Uus kuum uudis ...

... just toimus graafikumuutus ja mu standby muutus Hong Kongiks ... seega pärast väsitavat Moskvat kosutav kahepäevane Hong Kong ;) Ükskord ometi teeb crew rostering oma tööd hästi :D Mwuaaahhh! ;)

6 päeva lendamist seljataga :)

Marsruut Doha-Bangkok-Saigon-Bangkok-Doha-Berliin-Doha tehtud :)

Esimene lend neist oli mitmest õhkutõusmisest ja maandumisest koosnev lendude jada. Kõigepealt 6 tundi 30 min Doha Bangkok. Saabusime hommikul Bangkokki. Magasin natuke ja siis läksin ühe jaapanlannaga linnapeale. Tuleb mainida, et seekord oli iga viimane kui meeskonnaliige nii normaalne. Kõik olid lahedad. Enamik ei tahtnud Bangkokis siiski välja minna, sest meil on sinna miljon lendu päevas ja vanematel olijatel kõik kohad juba läbi käidud. Me käisime MBK-s, mis on suuuuuur shoppingcentre. Lisaks jalutasime kesklinnas, sõime Burger Kingis ja tegime ilusaid pilte. Burger Kingis sõime sellepärast, et see plika, kes minuga kaasas oli, ei suutnud otsustada, kuhu ja mida tahab. Küll ei sobinud üks ja teine. Ma istusin Burger Kingi maha ja ütlesin, et mina jään siia ;) Jäi temagi. Õhtuks jõudsime hotelli. Seal oli üks nurgake, kus sai internetti kasutada.

Vaatasin, et üks arvuti on hõivatud. Seal istus mingi blond tšikk. Teine oli vaba. Läksin siis sinna. Ütlesin sellele tsikile "Hi!" ja tema ütles vastu. Siis hakkas mind vaatama ja ütles: "Rauno! Sina vä? Sa teed nalja!" :)

Eestlased Tai kuninga pildi all "Long Live King". Kuningal oli äsja 50. sünnipäev.

Heh ... see blond tšikk oli eestlanna Karmen, kes on samuti QR'i crew. Ma ei ole teda silmast silma kunagi näinud, aga facebookis ikka suhtleme. No istusime siis kohe sinna samasse maha ja vahetasime muljeid ja rääkisime elust ja olust ja siis tegime jalutuskäigu. Ühel hetkel pidin ma magama minema, sest hommikul tuli lennata Saigoni. Tuli välja, et ta elab Dohas suhteliselt minu lähedal ja ta lubas mulle šokolaadikooki teha ... ühesõnaga seda ma ei unusta ja ühel hetkel nõuan selle välja ;) Naersime ise ka, et Eestis ei teanud teineteisest midagi, lisasime üksteist facebookis sõpradeks Kataris ja kohtume esimest korda Tais. Kas pole tore see cabin crew elu? :)

Hommikul läksime Saigoni. Lend Bangkok-Saigon kestab vaevalt 1 h 20 min. Sellel lennul jagame sooje võileibu ja jooke. Kuna lennuk oli pooltühi, siis läks iga cart'iga välja kaks inimest. Mina läksin ühe jaapanlannaga ja meie kõrval teises vahekäigus oli cabin senior ühe noormehega. Need cart'id, millega vahekäigus olime, on nn "half-cart'id" ehk "pool-cart'id" st nad on suhteliselt lühikesed. Ja see saigi saatuslikuks cabin seniori cartile. Nimelt kukkus see ümber. Kõik joogid ja võileivad olid laiali nagu .... :) Kõik kukkusid kohe sabistama ja keegi pannud tähelegi, et cabin senior on ka seal põlvili maas. Ma siis läksin ta juurde ja küsisin, et kas kõik on korras. Ütles et "Ei ole, cart on ju kummuli" :D Aga tema endaga oli küll ;) Mis seal ikka. Cart püsti ja edasi!

Saigoni saabusime pärastlõunal ja meil oli enam vähem 6 tundi kohapealoleku aega. Kommunistlik Vitenam - mõtlesin kohe, et kindlasti on igavesti lagunenud ja vana. Aga juba lennujaam oli täiesti vinge. Arvan, et alles ehitatud. Linnas ehitati palju ja sellist nn vene värki seal küll ei olnud. Kõik oli väga kena. Läksime hotelli, vahetasime riided ja linnapeale! Käisin turul ja hotellilähedastes poodides. Võtsin kaardi pealt välja ka 400 000 kohalikku raha. Süda tagus küll, sest ega mina teadnud, kui palju see on. Crew väitis, et 20 dollarit. Pidin neid ju uskuma. Kuna masin selle mulle ka andis, siis ei saanud see päris miljonit olla ... :) Kodus kontrollisin ja oligi 20 dollarit. Selle eest sai seal maa ja ilma kokku osta :D Väga odav. Nii et kes tahab odavat reisi, minge Saigoni ;) Lennupiletid muidugi vist nii odavad ei ole. Õhtul pakkisin oma ostud kokku ja lennujaama. Tagasi Bangkokki. Jõusime sinna pärast südaööd.

Ärkasin hommikul kell 9 ja kell 10 läksin linnapeale. Sedakorda üksi. Nii on parem ;) Ei pea kellegi järgi ootama ja kellegi teise sabas jooksma. Teed, mis tahad ;) Kuna taksomajandus on nii odav, siis ei olnud ka erilist äraeksimise võimalust. Käisin vaatasin erinevaid kohalikke vaatamisväärsuseid nagu Grand Palace, Democracy Monument, City Hall jne. Kohtusin siis ühe kohaliku tuk-tuki juhiga. See rääkis ilusat inglise keelt. Ta selgitas, et seal on mingi turisite nädal, mille jooksul tuk-tuki juhid ja taksojuhid saavad tasuta bensiini, kui viivad inimesi kohalike ehetetootjate juurde. No lubas mind siis mööda linna sõidutada. Seda ta ka tegi. Näitas mulle ilusaid kohti ja viis mind ka sinna ehetetootjate juurde. Seal olid müügil ilusad asjad. Siis lubas see mees mulle veel, et viib mind 101 kenasse kohta, kuid järgmise templi juures jättis ta mu maha :D Teadsin ainult seda, et olen Taimaal ... ei olnud enam isegi kindel, kas see on Bangkok :D Võtsin siis järgmise takso ja see selgitas, et kui tahan otse kesklinna, siis on 200 kohalikku raha, kui olen nõus ühe ehetetootja juurde minema, siis 10. Ma ütlesin, et 100 ja lähme otse. Ta ütles, et ei. Lasin end siis järgmisse tehasesse meelitada. Käisin sealt ka läbi, taksojuht sai oma bensiini ja viis mind sinna, kuhu vaja ;) Käisin veel linnapeal ringi ja läksin hotelli. Magasin mõne tunni ja asusime tagasiteele Dohasse. Mina olin A-330s galley ehk vastutav köögi eest. Cabin Senior küsis, et kas olen enne seda teinud ja kas saan ikka hakkama. Ma ütlesin, et kui ta ausalt tahab teada, siis mulle ei meeldi selle tegemine, aga usun, et kõik saab olema ok. Pärast ta ütles, et 3 kuu lendamise kohta oli väga professionaalne ja organiseeritud galley ;) Tore kuulda :) Hommikul kell 6 maandusime Dohas ... väga halb maandumine oli. Lennuks käis üles alla-paremale vasakule, loperdas igatpidi. Cabin Senior oli näost roheline ja mina lugesin juba palveid... nii halba maandumist ei ole ma vist veel kogenud. Aga õnneks läks kõik kenasti ;)

Nii ... kell 7 olin kodus ja 8st sain magama. Magasin kella 18neni ja sättisin end ja tegin süüa. Võtsin kohvrist suverõivad välja ning panin talvemantli ja kindad asemele. U 23 paiku asusin lennujaama poole teele, et siis Berliini minna ;) Õnneks oli ka see meeskond väga tore! Jõudsin briifinguruumi pärast CS'i esimesena ja ta kohe hakkas küsima, et kui palju ma galleyt olen teinud ja kas saan hakkama. Ma ütlesin kohe, et olen nõus tegema Berliini minnes, aga tagasitulles ma ei taha teha. Ütles, et see on ok ja pani mu galleysse. Tavaliselt ongi nii, et teed ühe otsa galleyt, sest see on päris väsitav. Galley positsioonil olles teed kõige rohkem tööd :) Ühesõnaga ka selle galleyga jäi CS rahule. Maandumisel Berliini tegi kapten järsku valjuhääldist araabiakeelse teadaande. Siis oli vaikus. Me vaatasime siis üksteisele otsa ja ei oskand a-d ega o-d kosta. Sellele järgnes ka inglise keelne, mis teatas, et Berliini lennujaam suletud ja 10 minuti pärast uus info. Kui ikka suletud, oleme sunnitud maanduma mujale. EXCUSE ME! Kui ma olen Berliini lennul, siis ma tahan Berliini minna ... eriti kui mind ootab seal kilo Eesti komme ja must leib (mida muidugi polnud, aga ega ma sellel hetkel seda teadnud!). Õnneks maandusime siiski Berlin Tegel Internationl Airportis ... tegemist oli järjekordse hirmsa maandumisega. Üks jaapanlanna, kellele see oli alles neljas või viies lend, oli peaaegu nutma puhkemas. Huuled värisesid ja ta ikka küsis, et kas see on normaalne. Mina ütlesin, et ei ole, aga ega midagi muuta ka ei saa :)

