Järjekordne Nigeerias käik tehtud :)

Juba briifingul tundus crew väga lahe olema. Kõik olid sõbralikud ja toredad. Tegime oma toimetused seal kiiresti ära ja läksime lennukisse. Seal alles mustmiljon töömesilast koristasid lennukit. Mineku lennu kohta mul justkui polegi suurt midagi kirjutada ... kuna meil oli üks crew puudu, siis minu tegelik tööpositsioon oli lennuki tagaosas, aga töötasin keskmises köögis koka abina :D Terve lennuk oli musti mehi ja naisi täis ;) Nende inglise keel on väga karm. Nende jaoks ei eksisteeri aitäh või palun. Aga see ei tähenda, et nad on ülbed või miskit. Nad on lihtsalt Nigeeriast ... nad ongi selliseks loodud. Ja siis nad ütlevadki, et "Gimmi water!", "Bring me bier!". Kõik on käskivas kõneviisis. Aga pärast 8 tundi lendu jõudsime Laagosesse. Väljas oli miljon kraadi kuuma! Kui eelmine kord jõudsime vist hotelli u 1-1,5 tunniga, sest liiklus oli meeletu. Seekord jõudsime vast 10-15 minutiga. Otsustasime muidugi, et läheme basseiniäärde, sest kell oli kohaliku aja järgi alles 15:00. Jõudsin mina basseini äärde, hakkas vihma ladinal tulema. Nii palju siis puhkusest päikese all :) Polnudki muud, kui läksin oma tuppa ja lugesin raamatut ja tegin une. Õhtul käisime kõik koos õhtust söömas.
Üks tore intsident oli ka see, et pärast õhtusööki tahtsin internetti kasutada. Selleks vaja toanumbrit ja perekonnanime. Lähen siis istun arvuti taha ja hakkan sisse logima ja ei õnnestu. Proovin ikka igatpidi ja ei õnnestu. Lähen siis retseptsiooni ja küsin, et kuidas ikka saaks. Ja siis see mees vaatas süsteemist mu nime ... ja see oli seal kirjas järgmiselt:
Tagasilend oli juba põnevam. Minu postisoon oli jällegi lennuki tagaosas. Boardingu ajal töötasin seal ... ja esimene kaklus lennukis nähtud! Tänu ma ei tea kellele, aga pärast töötasin jälle keskmises köögis ja ei pidanud nendega enam tegelema;) Aga kaklus seisnes selles, et kõik need mustad on ju kaks meetrit pikad ja ei mahu ära kuhugi. Ja üks siis lasi oma seljatoe alla. Seljataga istus tal suuuuuur must naine, kelle mees kohe ägedalt karjuma hakkas. Ma siis ütlesin, et miks Te karjuma peate. Alguses võiks ikka ilusti proovida. Ja siis see istmetoe langetaja tõusis püsti ... ja teine mees tõusis ka ... ja üks pani teisel ikka laksu kirja! Mille peale mina teatasin, et kui asi nii jätkub, siis tuleb mõlemal lennukist lahkuda ja jääte Laagosesse. Samal ajal ise ikka hoidsin ennast parajasse kaugusesse ja lihaseid soojas, et juhul kui peaks olema vajadus minema joosta, siis olen valmis seda tegema. Aga nad rahunesid. Mõlemad olid ka nii kanged, et kohti vahetama ei soostunud :D Lend oli pooltühi ja see oli vabalt võimalik. Ja siis tekkis mul selle seljatoe langatajaga ka endal konflikt. See mobiilide väljalülitamine on alati üks paras keberniit, nagu väikesed lapsed, viimaseni minutini peavad kõik mängima nendega! Sellel mehel oli neid konkreetselt kolm ja kahega korraga ta rääkis. Ma siis teatasin, et tuleb nüüd välja lülitada. Lubas kohe lülitada. Tulin tagasi ja ikka veel rääkis. Keelasin ja ta lubas kohe välja lülitada. Ja siis ma läksin tagasi ja ta ikka rääkis. Muidu ikka keelad neid vaikselt, aga siis otsustasin, et kui ainult mina olen mittekeegi, siis ässitame kogu lennukis oleva rahva ta vastu üles. Seega teatasin kõva häälega, et tal tuleks telefonid väljalülitada, sest vastasel juhul need võivad häirida meie navigatsioonisüsteemi ja halvimal juhul võime kõik surma saada. Ja siis hakkas esimesena sealt seljatagant see niigi vihaseks aetud mees targutama, et õige ja kohe tuleb välja lülitada jne. Ja siis hakkasid ka teised kõik targutama. Ja probleem saigi lahendatud :) Kui ei saa heaga, siis saab kavalusega ;) Loomulikult ei tee 1 või 2 telefoni sellele navigatsioonisüsteemile midagi, aga asi on reeglites. Kui kõigil 150-l oleks neli telefoni, siis see võib juba probleeme põhjustada.

Pärast ma nendega seal enam kokku puutuma ei pidanud, sest töötasin ees. Ja oligi palju toredam. Nalja kui palju! Punkt üks: mul istus seal kümmekond hiinlast, kes ei mõistnud sõnagi inglise keelt. Kohe lennu alguses tahtis üks hiinlane mu käest midagi seoses filmide ja muusikaga, mis ta ekraanist tuli. Ja rääkis hiina keeles nii kuis jaksas. Ma ei oskanud muud teha, kui ütlesin: "No english, no talk!" :D No ja kui oli veel söögi aeg, siis oli kaks valikut ... chicken with rice or fish with potatos ... :) Ja kui hiinlastele selle valiku teatavaks tegin, siis nad vahtisin üksteisele otsa ja naersid. Rõhusin siis sellele, et RICE! Nad ei saand miskit aru ja andsin neile kõigile kana riisiga ...

Punkt kaks: oli mu tsoonis veel üks kena must naine, kes õppis kohe mu nime ära. Au talle selle eest. Hääldas seda täiesti korrektselt nagu oleks eestlane. Mu korterikaaslase jaoks olen siiani Raun :) Ja siis see mutt hakkas peale ... nii kui ma end nähtavaks tegin karjus kõva häälega: "Rauno, I need water to drink!" "Rauno, bring me tee!" "Rauno, I want to eat something!" :D Täitsa lõbus oli :)

Südaööseks jõudsime Dohasse ja siis kiiresti oma voodisse magama :) Nüüd valmistun ette järgmiseks lennuks, mis on täna öösel Omaani. See on kaks korda poolteist tundi. Aga tegemist õhtul viimase lennuga ja hommikul esimese lennuga ... seega passime Omaanis kolm tundi koha peal. Eks lähme vaatame, mis lennujaamas pakutakse ;)