reisijad üldse Indoneesiasse jõudnudki, siis tulime tagasi 100 reisijaga ... nii et ei olnud hullu ;) Lend kestis 8 tundi ja 45 minutit ja oli ülirahulik ... isegi igav. Kaks korda andsime reisijatele süüa ja u 5 tundi istusime niisama. See niisama istumine on kohutav ... uni tikub peale ;) Samas vahepeal oli ka turbulents ja kõva raputus ajas jälle üles :)
Täna oli vaba päev ja käisin shoppamas. Kataris on ikka hea shopata... ostsin veel ühe talvejope ja paksemad püksid naljaraha eest. Ega asjad, millele nõudlust ei ole, ei saa ju kallid olla ;)
Homme on veel üks vaba päev ja siis taaskord Jakartasse. Sedakorda saab kohapeal olla terve öö ja terve päeva ... niiet tuleb ka midagi targemat ette võtta, kui lihtsalt jalutuskäik hotelli ümbruses. Hotell pidi olema kesklinnast 45 minuti kaugusel ja sinna saab taksoga, sest ühistransport sõidab kuidas jumal juhatab ja ei pruugi sõita seda liini, mis on välja kuulututud :) Samas pidi taksosõit linna olema ainult 10 dollarit. Lisaks pean kindlasti ära proovima ka hotelli massaazhisalongi, sest hinnad pidid väga odavad olema ja tüdrukud käisid seda kõik proovimas ja kiitsid väga;) Samas eks näis, kas ja kuhu üldse maanduda saab ...
Seekordsel lennul lendasin taaskorda Joaniga Keeniast. Temaga tegin ka oma esimese lennu Dubaisse. See oli mu päris esimene lend ;) Tema perekonnas Keenias on 9 last ja ema ning isa. Imestas väga, et kuidas saab üldse võimalik olla, et ühes peres on üks laps. Kui ma ütlesin, et ma olen üksi, siis esimese asjana ajas silmad suureks ja küsis, et kuidas ma ennast tunnen :) Ma ikka teatasin, et pigem üks kui üheksa ... :D