Lisaks jaapanlannale oli veel ukrainlanna ja etiooplanna. Eriooplanna rääkis kogu aeg, kuidas tema tahab ikka välja minna ja kogeda külma ja lund ja et kas keegi tuleb temaga. Kuna minul ja ukrainlannal oli kodumaalt meelelahutajad tellitud, siis meie ei tahtnud temaga ühineda. Jaapanlana ütles, et tema võib minna küll. Lennukist väljudes tundsime seda karget külma ja põlvini lund ... ja siis teatas etiooplanna, et ta ei ole nii kindel, et ta tahab välja minna :D Neil ju Etioopias min +15 kraadi, halvemal juhul +10. Siis kannavad inimesed pakse vammuseid ja käivitavad õues autosid. Kui käima saavad, siis lähevad ise tuppa sooja, et autod soojaks käiksid:D Hirnu herneks :D

Mina käisin kodumaise meelejahutajaga linnapeal ja chillisin niisama. Ma ei tea, kui külm seal väljas oli, aga igastahes väga külm oli. Ikka iga minuti tagant pidi kuhugi sooja minema! Prrrr! Sai ka muuseumisaarel ühes muuseumis käidud. Kokkuvõttes oli tore layover. Tagasiteel oli lennuk jällegi täiesti täis. Mina olin seekord "floater" mis tähendab, et mul oli ainult teenindustsoon, aga safety tsooni polnud. Enne õhkutõusu tuli cabin senior jooksuga minu juurde ja ütles, et "I need German!". Excuse me! :D Olukord järgmine: emergency exiti reas istusid lapsed. Nad ei tohiks seal istuda. Aga tegu oli saklastega, kes ei rääkinud sõnagi inglishit. No siis selgitasin neile ja saime nende kohad vahetatud. Ja tõusimegi õhku! :) Ka teeninduse ajal tuli cabin senior kahel korral mu juurde ja vajas mu abi keele osas :) Kohe uhke tunne oli! Seekord oli nii palju sakslasi, kes kohe ütlesid, et ainult saksa keelt ja inglishit nemad ei puhu. No siis tuli mul deutschi puhuda. Tore. Kõik olid väga sõbralikud . Ah jaaa! Unustasin! Veel maapinnal olles valasin apelsinimahla ühele sülle! Juhei! Asi ei olnud nii hull. Arvan, et 10% sülle ja 90% maha. Vabandasin ette ja taha. Ta ei olnud vihane ega miskit. Ise ka naeris ;) Lennu ajal tuli ta korra ka galleysse. Nägin teda tulemas ja küsisin, et "Would you like to have some more orange juice?" :D Ta teatas, et "Better not ... some water only" ;)

Ühesõnaga saksa lendusid võib veel teha ;) Nüüd kaks vaba päeva ja siis Moskva ... mis on seekord edasi-tagasi ots. 10h 30min lendamist. Millele lisandub kaks tundi enne lendu briifing, kodus sättimine, pool tundi sõitu lennujaama, tund aega Moskvas kohapeal. Keskmiselt teeb see 15 tunnise tööpäeva ... :)

Varahommikused head uudised :)

Ärkasin üles ja uniste silmadega kontrollisin, kas mu standby asemele on midagi tekkinud. Ja ongi! 11-14 detsember on Doha-Bankok-Saigon-Bankok-Doha ;) Tai ja Vietnam! JUUUUUHHHHEEEIIII! ;) Ükskord ometi ei muutu mu standby Indiaks! :)

Esimene lumi ...

... nähtud! ;)

Olin 5-6. detsembril Viinis. Seal ma võiksin isegi elada ... kui keegi mind üleval peaks ;)

Maandusime hommikul 5:30 Viinis ja külma oli 13 kraadi. Meeskonda kuulusid seekord üks austraallanna, üks lõuna-aafriklanna, korealannad ja cabin senior oli Mirela Rumeeniast. Ütles kohe briifingul ära, et ta ei taha seda tööd enam teha, aga tal on vaja perele raha saata ja laenud maksta, nii et peab siin veel olema :D Ühesõnaga tore algus küll ... kui ei meeldi teha, siis ei pea sellest ju rääkima ja teiste tuju alla viima ;) Sellest hoolimata olid minul olid seekord Cabin Senioriga ülihead suhted ... minnes sain endale kõige parema positsiooni :) ja tagasitulles pani ta mu galleysse. Olin esialgu veidike pettunud, kuid kui nägin teisi kabiinis töötamas, siis mõtlesin küll, et nii tore ;) Sõin ise samal ajal milkiwayd :D

Alati ikka juhtub mingi jama ka :) Seekord unustasid tüdrukud kõrvaklapid istmetele panemata. Siis kui baarid välja saatsin köögist, nägin neid kotte ja küsisin, et kas ikka panite. Aga nad ei pannud ... vähemalt sellest süüst olen mina puhas :) Andsime siis koos jookidega ka kõrvaklapid. Pärast selgus, et pardal oli reisijana ka keegi kontorist ... keegi, kes reguleerib pardateenindust jne.

Ükskord ometi sai üle pika aja jälle Euroopa lendu tehtud! Inimesed on ikka kohe nagu inimesed! Oskavad inglise keelt, on viisakad, oskavad wc-d kasutada :) Lausa lust!

Aga Viin oli veel parem kui lennud. Ilusad hooned, toredad inimesed ja saksa keel! Juhei! Ma ikka mõned laused sain jälle öeldud ;) Väljas ei olnud väga külm ja ei olnud väga palju lund. Pühapäevasel päeval olid kahjuks küll 95% poodidest suletud, aga selle eest oli linn täis igasuguseid jõuluturge. Võtsin korealannaga ette mõnetunnise jalutuskäigu ja käisime need turud läbi ;) Ta ei võtnud oma kindaid kaasa. Nii et pidime ikka vahetevahel kuhugi kohvikusse sisse astuma ja vahepeal andsin talle oma kindaid ;)

Lõpetuseks ostsime poest süüa ja maandusime hotellituppa. Mina olin nii väsinud, et jäin kohe magama ... :)

Bahrein ;)

Heh ... tegin siis eile öösel QR-i kõige lühema lennu ka ära ;) 30 minutit õhus - teeninduseks napilt 10 minutit.
Vaatasin crew nimekirjast, et Cabin Seniori nimi on euroopapärane ... tundus olema justkui hollandlanna. Mõtlesin, et küll on tore, et kindlasti on normaalne! Nii kui briifinguruumi asutsin, sai selgeks, et ära kunagi mine kuhugi eelarvamusega, isegi kui see eelarvamus on hea :D "Ära pane oma kotti sinna, ära istu sinna, miks Sul üks jaki nööp ainult kinni on!" Sealt ma ta tabasin ja sellest hetkest peale sai me "meeldivus" alguse. Nimelt, meeste jakil on reeglite kohaselt ainult üks nööp kinni, naiste jakil kõik nööbid. Seda ma talle siis seletasin, et see pole minu teha. Siis pobises miskit ja tegeles oma asjadega. Lendasime A320ga, kus crew on kuueliikmeline. Briifingul andis tädi täiega valu meile kõigile :D Suutsin kõik küsimused ikka ära vastata. Positsioonide jagamise aeg ... ja tädi pani ühe kaks aastat lennanud crew positsioonile R4A, mis on tavaliselt kõige noorema crew ... ehk seekord oleks võinud olla minu päralt. Ja preili otsustas, et mina saan endale köögi :D No ei ole hullu, Bahreini lennul ei ole miskit hullu seal teha. Õnneks oli täituvus väike ja me saime suurepäraselt võileibade ja mahlade loopimisega kahele poole hakkama. Naljakas on see, et sellel lennul lastakse crewl püsti tõusta kohe kui rattad maast lahti saavad. Siis kohe võetakse käru, pannakse lennuki etteotsa ... seda käru annab vedada ülesmäge ... :D Siis minnakse järgmise käruga, et praht kokku korjata ... ja ongi maandumine :) Kuna tegemist oli õhtul viimase lennuga ja hommikul esimesega, siis olime kolm tundi Bahreini lennujaamas. Kõik crew rääkis eelnevalt, et saame lennujaama duty freesse ja McDonaldsisse minna. Arvake ära, kas meie suur juht lasi meil lennujaama minna ? ? ? Ühesõnaga me magasime lennukis see kolm tundi.
Tagasiteel oli kõik sama. Maandusime Dohasse ja reisijad läksid lennujaama. Tegime oma turvakontrollid ära ja economy eest vastutav crew tegi valjuhääldisse teadaande CS-le, et meil kontrollid tehtud. Varsti tegi see teadaande vastu, et kaua me peame ootama neid teie kontrolle! See tüdruk oli nii arg ja siis tegi vaikselt teadaande, et ta juba ütles. CS tegi vastu teadaande, et "mina ei kuulnud!" HALLLELUUJAH, kelle probleem see nüüd siis on? :D
Kuna minu postisioon oli R4, siis oli minu vastutusel ka paremat kätt neljas uks. Kui seda ust avada, siis on vaja, et seal juures viibiks ka Cabin Senior ja veel üks tunnistaja. Tegin siis valjuhääldist preili Suzettele teadaande, et kui ta oma kallist ajast leiaks nüüd minuti, siis me väga sooviksime seda ust avada(no tegelikult tegin ikka ametliku, sest teadsin, et see on ametlikkus ise). Nad tulid koos äriklassi crewga lennuki tagumisse ossa. Ka kogu turistiklassi crew oli sealsamas. Äriklassi teenindaja küsis mu käest mingite asjade asukoha kohta ja siis ma näitasin talle. Suur Jumal aga juba käratas mulle, et kaua ta peab ootama, võiks selle ukse juba avada! Siis mul ka juba kannatus katkes ja ma panin ka vastu: "Excuse me!!!" ja vaatasin sügavalt silma. Protseduur ukse avamiseks on järgmine, et nii Cabin Senior kui üks crew peavad kinnitama, et uks on disarmitud. Ma siis ütlesin, et "Kinnitage, uks disarmitud" ja üks tunnistajatest ütles "Kinnitan, uks disarmitud" ja tädi ei öelnud midagi. Mina ootasin ja ust ei avanud, sest teadsin, et kui ma protseduure ei järgi, siis ta raudselt kaebab mu peale. Ja siis käratas mulle, et kui raske on seda ust avada. Mina ka ei jätnud ja ütlesin, et "Te ei järgi protseduurireeglreid, miks te ei kinnita kõva ja selge häälega, et uks disarmitud". Küsisin siis uuesti, et "kinnitage, uks disarmitud", siis nad mõlemad teavitasid, et on. Avasin ukse ja minu töö oli sellega tehtud.
Olen selle ukse avamisega kuulnud lugusid, kuidas täiesti toredad Cabin Seniorid, kes tunduvad sellised lohvad olema, viivad Sind sellisele teele, et Sa ei järgi protseduurireegleid ... nad näiteks ei kinnita kõva selge häälega, et uks disarmitud. Pärast kaebavad Su peale, et Sa ei täitnud reegleid ja siis hakkab üks tramburai. Ma üritan vähemalt safety osas ikka kõike reegleid järgida.
Tavaliselt Cabin Seniorid on ikka viisakad, isegi kui lennu ajal on konflikte või arusaamatusi. Alati, kui lend lõppeb, siis teevad valjuhääldist teadaande, et :"Aitäh crew hea töö eest, palun teha oma turvakontrollid". See teatas ainult: "Turvakontrollid ja kiiresti!" :D Me vahtisime kõik üksteisele otsa ja hakkasime lihtsalt naerma. Tavaliselt on veel nii, et Cabin Senior on esimese ukse juures, kui crew lahkub lennukist, siis ta tänab crewd ja crew tänab teda. Mina mõtlesin kohe, et mina ei ütle mitte ühtegi sõna (kange nagu ma vahel olen) .... ja ei öelnud ka tema :D Ja kuna crew on tavaliselt väga tore, siis tänatakse üksteist veel bussis teel lennujaama ... tavaliselt cabin senior tuleb surub kätt ja vahel annab tagasisidet, et mis oleks võinud paremini olla ja mis oli väga hästi. Nüüd ma võin küll juba öelda, et see le** istus kaptenite juurde maha ja edvistas seal terve aja (vähemalt me kõik saime aru, millest sellel preilil tegelikult puudus on ...). Ta ei öelnud meile ei head aega, ei aitäh ... no mitte, et mul seda vaja oleks olnud, aga siiski :)
Nii lühike lend ja nii palju juhtumisi ... aga tõesti sellist eksemplari CS-i näol ei olnud ma vist enne näinud. Ja õppetund nr 1: ei mingeid eelarvamusi, isegi kui need on head :D ning õppetund nr 2: kui näed crew nimekirjas Cabin Seniorina Suzettet, siis helista, et oled haige ;)

