Jakarta nr 2 :)

Nii! Tagasi teiselt Jakarta reisilt. No juba briifingul pidin püksid täis tegema :) Seekordseks Cabin Service Directorics oli u 50 aastane filipiinlanna, kes on selles firmas lennanud 15 aastat ja eelnevalt lennanud veel 10 :) Kujutage ette kogu seda rangust, mis temast õhkub! Ühesõnaga ... lubas kogu crew offloadida, sest kõik on lollid ja lohakad. Minu käest küsis ühe küsimuse. Kui on hädaolukord ja pead otsima endale kabiinist inimesi, kes sind aitavad ehk Able Bodied Passengers (ABP-s), siis mille järgi neid valid. Mina mõtlesin, et no kui tore, et selline lihtne küsimus selle hulluga. Aga näedsa! Läks teisiti ... :P Ma siis vastasin, et tegemist peaks olema füüsiliselt ja vaimselt tervete ja heas vormis olevate inimestega. Ei tohiks olla vanad ja rasedad ning eelistatult võiks olla sõjaväelased või crew, kes on puhkusel või endised cabin crewd. Tädi teatas mulle, et pole korrektne! Ma siis jogasin veel midagi. Teatas kogu oma ranguses, et ei ole korrektne! Siis ma ütlesin, et kahjuks rohkem ma ei oska miskit kosta. (Ise juba mõtlesin, et pekki! Saab vist olema esimene offload! Sellele järgneks maailmatuma kõnede laviin kontorist pluss lisaeksamid kontoris nii suulised kui kirjalikud.) Tädi teatas mulle, et käsiraamat on selleks, et seda lugeda! Ja siis teatas, et õige vastus on vaimselt ja füüsiliselt terved, kes räägivad inglise keelt ja eelistatult ka kohaliku keelt. PUNKT! No ja õnneks ei olnud ta mitte kellegagi rahul ... seega ei paistnud ma eriliselt silma ;) Oli positsioonide jagamise aega ja see M*th** F***** andis positsiooniks keskmise köögi! DEEM! Olin teinud tagumist kööki vaid korra ja nüüd ta annab täismajaga mulle kõige hullema asja, mis iial saab juhtuda. Pead töötama praktiliselt (ja hiljem selgus, et töötasingi!) üksinda köögis. Soojendad toidud, valmistad ette kärud ja lisaks sellele töötad ka ühega nendest kärudest kabiinis! Ja kui kellelgi on midagi vaja, siis oled sina see, kes seda asja peab kellelegi tooma minema. Ühesõnaga üks paras põrgu! No ja siis tuli tagant Cabin Senior (mees, kes armastab intriige!)ja teatas, et tal on üks crew tagant puudu ja ta vajab R2 (mina olin L2), ehk siis seda ainukest inimest, kes mulle abiks oleks võinud olla, tagumises köögis! Mina teatasin, et taga on 5 inimest ja ees on ainult 2 ja Sa võtad selle ainukesegi minult ära ... et miks ees võib puudu olla ja taga ei või. Ja ta teatas, et "I have full load in economy!" Ma siis teatasin, et "I know! I am working in the same aircraft for the same economy!" Ja nii nad kahekesti lahkusid, mul söögid soojas ja polnud õrna aimugi, millised peavad olema kärude pealsed, mis sinna sisse panna, kui kaua leiba soojendada, kust kohast ma saan sahtlid, millesse asju koguda ... ühesõnaga mõtlesin, et annan kohe lahkumisavalduse ja istun reisija istmele maha! Aga kõva kutt nagu ma olen ... :D olin vihane, kuid tegin selle asja ära! Tuhnisin oma kotis oma materjalides ja leidsin kõik vajaliku üles. Keegi nälga ei jäänud. Reisijad olid jällegi niiiiiiii toredad! Ei mingeid probleeme. Ma armastan indoneeslasi. Ahh jaa....ja loomulikult Tereza Gonzales (see on see vana rahulolematu naisterahvas) käis ja kontrollis kõikvõimalike asju, tõstis asju ümber mu köögis, avas uksi, pööras kärusid ringi. Ja siis ütles: "Good job." Ma olin vait.

Lend kestis 9 tundi ja natuke peale. Selle aja jooksul tuli rahvale kaks kord süüa anda. Kõik sai tehtud. Siis pidin veel tagasitulevale crewle asju ettevalmistama, pidin üle lugema kõikvõimalikud asjad, mis mul köögis on. Selles mõttes on köögis hea olla, et kogu aeg on tegevust ja lennuaeg tundub ka lühem.

Jakarta oli tore. Läksime osaga meist kohe pärast lendu ja riiete vahetmist hotellis linna pittu! Kell oli 00:00. Pidu oli täitsa tore ... isegi see intriige armastav mees tuli meiega ja oli täitsa okei.

Kohalik DJ! Peolt lahkumas

Saabusime tagasi ehk 3-4 paiku ja läksime magama.

Tütarlapsed taksos

Magasin maha terve järgmise päeva :) Ma ei viitsinud mitte midagi teha! Tellisin söögi endale tuppa ja nautisin Tom'i ja Jerry multikaid ;)

Room Service: maksin friikartulite, spagettide ja coca cola eest 100 EEK-i ;) Indoneesias on odav!