Kathmandu teist korda tehtud!

Siiani mu lemmik sihtkoht ongi Kahtmandu! Kõik need fäääncid Euroopa sihtkohad on küll toredad, aga Kathmandu lennul on reisijad nii armsad ja linn on kogemus omaette. Nad on rahul sellega, mis neile pakutakse ja nad ei kaeble kunagi mõttetuste pärast. Kui Kathmandus linnapeale minna, siis saad selgeks, et küll meil on ikka hea elu ja tore, et oleme sündinud sellena kes oleme :)

Ega seekordsel lennul muud erilist polnudki, kui Cabin Service Director'i toas oli tema väitel kummitus. Igal Kathmandu lennul väidab keegi, et nägi kummitust. Lend tagasi Dohasse hilines 2 tundi, sest õhkutõusmisrajal oli suur auk. Eurooplased lennul olid närvis ja mõni isegi tõstis häält, et mis lennufirma see on ja kuidas ei saa minna ja tal on vaja koju minna ja tal on teine lend, kuhu ta nüüd hiljaks jääb. Ei oskand kohe nagu muud öeldagi, et vabandage väga, aga lennufirma ei halda õhkustõusmisrada ning ka mina tahaks siin istumise asemel hoopis koju minna! Kohalikud olid nii rahulikud ja armsad, küsisid ainult viskit ja õlut ja nende jaoks oli see lust ja lillepidu ;)
Lõpuks kui õhku tõusime ja söögid juba kätte olime jaganud ja kõik tagumises köögis olime, tuli kööki üks naisterahvas ja ütles: "Help me!" ja viskas pikali maha. Kohe tegime valjuhääldite kaudu teadaande, et kui pardal on arst, siis andku teada. Kohe olid kaks arsti kohal ja võtsid asja üle. Naisterahvas minestas kaks korda ka nende käes. Tegemist oli tugevate südamerütmi häiretega. Aga asi lõppes õnnelikult. Ühesõnaga: oli see vast lend!

Sellel reisil oli ka crew väga tore. Suur osa meist käis nii õhtul kui ka järgmisel hommikul väljas.

Crew hotelli ees enne linna minekut: ukrainlanna, filipiinlannd, eestlane, argentiinlane ja iraanlanna ;)
Kohalik kunstigalerii. See mees teadis täpselt, kus asub Eesti, Tallinn pealinn ja hea ülikool Tartus ;)

Uus sõber Kathmandus ;)

Kathmandu vanalinn
Kathmandu vanalinn lehmade ja tuvidega ;)
Turg

Ja kui teie arvate, et teie töö on raske ... :)

Ja detsembri graafikust rääkides, siis olin suhteliselt hirmul. Tavaliselt on nii, et kui üks on hea kuu, siis teine on hullumaja. Mul on kõik kuud olnud suht head ja kartsin hullemat. Aga polegi kõige hullem kuu tulekul:

04.12 Abu Dhabi,

05-16.12 Viin, Austria;

15-16.12 Berliin, Saksamaa;

19.12 Moskva, Venemaa;

24.12 Bahrein;

27-28.12 Colombo, Sri Lanka;

29-30.12 München, Saksamaa;

31.12 Ateena, Kreeka

Nende vahele mahub veel 8 vaba päeva ja 8 kodust valvekorda. Jõuluõhtu ja uusaasta üle just väga õnnelik olla ei saa, sest saabun Ateenast tagasi kell 23:40 ... ja uue aasta võtan vastu Doha lennujaamas. Aga vähemalt hetkel ei ole ühtegi Indiat, Pakistani või Bangladeshi mu graafikus ;)

Minu kodu ...

Üks keskmisest nõudlikum Eestimaa naine esitas mulle kaebuse, et ma ei ole oma kodu näidanud siiani. Ma siis nüüd üritan selle vea parandada ;) Ühesõnaga panen siis mõned pildid siia ka oma praegusest kodust Dohas.

Täiesti minust sõltuvatel põhjustel ei saa ma siia oma magamistoast hetkel pilte panna :) :) :) Selle asenduseks panen pildi tänasest ostukorvist:

Ei ole see mälu enam see ...

... tegelikult tahtsin ju kirjutada veel ühe fakti oma elust siia :)
Mul on kodus üks lennunudsteadlane, kes peab mu lendude üle arvet ;) Ja väidetavalt lendasin ma oktoobris 2010 kokku 66 536 km ja novembris 2010 peaks kokku tulema 81 964 km ;) Mina ei tea, mitu tiiru see ümber maakera on ... aga eks arvutage välja ;)

Järjekordne Nigeerias käik tehtud :)

Juba briifingul tundus crew väga lahe olema. Kõik olid sõbralikud ja toredad. Tegime oma toimetused seal kiiresti ära ja läksime lennukisse. Seal alles mustmiljon töömesilast koristasid lennukit. Mineku lennu kohta mul justkui polegi suurt midagi kirjutada ... kuna meil oli üks crew puudu, siis minu tegelik tööpositsioon oli lennuki tagaosas, aga töötasin keskmises köögis koka abina :D Terve lennuk oli musti mehi ja naisi täis ;) Nende inglise keel on väga karm. Nende jaoks ei eksisteeri aitäh või palun. Aga see ei tähenda, et nad on ülbed või miskit. Nad on lihtsalt Nigeeriast ... nad ongi selliseks loodud. Ja siis nad ütlevadki, et "Gimmi water!", "Bring me bier!". Kõik on käskivas kõneviisis. Aga pärast 8 tundi lendu jõudsime Laagosesse. Väljas oli miljon kraadi kuuma! Kui eelmine kord jõudsime vist hotelli u 1-1,5 tunniga, sest liiklus oli meeletu. Seekord jõudsime vast 10-15 minutiga. Otsustasime muidugi, et läheme basseiniäärde, sest kell oli kohaliku aja järgi alles 15:00. Jõudsin mina basseini äärde, hakkas vihma ladinal tulema. Nii palju siis puhkusest päikese all :) Polnudki muud, kui läksin oma tuppa ja lugesin raamatut ja tegin une. Õhtul käisime kõik koos õhtust söömas.
Üks tore intsident oli ka see, et pärast õhtusööki tahtsin internetti kasutada. Selleks vaja toanumbrit ja perekonnanime. Lähen siis istun arvuti taha ja hakkan sisse logima ja ei õnnestu. Proovin ikka igatpidi ja ei õnnestu. Lähen siis retseptsiooni ja küsin, et kuidas ikka saaks. Ja siis see mees vaatas süsteemist mu nime ... ja see oli seal kirjas järgmiselt:
Tagasilend oli juba põnevam. Minu postisoon oli jällegi lennuki tagaosas. Boardingu ajal töötasin seal ... ja esimene kaklus lennukis nähtud! Tänu ma ei tea kellele, aga pärast töötasin jälle keskmises köögis ja ei pidanud nendega enam tegelema;) Aga kaklus seisnes selles, et kõik need mustad on ju kaks meetrit pikad ja ei mahu ära kuhugi. Ja üks siis lasi oma seljatoe alla. Seljataga istus tal suuuuuur must naine, kelle mees kohe ägedalt karjuma hakkas. Ma siis ütlesin, et miks Te karjuma peate. Alguses võiks ikka ilusti proovida. Ja siis see istmetoe langetaja tõusis püsti ... ja teine mees tõusis ka ... ja üks pani teisel ikka laksu kirja! Mille peale mina teatasin, et kui asi nii jätkub, siis tuleb mõlemal lennukist lahkuda ja jääte Laagosesse. Samal ajal ise ikka hoidsin ennast parajasse kaugusesse ja lihaseid soojas, et juhul kui peaks olema vajadus minema joosta, siis olen valmis seda tegema. Aga nad rahunesid. Mõlemad olid ka nii kanged, et kohti vahetama ei soostunud :D Lend oli pooltühi ja see oli vabalt võimalik. Ja siis tekkis mul selle seljatoe langatajaga ka endal konflikt. See mobiilide väljalülitamine on alati üks paras keberniit, nagu väikesed lapsed, viimaseni minutini peavad kõik mängima nendega! Sellel mehel oli neid konkreetselt kolm ja kahega korraga ta rääkis. Ma siis teatasin, et tuleb nüüd välja lülitada. Lubas kohe lülitada. Tulin tagasi ja ikka veel rääkis. Keelasin ja ta lubas kohe välja lülitada. Ja siis ma läksin tagasi ja ta ikka rääkis. Muidu ikka keelad neid vaikselt, aga siis otsustasin, et kui ainult mina olen mittekeegi, siis ässitame kogu lennukis oleva rahva ta vastu üles. Seega teatasin kõva häälega, et tal tuleks telefonid väljalülitada, sest vastasel juhul need võivad häirida meie navigatsioonisüsteemi ja halvimal juhul võime kõik surma saada. Ja siis hakkas esimesena sealt seljatagant see niigi vihaseks aetud mees targutama, et õige ja kohe tuleb välja lülitada jne. Ja siis hakkasid ka teised kõik targutama. Ja probleem saigi lahendatud :) Kui ei saa heaga, siis saab kavalusega ;) Loomulikult ei tee 1 või 2 telefoni sellele navigatsioonisüsteemile midagi, aga asi on reeglites. Kui kõigil 150-l oleks neli telefoni, siis see võib juba probleeme põhjustada.

Pärast ma nendega seal enam kokku puutuma ei pidanud, sest töötasin ees. Ja oligi palju toredam. Nalja kui palju! Punkt üks: mul istus seal kümmekond hiinlast, kes ei mõistnud sõnagi inglise keelt. Kohe lennu alguses tahtis üks hiinlane mu käest midagi seoses filmide ja muusikaga, mis ta ekraanist tuli. Ja rääkis hiina keeles nii kuis jaksas. Ma ei oskanud muud teha, kui ütlesin: "No english, no talk!" :D No ja kui oli veel söögi aeg, siis oli kaks valikut ... chicken with rice or fish with potatos ... :) Ja kui hiinlastele selle valiku teatavaks tegin, siis nad vahtisin üksteisele otsa ja naersid. Rõhusin siis sellele, et RICE! Nad ei saand miskit aru ja andsin neile kõigile kana riisiga ...

Punkt kaks: oli mu tsoonis veel üks kena must naine, kes õppis kohe mu nime ära. Au talle selle eest. Hääldas seda täiesti korrektselt nagu oleks eestlane. Mu korterikaaslase jaoks olen siiani Raun :) Ja siis see mutt hakkas peale ... nii kui ma end nähtavaks tegin karjus kõva häälega: "Rauno, I need water to drink!" "Rauno, bring me tee!" "Rauno, I want to eat something!" :D Täitsa lõbus oli :)

Südaööseks jõudsime Dohasse ja siis kiiresti oma voodisse magama :) Nüüd valmistun ette järgmiseks lennuks, mis on täna öösel Omaani. See on kaks korda poolteist tundi. Aga tegemist õhtul viimase lennuga ja hommikul esimese lennuga ... seega passime Omaanis kolm tundi koha peal. Eks lähme vaatame, mis lennujaamas pakutakse ;)

Öösel ...

... umbes kella 2 paiku sain ka oma püksirihma tagasi ;) Juhei! See serblane on nüüd mulle ühe tiramisu sees ... :)

Homne kodune standby ...

...muudeti Laagoseks. See tähendab, et homme varahommikul Nigeeriasse üheks ööks ja üheks päevaks. Taaskord relvastatud eskort lennujaamast hotelli ;)

Jakarta nr 2 :)

Nii! Tagasi teiselt Jakarta reisilt. No juba briifingul pidin püksid täis tegema :) Seekordseks Cabin Service Directorics oli u 50 aastane filipiinlanna, kes on selles firmas lennanud 15 aastat ja eelnevalt lennanud veel 10 :) Kujutage ette kogu seda rangust, mis temast õhkub! Ühesõnaga ... lubas kogu crew offloadida, sest kõik on lollid ja lohakad. Minu käest küsis ühe küsimuse. Kui on hädaolukord ja pead otsima endale kabiinist inimesi, kes sind aitavad ehk Able Bodied Passengers (ABP-s), siis mille järgi neid valid. Mina mõtlesin, et no kui tore, et selline lihtne küsimus selle hulluga. Aga näedsa! Läks teisiti ... :P Ma siis vastasin, et tegemist peaks olema füüsiliselt ja vaimselt tervete ja heas vormis olevate inimestega. Ei tohiks olla vanad ja rasedad ning eelistatult võiks olla sõjaväelased või crew, kes on puhkusel või endised cabin crewd. Tädi teatas mulle, et pole korrektne! Ma siis jogasin veel midagi. Teatas kogu oma ranguses, et ei ole korrektne! Siis ma ütlesin, et kahjuks rohkem ma ei oska miskit kosta. (Ise juba mõtlesin, et pekki! Saab vist olema esimene offload! Sellele järgneks maailmatuma kõnede laviin kontorist pluss lisaeksamid kontoris nii suulised kui kirjalikud.) Tädi teatas mulle, et käsiraamat on selleks, et seda lugeda! Ja siis teatas, et õige vastus on vaimselt ja füüsiliselt terved, kes räägivad inglise keelt ja eelistatult ka kohaliku keelt. PUNKT! No ja õnneks ei olnud ta mitte kellegagi rahul ... seega ei paistnud ma eriliselt silma ;) Oli positsioonide jagamise aega ja see M*th** F***** andis positsiooniks keskmise köögi! DEEM! Olin teinud tagumist kööki vaid korra ja nüüd ta annab täismajaga mulle kõige hullema asja, mis iial saab juhtuda. Pead töötama praktiliselt (ja hiljem selgus, et töötasingi!) üksinda köögis. Soojendad toidud, valmistad ette kärud ja lisaks sellele töötad ka ühega nendest kärudest kabiinis! Ja kui kellelgi on midagi vaja, siis oled sina see, kes seda asja peab kellelegi tooma minema. Ühesõnaga üks paras põrgu! No ja siis tuli tagant Cabin Senior (mees, kes armastab intriige!)ja teatas, et tal on üks crew tagant puudu ja ta vajab R2 (mina olin L2), ehk siis seda ainukest inimest, kes mulle abiks oleks võinud olla, tagumises köögis! Mina teatasin, et taga on 5 inimest ja ees on ainult 2 ja Sa võtad selle ainukesegi minult ära ... et miks ees võib puudu olla ja taga ei või. Ja ta teatas, et "I have full load in economy!" Ma siis teatasin, et "I know! I am working in the same aircraft for the same economy!" Ja nii nad kahekesti lahkusid, mul söögid soojas ja polnud õrna aimugi, millised peavad olema kärude pealsed, mis sinna sisse panna, kui kaua leiba soojendada, kust kohast ma saan sahtlid, millesse asju koguda ... ühesõnaga mõtlesin, et annan kohe lahkumisavalduse ja istun reisija istmele maha! Aga kõva kutt nagu ma olen ... :D olin vihane, kuid tegin selle asja ära! Tuhnisin oma kotis oma materjalides ja leidsin kõik vajaliku üles. Keegi nälga ei jäänud. Reisijad olid jällegi niiiiiiii toredad! Ei mingeid probleeme. Ma armastan indoneeslasi. Ahh jaa....ja loomulikult Tereza Gonzales (see on see vana rahulolematu naisterahvas) käis ja kontrollis kõikvõimalike asju, tõstis asju ümber mu köögis, avas uksi, pööras kärusid ringi. Ja siis ütles: "Good job." Ma olin vait.

Lend kestis 9 tundi ja natuke peale. Selle aja jooksul tuli rahvale kaks kord süüa anda. Kõik sai tehtud. Siis pidin veel tagasitulevale crewle asju ettevalmistama, pidin üle lugema kõikvõimalikud asjad, mis mul köögis on. Selles mõttes on köögis hea olla, et kogu aeg on tegevust ja lennuaeg tundub ka lühem.

Jakarta oli tore. Läksime osaga meist kohe pärast lendu ja riiete vahetmist hotellis linna pittu! Kell oli 00:00. Pidu oli täitsa tore ... isegi see intriige armastav mees tuli meiega ja oli täitsa okei.

Kohalik DJ! Peolt lahkumas

Saabusime tagasi ehk 3-4 paiku ja läksime magama.

Tütarlapsed taksos

Magasin maha terve järgmise päeva :) Ma ei viitsinud mitte midagi teha! Tellisin söögi endale tuppa ja nautisin Tom'i ja Jerry multikaid ;)

Room Service: maksin friikartulite, spagettide ja coca cola eest 100 EEK-i ;) Indoneesias on odav!

Tagasilend sai alguse kohaliku aja järgi südaöösel, Euroopa aja järgi u 20 paiku. Läksime lennujaama ja lennukis toimuval briifingul saime positsioonid ja tädi pidas loengu, et me oleme ikka rumalad ja ei tea mitte midagi, kuid katsume selle lennu ikka ära teha. Ja siis teatas, et kuna keegi briifingul midagi ei teadnud ja eriti economy crew, siis ta teeb isiklikult eksamineerimise safety osas ühele economy crewle ja see crew on ..... ..... crew on .... ja see crew on ..... ma valisin välja .... ja see crew on .... RAUNO! ..............................F***!!!