Tagasilend sai alguse kohaliku aja järgi südaöösel, Euroopa aja järgi u 20 paiku. Läksime lennujaama ja lennukis toimuval briifingul saime positsioonid ja tädi pidas loengu, et me oleme ikka rumalad ja ei tea mitte midagi, kuid katsume selle lennu ikka ära teha. Ja siis teatas, et kuna keegi briifingul midagi ei teadnud ja eriti economy crew, siis ta teeb isiklikult eksamineerimise safety osas ühele economy crewle ja see crew on ..... ..... crew on .... ja see crew on ..... ma valisin välja .... ja see crew on .... RAUNO! ..............................F***!!!

Vähemalt tagasilennul olid ka reisijad toredad ja positsioon oli lihtne. Tegime esimese teeninduse ära ja siis hakkasin oma safety materjale üle vaatama ja siis hakkas peale tõeline nali! Turbulents ja mitte väike! 20 minutit täieliku hullumaja, mul oli jälle süda paha! Pärast seda saabus kohe ema-Terza ja istus kööki ja hakkas küsimusi esitama. Üks loll jouab rohkem küsida, kui minusugune tark vastata! Ta küsis kõike iga viimse kui ruutsentimeetri kohta selles lennukis ja käsiraamatus! Kokkuvõttev hinnang oli, et vastan ettevõtte standarditele :) Siis oli aeg teiseks teeninduseks!

Economys olid jällegi muidugi intriigid. Tereza otsustas panna nii tagumisse kööki kui ka keskmisse kööki kõige väiksema kogemusega crew, kelle jaoks oli see esimene köök. Keskmises köögis oli tüdrukul abiks üks noormees, kes oli juba kogenud. Vahemärkusena pean nüüd ütlema, et see noormees ei pidanud küll taha appi tulema ja võis vabalt seal seda tüdrukut aidata! Tagumises köögis olev tüdruk oli segaduses, ta ei teadnud mitte miskit. No ja siis oled ikka aeglane ja ebakindel. Seekord ma tundsin, et ma vist saaks selle köögiga isegi hakkama juba üksinda, sest kuida miskit küsis, siis oskasin teda aidata. Ja see on täitsa loomulik, et oma esimeses köögis oled segaduses. Ja siis teatas Cabin Senior, et võtab köögi üle, kuna ta ei saa aru, miks asjad nii aeglaselt liiguvad ja kui see tüdruk köögis ei taha töötada, siis võiks seda öelda. Mina küsisin selle peale, et kas ta mäletab seda, kuidas ta 6 aastat tagasi oma esimest kööki tegi ...? (tegelikult võiks ju oma keele hammaste taga hoida!) Teatas, et mäletab hästi ja ta sai ilusti hakkama :D No ja ta hakkaski närviliselt seal köögis rahmeldama ... mina võtsin kätte ja läksin minema. Tundsin, et kui sinna kauemaks jään, siis plahvatab pomm :D Pärast ta üritas selgitada, et tema vastutab kogu economy eest ja võib olla ta ei käitunud õigesti ... Loomulikult ei käitu Sa õigesti, kui Sa paned inimese nutma. Ütlesin, et kuna see mind ei puuduta, siis pole see minu asi. Aga kui ta tahab teada, siis minu arust ei käitunud ta professionaalselt. Ühesõnaga midaiganes ... aga me saime selle lennu tehtud :) Ja kõik jäid ellu ... isegi see vaene tüdruk seal köögis ;) Eks me ikka aitasime teda ju ka ... aga kui meid on taga 6 inimest, siis paratamatult üle kolme sinna kööki ei mahu ... ja kui seal on veel üks närviliselt rahmeldav meesterahvas, siis on asjad veel hullemad :)

Siis läksin lennujaama, et ennast lennult välja registreerida ja kohtasin eesltasest Cabin Seniori, Mariat. Olen teda korra enne ka näinud. Ajasime juttu. Tema on siin juba 5 aastat. Tuli siia maksimum 1ks aastaks, aga elu läheb ikka teistmoodi. Jõudsin kella 7ks koju ja läksin magama ... nüüd on kolm vaba päeva ja siis olen tuulte lükata-tõugata, sest mul on järjekordsed neli standby päeva :) Eks näis ... sinna mahuks kenasti kaks pikka öist India lendu ... samas kui mu korterinaaber läheb Hong-Kongi!

No tegelikult ei ole hullu, sest mul on ees veel kaks korda Jakarta ja täna sain ka palgalipiku :) Ei kurda ;) Aga ikkagi ... väga kauaks ma siia ei jää...

No ja unustasin kirjutamata ... kui ma lennujaamast siis kodupoole hakkasin liikuma, tuli mu juurde üks väga ärev mees. Umbes 25 a vana, aga see ei oma tähtsust. Küsis mu käest, et kas ma tulin just lennult ja missugune on mu edasine graafik. Jõudsin mõelda, et no jeerums! Mul on 9 tundi lendu ja intriige seljataga ja ma ei hakka Sinuga siin oma edasist elu arutama, armas võõras! Ütlesin, et tulin jah ja on kolm vaba päeva. Ta siis teatas, et unustas oma püksirihma koju ja ta saadeti sellele järgi. Kui ta õigeks ajaks tagasi ei jõua, siis on ta parajas jamas. Küsis, et kas ma oleksin valmis talle kaheks päevaks oma püksirihma laenama :D No kuna ma tean, et offload lennult kaasneb igasuguse jamaga, mis võib kesta mitu päeva, siis võtsin tema tel nr ja tema võttis minu oma ja nüüd on mu püksirihm Londonis :D Loodan, et homme-ülehomme saan siis oma püksirihma tagasi. Ühesõnaga siin juhtub veidraid asju ... loodan, et järgmine kord ei tule keegi juba pükse küsima :D