Vähemalt tagasilennul olid ka reisijad toredad ja positsioon oli lihtne. Tegime esimese teeninduse ära ja siis hakkasin oma safety materjale üle vaatama ja siis hakkas peale tõeline nali! Turbulents ja mitte väike! 20 minutit täieliku hullumaja, mul oli jälle süda paha! Pärast seda saabus kohe ema-Terza ja istus kööki ja hakkas küsimusi esitama. Üks loll jouab rohkem küsida, kui minusugune tark vastata! Ta küsis kõike iga viimse kui ruutsentimeetri kohta selles lennukis ja käsiraamatus! Kokkuvõttev hinnang oli, et vastan ettevõtte standarditele :) Siis oli aeg teiseks teeninduseks!

Economys olid jällegi muidugi intriigid. Tereza otsustas panna nii tagumisse kööki kui ka keskmisse kööki kõige väiksema kogemusega crew, kelle jaoks oli see esimene köök. Keskmises köögis oli tüdrukul abiks üks noormees, kes oli juba kogenud. Vahemärkusena pean nüüd ütlema, et see noormees ei pidanud küll taha appi tulema ja võis vabalt seal seda tüdrukut aidata! Tagumises köögis olev tüdruk oli segaduses, ta ei teadnud mitte miskit. No ja siis oled ikka aeglane ja ebakindel. Seekord ma tundsin, et ma vist saaks selle köögiga isegi hakkama juba üksinda, sest kuida miskit küsis, siis oskasin teda aidata. Ja see on täitsa loomulik, et oma esimeses köögis oled segaduses. Ja siis teatas Cabin Senior, et võtab köögi üle, kuna ta ei saa aru, miks asjad nii aeglaselt liiguvad ja kui see tüdruk köögis ei taha töötada, siis võiks seda öelda. Mina küsisin selle peale, et kas ta mäletab seda, kuidas ta 6 aastat tagasi oma esimest kööki tegi ...? (tegelikult võiks ju oma keele hammaste taga hoida!) Teatas, et mäletab hästi ja ta sai ilusti hakkama :D No ja ta hakkaski närviliselt seal köögis rahmeldama ... mina võtsin kätte ja läksin minema. Tundsin, et kui sinna kauemaks jään, siis plahvatab pomm :D Pärast ta üritas selgitada, et tema vastutab kogu economy eest ja võib olla ta ei käitunud õigesti ... Loomulikult ei käitu Sa õigesti, kui Sa paned inimese nutma. Ütlesin, et kuna see mind ei puuduta, siis pole see minu asi. Aga kui ta tahab teada, siis minu arust ei käitunud ta professionaalselt. Ühesõnaga midaiganes ... aga me saime selle lennu tehtud :) Ja kõik jäid ellu ... isegi see vaene tüdruk seal köögis ;) Eks me ikka aitasime teda ju ka ... aga kui meid on taga 6 inimest, siis paratamatult üle kolme sinna kööki ei mahu ... ja kui seal on veel üks närviliselt rahmeldav meesterahvas, siis on asjad veel hullemad :)

Siis läksin lennujaama, et ennast lennult välja registreerida ja kohtasin eesltasest Cabin Seniori, Mariat. Olen teda korra enne ka näinud. Ajasime juttu. Tema on siin juba 5 aastat. Tuli siia maksimum 1ks aastaks, aga elu läheb ikka teistmoodi. Jõudsin kella 7ks koju ja läksin magama ... nüüd on kolm vaba päeva ja siis olen tuulte lükata-tõugata, sest mul on järjekordsed neli standby päeva :) Eks näis ... sinna mahuks kenasti kaks pikka öist India lendu ... samas kui mu korterinaaber läheb Hong-Kongi!

No tegelikult ei ole hullu, sest mul on ees veel kaks korda Jakarta ja täna sain ka palgalipiku :) Ei kurda ;) Aga ikkagi ... väga kauaks ma siia ei jää...

No ja unustasin kirjutamata ... kui ma lennujaamast siis kodupoole hakkasin liikuma, tuli mu juurde üks väga ärev mees. Umbes 25 a vana, aga see ei oma tähtsust. Küsis mu käest, et kas ma tulin just lennult ja missugune on mu edasine graafik. Jõudsin mõelda, et no jeerums! Mul on 9 tundi lendu ja intriige seljataga ja ma ei hakka Sinuga siin oma edasist elu arutama, armas võõras! Ütlesin, et tulin jah ja on kolm vaba päeva. Ta siis teatas, et unustas oma püksirihma koju ja ta saadeti sellele järgi. Kui ta õigeks ajaks tagasi ei jõua, siis on ta parajas jamas. Küsis, et kas ma oleksin valmis talle kaheks päevaks oma püksirihma laenama :D No kuna ma tean, et offload lennult kaasneb igasuguse jamaga, mis võib kesta mitu päeva, siis võtsin tema tel nr ja tema võttis minu oma ja nüüd on mu püksirihm Londonis :D Loodan, et homme-ülehomme saan siis oma püksirihma tagasi. Ühesõnaga siin juhtub veidraid asju ... loodan, et järgmine kord ei tule keegi juba pükse küsima :D

Vihmatans kõrbes!

Ma arvasin, et ei näe seda kunagi, aga siiski: Dohas sajab vihma! Ja päris kõvasti kohe! JUHUUUUUUUUUUUUUU, kõrbes on pidupäev!!!!

Indoneesias käidud ;)

Nüüdseks on siis mu jalg Indoneesiat puudutanud ;) Lend Jakartasse sai alguse 06.11.2010 ja kestis 9 tundi ja 14 minutit. Hommikul kell 06.06 oli buss järgi ja sõitsin lennujaama. Briifing läks libedalt, kuigi Cabin Service Director tundus natuke bitchi olema. Küsis päris palju erinevaid ja väga ebatavalisi küsimusi esmaabi ja safety kohta. Kokku oli 12 meeskonnaliiget pluss piloodid. Tegelikult ei teadnud keegi, kas vulkaani tõttu üldse Jakartas maanduda saame. See pidi selguma poolel teel. Osa cargost laaditi maha ja võeti lisakütust, et häda korral maanduda hoopis Kuala-Lumpurisse või Manilasse.

Hotelli bassein

Minu positsiooniks seekord oli R3 st et istusin lennuki paremas küljes kolmanda ukse juures näoga reisijate poole. Minu tsooniks olid parempoolses vahekäigus read 16-29 ning ülesnneteks lapsed, WC-d ja kindlustada see, et tagasitulijatele on kõik vahendid lennuki koristamiseks. Jõudsime lennuki juurde reisijatega ühel ajal ... seega tegime kiiresti oma safety kontrolli ja alustasime bordingut. Turistiklassis oli 275 kohta ja turistiklassis oli seekord 275 reisijat ;) 99,9% neist olid indoneeslased, kes töötavad Kataris koduabilistena või teevad muid lihtsaid töid. Lisaks oli veel üks reisija, kes saadeti maalt välja dokumentide puudumise tõttu. Kuna ta kogu aeg nuttis, siis üks crew liikmetest, kes oli Malaisiast, rääkis temaga kohalikus keeles. Naine selgitas, et töötas rikka Katari perekonna juures, kes teda tegelikult lihtsalt ära kasutasid. Nad ei maksnud talle viimase aasta jooksul kordagi palka ja võtsid ta dokumendid ära. Täitsa kahju kohe. Need inimesed tulevad siis heas usus oma väikest raha teenima. Crew teadis rääkida, et nende palk pidi olema kuskil 500 riaali kuus, mis tähendab ehk umbes 1800 krooni. Reisi lõpuks olid kõik need teised vaesed inimesed lennu ajal raha kogunud ja andsid selle raha maalt välja saadetud naisele. Väga liigutav vaatepilt.

Te ei kujuta ette, kui toredad need inimesed on. Nad on nii vaiksed, sõbralikud ja nendega ei olnud ühtegi probleemi. Välja arvatud muidugi üks mõistuse kaotanud naine, kes üllatus-üllatus, istus või õigemini seisis minu tsoonis. Alguses ta istus rahulikult. Esimese söögikorra ajal ta ei saanud aru, mis see kandik on ja mis sellega tegema peab. Kuna ma Indoneesia kohaliku keelt veel väga hästi ei räägi, siis üritasin teda lihtsalt aidata, avades ta toidukausid ja võttes välja kahvli. Pärast esimest teeninduskorda sattusime India kohale ja seal on alati turbulents. Ja raputas lennukit nii hullult, et mul oli süda päris paha. See naine kargas püsti ja seisis vahekäigus. Mina pidin ta istuma saama, aga see oli võimatu, sest nüüd ta juba kartis mind ja jooksis eest ära. Too crew, kes rääkis kohaliku keelt, läks teda siis maha rahustama. Naine oli talle öelnud, et tal on halb eelaimdus ja ta tahaks siit lennukist kohe välja saada. No tõesti ... 12 kilomeetri kõrgusel 900 km/h lennates ei ole teda just lihtne selles osas aidata ... ja seda isegi 5 Star lennufirmal :) Nii ta seisiski seal vahekäigus terve selle raputamise aja. See võis kesta oma 10-15 minutit. Hiljem istus ta oma istmel, aga kui ma temast möödusin, siis hüppas ta iga kord tema kõrval istunud naisele sülle. Crew muidugi jälle teadis rääkida, et nende naistega tehakse siin igasuguseid roppuseid, alates vägistamisest kuni ma ei tea milleni välja. Ilmselt oli sellel vaesel naisterahval selle tõttu lihtsalt mõistus otsa saanud.

Kaktus

Seekord oli meil ka väga tore kapten, kes käis lennu ajal kaks korda ka tagumises köögis. Ei ole muidugi eriti hea tunne lennata, kui näed, et see, kes lennukit peaks juhtima, ajab meiega juttu :) Aga teisel korral ta tuligi teatama, et kõik on ok ja maandume siiski Jakartas. No kahju ... olime vaikselt juba Filipiinide ja Manila jaoks plaane teinud - eks teinekord siis ;) Maandusime südaöösel Jakartas ja sõitsime lennujaama lähedal asuvasse hotelli. Pärastlõunal pidime tagasi lendama, kuid ka see ei olnud kindel ;) Hommikul ärgates vaatasime uudiseid ja nägime, et enamik kaugliine lendavad lennufirmad on oma lennud tühistanud sh Emirates ja Etihad. Aga meie lendasime ;) Seega tegin hotelli juures väikese jalutuskäigu lõuna ajal ja pärastlõunal sättisin end minekuks valmis. Tore oli jalutada nüüd lühikeste pükstega Jakartas, kui paar päeva tagasi olin mantli ja kinnastega külmas Moskvas olnud ;)

Kuna nagu alati, olen mina hotellis esimene, kes alla tuleb, rall kapteniga ja tuli välja, et tema perekond elab Austraalias ja ta tütre ujumistreener on keegi eestlane Jaan, kes pidi olema väga hea ja tore inimene ja veel parem ujumistreener ;)
Öösel oli haigeks jäänud ka üks korealannast cabin crew, kes lendas tagasi reisijana. See oli meile esialgu päris valus hoop, kuna teadsime, et on jälle täis maja. Aga kuna suur osa lennufirmasid olid otsustanud mitte lennata ja seega ei olnud paljud meie reisijad üldse Indoneesiasse jõudnudki, siis tulime tagasi 100 reisijaga ... nii et ei olnud hullu ;) Lend kestis 8 tundi ja 45 minutit ja oli ülirahulik ... isegi igav. Kaks korda andsime reisijatele süüa ja u 5 tundi istusime niisama. See niisama istumine on kohutav ... uni tikub peale ;) Samas vahepeal oli ka turbulents ja kõva raputus ajas jälle üles :)
Täna oli vaba päev ja käisin shoppamas. Kataris on ikka hea shopata... ostsin veel ühe talvejope ja paksemad püksid naljaraha eest. Ega asjad, millele nõudlust ei ole, ei saa ju kallid olla ;)
Homme on veel üks vaba päev ja siis taaskord Jakartasse. Sedakorda saab kohapeal olla terve öö ja terve päeva ... niiet tuleb ka midagi targemat ette võtta, kui lihtsalt jalutuskäik hotelli ümbruses. Hotell pidi olema kesklinnast 45 minuti kaugusel ja sinna saab taksoga, sest ühistransport sõidab kuidas jumal juhatab ja ei pruugi sõita seda liini, mis on välja kuulututud :) Samas pidi taksosõit linna olema ainult 10 dollarit. Lisaks pean kindlasti ära proovima ka hotelli massaazhisalongi, sest hinnad pidid väga odavad olema ja tüdrukud käisid seda kõik proovimas ja kiitsid väga;) Samas eks näis, kas ja kuhu üldse maanduda saab ...
Seekordsel lennul lendasin taaskorda Joaniga Keeniast. Temaga tegin ka oma esimese lennu Dubaisse. See oli mu päris esimene lend ;) Tema perekonnas Keenias on 9 last ja ema ning isa. Imestas väga, et kuidas saab üldse võimalik olla, et ühes peres on üks laps. Kui ma ütlesin, et ma olen üksi, siis esimese asjana ajas silmad suureks ja küsis, et kuidas ma ennast tunnen :) Ma ikka teatasin, et pigem üks kui üheksa ... :D

Moskvas käidud :)

Juba kodus avastasin, et lendan sama Cabin Senioriga, kellega käisin ka Zürichis. Vähemalt teadsin, mida oodata ;) Siis tuli briifinguruumi üks tütarlaps, Kristina ja küsis kohe, et kas mina olen Rauno ja seda puhtas eesti keeles! Ka temal oli graafikus sama lend, nii et nüüdseks olen korra ka eestlannaga lennanud ;) Tegelikult on ta vene perekonnast ja kodune keel on vene keel, aga räägib vabalt eesti keelt. Lisaks oli veel üks leedulanna ja üks serblanna ja äriklassis oli üks egiptlanna, kes oli natuke kahtlasevõitu, aga tore ;)

A320 mahutab turistiklassis 132 reisijat. Dohas laaditi 122 reisijat turistiklassi ja mõned äriklassi ja asusime teele. Lend 4,5-5 tundi. Juba ette oli teada, et Moskva lennul juuakse palju alkoholi ja tomatimahla. Seda ka tehti. Ma arvasin, et juuakse palju viina ja viskit, aga nad suutsid ära juua hoopis kõik me veinivarud ja loomulikult tomatimahla ;) Reisijad olid väga toredad ja sõbralikud. Nad kõik tahtsid minuga vene keeles rääkida, sest pidin nii venelane välja nägema (aitäh! - NOT!). Selgitasin siis, et kaugel sellest ... olen ikkagi eestlane!

Ummikutes Moskvas pidi hotelli jõudma 2 tunniga, meil õnnestus see vast kõige rohkem tunniga. Vahetasime riided ja 20 minuti pärast olime all, et linnapeale minna.Kristina oli Moskvas enne seda lendu palju käinud, nii et meil oli oma kamba liider olemas. Leedulannal ei olnud sooje riideid kaasas ja egiptlanna jaoks oli üldse liiga külm. Meiega liitus ka üks pilootidest. Asusime teele. Võtsime kaks taksot ja sõitsime Punasele Väljakule. Nii armas on ikka linnapildis näha selliseid hüüdlauseid nagu "Moskva - gorod geroi!" või siis poode nimega "Gypermarket Jeltsin!" ;) Saime punasel väljakul käidud ja kohustuslikud pildivoorud tehtud.

Otsustasime minna kuskile Matrjoškasid ostma. Mina lõppkokkuvõttes seda ikkagi ei ostnud. Teinekord ehk. Ostsin hoopis külmkapimagneti, kus on Putin ja Medvedev. Kui vaatad ühe nurga alt, on Putin, kui teise nurga alt, on Medvedev ;)

Pärast shopingut hakkas metroos seiklemine. Tänu ma ei tea kellele, et Kristina olemas on! Tavalisel turistil on küll võimatu seal orienteeruda. Ega temalgi kerge ei olnud, aga ta vähemalt oskas küsida. Metroopilet maksis vähem kui üks dollar ;) Ja muideks bensiiniliiter maksab 25 rubla keskmiselt, üks dollar on 30 rubla. Seega umbes 10-11 krooni on liiter! Metrooga sõitsime siis ühe peatuse, siis istusime ümber ja siis teisega veel ühe peatuse. Väga nõukaaegne värk ;)

Siis jalutasime hotelli juurde ja läksime õhtust sööma Ukraina restorani! Uskuge või mitte, aga seal resotranis oli lehmvasikas (maalapsena oskan lehm- ja pullvasikat eristada ;) otse külastajate nina all. Küll oli ta seina ja akende taga, aga oma hädasid tegi ta küll kogu aeg meie silme all! Väga lahe kogemus.

Jõudsime hotelli tagasi umbes südaöösel. Jõin oma nohu ja köha pärast veel ühe tee ja magasin kuni üheksani. Kell 10.50 asusime teel lennujaama. Seekord oli lennuk full-full st isegi ülemüüdud. Ühesõnaga mitte ühtegi vaba kohta. Reisijad tundusid olema toredad. Esimeses reas minu tsoonis olid kolm vene naisterahvast, kes küsisid, et kust ma pärit olen. Ma siis ütlesin, et Eestist ja nemad teatasid, et "Naš tšelovek". Ma ei hakanud ütlema, et ega ikka ei ole küll ;)! Eks 5 Star teeninduses tuleb isegi nigeerlastele öelda, et olen jah nigeerlane, kui nad seda tahavad ;)

Kogesin ka meeletut turbulentsi. Olime tee ja kohvi jagamise juures, kui järsku lennuk hakkas hüppama kui jänes. See oli esimene ikka päris hirmus turbulents. Cabin Senior ütles kohe valjuhääldisse, et crew istugu maha kohe! Ja nii me siis panime oma kärudega jooksuga kööki ja istusime maha. Ise samal ajal hõikusime üle kabiini "fasten your seat belts". Ja mõni reisija magas ja ei saanud millestki aru. Suuremal osal oli ilmselt siiski päris hirmus ;)

Aga nüüd oleme õnnelikult kodus. Jõudsin 19:30 koju ja hommikul 06:06 ( ja mitte sekunditki varem ega hiljem ja seda ilma naljata) on mul buss järgi, et viia lennujaama, sest asun teele Jakartasse! Sinna, kus täna öösel said jälle kümned inimesed surma, sest vulkaan otsustas jälle purskama hakata.
Eelmisel kahek päeval kukkus alla ka lennuk Pakistanis ja kuskil Kesk-Ameerikas. Hetkel ei tule selle riigi nimi meelde ning lisaks sellele vigastas ühe lennufirma (tean nime küll, aga mina ei oska seda vigadeta kirjutada!) lennuk keset lendu tiiba rängalt, kuid lõpp oli õnnelik. Seega kõige hullem ei olegi! Oleks ju võinud alla kukkud viis lennukit ja mõlemad lennuki tiivad oleksid võinud vigased olla.

Tegelikult oli lennul üks äksident ka. Tunnen ennast halvasti, kuid mitte sellepärast, et ma midagi valesti tegin. Üks reisija kaebas minu peale! Tegemist oli araablasega. Kujutage ette A320 lennukit. Väike, ei ole ruumi ja turistiklassis kaks WC lennuki tagaosas. Kaebuse esitanud reisija istus 25das reas, kokku lennukis 30 istmerida. ÕNNEKS oli Cabin Senior just selle reisijaga tegelemas ja nägi kogu situatsiooni pealt. See reisija otsis midagi oma rahakotist ja oli keset vahekäiku. Tegemist ei olnud maailma kõige väiksema inimesega. Lisaks oli sealsamas järjekord WCsse, vähemalt 10 inimest. Ja mina siis ütlesin kenasti "Ekskjusmii". Ta ei kuulnud mind. Ma koputasin õlale ja ütlesin, et "Ekskjusmii söör" ja siis ta tõmbus koomale ja ütles mu Cabin Seniorile, et see crew on väga ebaviisakas. No ma palun vabandust, et ma ei suudelnud jalgu ja käsi, aga kahjuks oli mu ajus tollel hetkel see, et reisija istmel 8A tahab coca colat, reisija istmel 10D tahab musta kohvi, reisija istmel 11B tahab teed piima ja suhkruga, reisija istmel 15A tahab kaht tassi kuuma veega, reisija istmel 17F tahab vett jääga ja reisija istmel nr 20A tahab apelsinimahla. Pean tunnistama, et istmeid ma nüüd täpselt siia küll ei kirjutanud, kuid tellimused olid küll sellised. Siis on vahekäigus 12 inimest, kellest pead mööduma. Ja vabandage väga, aga enamik neist on väga rikkalikult toitunud juba viimased 20 aastat. Ühesõnaga nüüd ootan telefonikõnet kontorist. Pean tunnistama, et tunnen, et asi oli veits imelik ja natuke ülekohtune. Kuskil 5 Star teeninduse ja inimlikkuse vahel peaks olema ikka mingi piir ka ...

Ja kaks vaba päeva ...

...saavadki kohe läbi ;) Teil sel nädalavahetusel kellad keeratud. Minu oma jäi paigale. Seega olen teist tunnikese ees.
Homme hommikul hakkab kodune valve kella 6st hommikul kuni kella 18neni. Järgmise kahe päeva valve muudeti juba ära lennuks ... sedakorda siis Moskvasse ;)

Zürich - done!

Viimane oktoobri reis Zürichisse tehtud. 13 liikmeline meeskond - üks rootslanna, mina ja ülejäänud Hiinast, Koreast ja Malaisiast. Iseenesest olid lennud toredad ja tagasiteel oli ka crew juba vabam ja täitsa ok :) Reisijad olid sõbralikud ja sai palju oma saksa keelt harjutada. Tagasiteel oli lennukis palju väikeseid mudilasi, nii et vahepeal oli tagumine köök laste päralt. Ühesõnaga saime ka ennast välja elada.

Zürich oli tore juba esimesest hetkest. Lennujaamas kohtasin ühte Ida-Euroopa turisti, kes otsustas minuga jääda terveks nädalavahetuseks, kuigi oli tulnud Zürichisse oma sõbrale Marcusele külla. Käisime temaga siis linnapeal, näitasin talle Lääne-Euroopat ja tema muudkui pildistas ;)

Zürich oli tore ka sellepärast, et kohtusin oma sealse sõbraga :)

Steffiga tutvusin siis, kui 6 aastat tagasi Šveitsis vahetusõpilaseks olin. Sellest ajast saadik ikka kirjutame teineteisele. Aga nii tore oli see, et ta ei ole üldse muutunud :) Zürichis elab ja õpib ta alles teist kuud, nii et väga palju ta linnast ei teadnud ja seega ekslesime mõned tunnid niisama - sõime ja jõime. Rääkisime elust-olust ja uurisin teiste tolleaegsete klassikaaslaste kohta. Enamik neist õpib õpetajaks :) Pidi olema seal hästi tasustatud töö.

Pärast seda sõitsime rongiga tagasi lennujaama ja sealt hotelli :) Uni oli juba meeletu, sest olin selleks hetkeks üleval olnud juba 24 tundi ;) Seega kohe magama!

Nüüd olen tagasi kõrbes. Naudin oma kaht vaba päeva. Tuleb koristada, pesu pesta, poes käia ja oma uniform keemilisse viia. Ja ilmselt ongi puhkepäevad sellega veedetud. Nohu ja köha hakkavad taanduma. Pärast vabu päevi on kolm kodust valvekorda ja siis hakkan lendama Jakarta ja Doha vahet. Tore on see, et Jakartas on vulkaanipursked ja üleujutused. Jälle midagi põnevat ;)

No ja tegelikult ei ole üldse tore see, et nüüd on siis hakatud jälle pomme valmistama. Ja minu lennufirma on juba ühe pommi vedanud, väidetavalt esimese: http://www.e24.ee/?id=334873.

Taaskord oleme maailmas milleski esimesed. Tegelikult on asi naljast kaugel. Võib olla on isegi hea, et ma veel Ameerikasse ei lenda ja novembris ei ole ka ühtegi lendu Euroopasse. Ehk rahunevad veidike maha.

Nalja saab ikka ka ;)

Kirjutan ainult lühidalt. Eilsel lennul juhtus üks tore intsident ... :) Lennuk oli pooltühi ja siis ei olnud igal ühel oma käru ja mina serveerisin toitu ühe tütarlapsega koos. Ja tema siis viisakalt teenindab kliente ja järsku ütleb üks ema oma lapsele: "My child if you are not studding a lot then that is what you are going to be." Ja ta pidas silmas meid kui cabin crewd (!!!) ... Aga see Itaalia tüdruk ei olnud ka suu peale kukkunud ja ütles kenasti vastu: "Yes ... and if you are not studding a lot then economy ticket is the only ticket you are able to buy!" Päris vähe naljakas ei olnud :) Ühesõnaga oleme rahvale ikka parajad jalamatid. But we dont care! Sööme jätkuvalt hommikusööki Roomas, lõunaks midagi Berliinis ja õhtuks miskit Kuala Lumpuris. Käime diskol Johannesburgis ja ostame igapäevaeluks vajalike asju Stockholmist, New Yorkist ja Madriidist!
Aga hetkel valmisten lennuks Zürichisse ;)

Hyderabad Indias ;)

sai siis öösel Hyderabadi ots tehtud. Ma pean tunnistama, et kõik need jutud India hirmsatest lendudest ei osutunud tõeks. Väga tore lend oli. Aga tore öö sai alguse juba bussis teel lennujaama. Buss oli järgi 18:29 ning minu majast tuli veel neli poissi sellele bussile. Tavaline vestlus on ikka, et kust keegi pärit on ja kaua juba siin on olnud jne. Tavaliselt, kui ütlen, et olen Eestist, teavad kõik kohe, et see on kuskil Rumeenia kõrval :D. Seekord oli kohe üks poiss, kes teadis täpselt, millega tegu. Ta olevat Eestis kaks korda käinud ja siis ta rääkis oma kogemustest, kuidas ta vanalinnas neid misiganes pähkleid vms sõi ja vene kirikus käis ja Viru Keskuses noortele alkoholi ostis :) Ta oli kohe nii õhinal, rääkis nii palju Eesti elus :) Täitsa tore oli.
Briifingul oli siis seekord lisaks Cabin Seniorile ka Performance Officer, kes on kontorist ja kontrollib kogu asjade käiku. No see oli elu parim briifing. Ta oli niii normaalne. Viskas nalja ja selgitas paljusid asju. Ja briifingu lõpus on alati see koht, kus igale meeskonnaliikmele antakse sõna, et miskit öelda. Ja üks tüdrukutest, kellega muideks ka koos Dubais basseinis käisime, teatas, et: olgu mis on, aga sellel poisil on nii ilusad silmad, et seda kohe peab ütlema :) Hetkeks oli vaikus ja siis hakkas Performance officer nii kõvasti naerma ja siis hakkasid kõik naerma. Ühel hetkel siis PO teatas, et kuigi see on ikkagi eelkõige safety ja esmaabi briifing, siis ta peab sellega nõustuma :D Kui keegi veel aru ei saanud, siis räägitakse minu silmadest! :D Ja pärast nad lennukis selgitasid mulle, et asiaatide jaoks on unistus saada suured ja sinised silmad. Seda ma teadsin, et Aasias on väga populaarne teha silmade suurendamiseks operatsioone, aga et need silmad just ka sinised peavad olema ... :)
Teel Hyderabadi oli lennuk täiesti täis, ainult seisukohad olid vabad. See teeb siis kokku 12 inimest äriklassis ja 132 inimest turistiklassis. Äriklassis on A320s alati üks teenindaja pluss abiks cabin senior ja turistiklassis 4 crewd. Seega veits rohkem kui 30 inimest näkku. Kuna me kõik seal taga olime suht kogenematud, siis võtsid asjad tavapärasest veidi rohkem aega, sest uskumatu, aga 132 inimese kohta oli 50 (!!!!!) eritoitu. Nendele tuleb kleepida eraldi inimese nime ja istekohaga kleeps. Aga no inimesed alati vahetavad kohti, nii et see on paras kamarajura. Lõpuks said kõik söönuks.
Siis olid kaks meest, kes järjekorras WCsse, kes küsisid, et kust ma pärit olen. Teiste crew liikmete kohta oli asi selge: kõik olid ju pilusilmad ;) Ma siis ütlesin, et Eestist. Ja ka nemad teadsid, kus on Eesti ja teadsid, et seal on kenad naised ;) Üks neist oli hindu, kes töötab Pariisis. Ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis töötab ta seal tuumafüüsikuna. Siis selgitas ka meile, et meie töö on ikka nii ohtlik, et saame radioaktiivset kiirgust kogu aeg ja et vananeme ikka tunduvalt kiiresti, kui need, kes ei tee meie tööd. No tore, aga ükskord sureme me nii kui nii kõik.
Teel Hyderabadi olid meil lennukis ka kaks maalt väljasaadetud. Need istuvad alati lennuki tagaosas ja nende dokumendid on Cabin Senriori käes. Nemad lahkuvad lennukist viimasena eskordi saatel.
Maandusime Hyderabadis, siis lahkusid reisijad ja tulid asemele väikesed mustad töömesilased. Neid on alati mustmiljon ja need on lennukikoristajad. Muidu nad eriti millestki aru ei saa, aga nende töö on alati nii organiseeritud ja nad teevad lennuki korda 5-10 minutiga. Siis oli veel 10 minutit ja tulid uued reisijad ja asusime tagasiteele. Tagasiteel oli meil 15 ratastoolireisijat :) ja üks pime reisija. Kõik sujus viperusteta ... kui välja arvata segadus eritoitudega. Neid oli jälle oma 40 tk. Aga kõik said söönuks. Maandusime Dohas kell 06:15 ja koju jõudsin 07:30. Ühesõnaga 13 tundi tööaega ja ma olin surmväss. Täna on mul nyyd vaba õhtupoolik, homme on standby ja ülehomse standby asemel on taaskord üks Dubai ;) No vähemalt midagigi.
Nüüd lähen ja söön midagi ja siis naudin elu ;)

Uus graafik ;)

Tegelikult ei ole veel uus graafik ametlikult väljas, aga kasutasin salateid ja surkisin selle välja! Õigemini me kõik surkisime. See on alati niiiiiiii põnev hetk, kui avad oma uue kuu graafiku! Ma küsisin igasuguseid põnevaid sihtkohti ja tundub, et ma olen juba piisavalt kaua siin olnud ja enam ei anta seda, mida küsid, sest minu graafik on suhteliselt ... üksluine :D Terve kuu ja KOLM erinevat sihtkohta. Novembris siis NELI korda Jakartat Indoneesias, üks Kathmandu Nepaalis ja ÜKS Bahrein! Bahreini lennu ametlik aeg on 45 minutit, kuid tavaliselt on tegu pooletunnise lennuga, kus lihtsalt loobid leibu laiali kahte lehte ja ongi aeg maanduda :D Eks näis. Samas ma võin vist oma graafiku üle isegi õnnelik olla. Ühel ei ole mittttttteee ühtegi layoverit. Kõik on India lennud, mis toovad ikka ja jälle koju tagasi ja klientuur ei ole ka kerge ;) Minul saab Jakarta vähemalt kodulinnaks ;) Samas on mul ka palju standby'd, kuhu tõenäoliselt tuleb veel lende. No tore ... vähemalt ei ole ühtegi Saudi Araabia ja India lendu. Nüüd aga hakkan valmistuma oma Hyderabadiks, mis kahjuks asub Indias :D

Aeg lendab...

...kiiresti ;) Viimasest postitusest on juba natuke möödas. Lendude vahel on nii vähe aega, et teinekord ei jõua hästi väljagi puhata.

Pärast Kuala Lumpurit võtsin suuna Calicutti Indias. Rohkem vist teatakse seda kohta nime Kozhikode järgi. Tegemist kena Lõuna-Indias asuva linnakesega. Kena on muidugi vist eurooplase jaoks veits teise tähendusega ... aga siiski ;) Inimesed magavad tänavatel, teinekord alasti, nii nagu Kathmandus nii ka Kozhikodes puuduvad igasugused liiklusreeglid. Ainuke mõte seal tänavatel on see, et ei tahaks veel surra! ;)

Ega ma seal eriti palju teha jõudnudki. Maandusime kell 9 hommikul ja jõudsime hotelli kella 10ks. Siis magasime mõne tunni ja võtsin kahe stjuuardiga ette linnamineku. Kõigepealt käisime kohalikus taimetoitlaste restoranis söömas head ja paremat. Tõesti oli hea ... ja kolme peale maksime kokku kogu selle asja eest 15 dollarit mis on vist umbes 150-160 krooni. Kartsin, et tegemist on mingi räpase India kohaga, kuid puhtus ja kord oli majas. Vähemalt klienditsoonis ;)Mida me seal sõime (?)... oli mingi ugrimugri ... nime ma enam kindlasti ei mäleta. Tegu oli mingisuguse lavashi moodi asjandusega. Toodi salatikausid ja mässisid ise selle mingi õhukese leiva sisse. Õunamahl oli värskelt pressitud ja nii hea!

Sealt suundusime linna ja tegime väikese shopingu ... asjad on ikka vääääga odavad ;) Nii et kes shopata tahab siis Indiasse! Ja nagu ikka ühest soojast kohast muidu ... tuleb endale osta ilus sall ;) Selle ma ka ostsin. Siiamaani on kaks kohta, kust ma ei ole endale külmkapimagnetit saanud. Need on Kathmandu ja Calicut. Kathmandust ei pidavatki neid saama. Calicutis ma küll nägin ühes kohas, kuid lootsin leida paremaid. Nüüd võin öelda, et ei leidnud ;)

Calicutis on hea ja lihtne liikuda ka. Sellised kenad väikesed "asjandused" on igal pool ja sõidutavad Sind poolmuidu:

India lennu kui sellise kohta ma parem ei ütle midagi. Crew oli tore nagu peaaegu alati. Aga klientuur on pehmeltöeldes raske. WCd kasutada ei mõista. Olen nüüdseks isegi kuulnud lugusid, kus inimesed tahavad oma asju ajada lennukis esimesse ettejuhtuvasse nurka. Siiani on crew ikka jaole saanud ja õigesse kohta juhatanud. Wc uksi ei oska 70% reisijatest lukustada ... olen nii mõnelgi korral erinevatele tegevustele peale sattunud ;) I don't care! ...aga I do care sellest, et kogesin oma esimest päris hirmsat turbulentsi India lennul. See kestis umbes 1,5-2 minutit ja raputas lennukit ikka päris korralikult. Seda pidi eriti India lendudel palju juhtuma. Kükitasime kõik koos köögis loopisime kõik asjad põrandale. Hirmus oli :S

Pärast Kozhikodet oli mul miiiitttuuuu vaba päeva, sest mul käis esimene kodumaine külastaja! Juhei! Oli väga tore ja nüüd on mul ja ka mu külalisel kõikide võimaluste linnas Dohas kõik tehtud ;) ...see võttis aega kolm päeva. Nii et võite isegi arvata, kui palju võimalusi siin siis on ;)

Pärast pikka puhkust lend Nigeeriasse! Pidin nutma hakkama juba briifingul ... Cabin Service Director teatas: "Rauno, your positison is L4A". See tähendab seda, et oled lennuki köögis ja vastutad kõikide võimalike asjade eest. Alates sellest, et kõikide reisijate söögid oleks olemas sh kõik erisöögid, mida reisijad on tellinud. Lisaks joogid ja igasugune inventar, mis on lennu jooksul vajalik. Lisaks tuleb Sul valmistada ette kõik need kärud, mis lähevad kabiini rahvast teenindama. Lisaks tuleb veel samal päeval tagasitulevale meeskonnale teha ettevalmistusi ja lugeda üle kõik lennukis olevad asjad, mis neile üle annad. Ühesõnaga oled terve lennu ikka käed jalad tööd täis ... ja eriti veel siis, kui Sa täpselt ei teagi, mida üldse tegema pead :D Ma ei tea, keda ma küll pean tänama, aga crew oli väga lahe, nad aitasid mind palju. Seega kõik said söödetud ja joodetud ja ilmselt elavad tänaseni ;) Kogemusterikas päev ei olnud veel õhtus ;) Lennujaamas taipasid kohe, et oled Aafrikas. Ei ühtegi valget ja kõik inimesed vahtisid meid kui midagi väga erilist. Näidati näpuga jne ;) Lisaks kõik nad kandsid oma suuri kotte pea peal ... olen seda varem ainult televiisorist näinud ;) Väga lahe!

...ja kui ma ennist mainisin, et Indias ja Nepaalis ei ole liiklusreegleid, siis Nigeeriast ei taha ma üldse rääkida. Igaüks võitleb vaid oma elu eest. Täielik korralagedus. Sõitsime hotelli tund aega relvastatud eskordi saatel. Üks relvavend oli kogu aeg autost väljas ja vehkis oma automaadiga ja ajas rahvast ja autosid laiali. Kedagi ta muidugi ei tulistanud, aga kasutas seda vahel just kui kumminuiana. Inimesed tänavatel vaatasid meie bussi ja nii mõnigi näitas keskmist sõrme ... ja ühel hetkel jõudsimegi hotelli. Laagoses ei ole crewl lubatud hotellist lahkuda. Aga pole ka vajadust. Seal on kena bassein, tasuda söögid-joogid, tenniseväljak, jõusaal, jooksurajad ... mitte et ma nüüd seal trenni oleksin teinud, sõin ja jõin aga küll :) Järgmisel päeval hotellist lennujaama sõites oli sama lugu ... relvavennad rahvamasse laiali ajamas. Hilinesime lennujaama pool tundi ja lend hilines peaaegu kolmveerand tundi ;) Aga jõudsime õnnelikult Dohasse tagasi. Sellel lennul pidasin ka oma sünnipäeva. Kui esimesed toimetused tehutud, tõi Cabn Service Director esimesest klassist natuke torti ja crew laulis mulle sünnipäevalaulu ;) Väga tore. Seda sünnipäeva ma ei unusta. Jõudsin koju öösel kella 1 paiku, magama sain 2 paiku. Magasin järgmisel päeval kella 14neni. Sõin ja valmistasin end ette lennuks Sri Lankale. Kell viis oli buss järgi ja tuligi minna ;) Mõlemad otsad olid puupüsti täis. Reisijad olid toredad mõne erandiga. Ma ikka ei suuda mõista neid emasid, kes tulevad lennule oma imikutega ja neil ei ole isegi lutipudelit kaasas. Rääkimata mähkmetest vms. Pärast õhkutõusu panin lapsele siis üles ka bassineti. Mina ei tea, kuidas seda eesti keeles kutsuda. Aga tegu sellise voodiga, mille paned seina külge. Selgitan siis tädile, et kui on turbulents ja rihmad tuleb kinnitada, tuleb laps sellest asjandusest välja võtta. Ja loomulikult tädi noogutab vastu ja ütleb "jah". Sattusime siis turbulentsi ja laps magas oma voodikeses. Lähen siis tädile ütlema, et laps tuleb kohe välja võtta. Tädi kehitab õlgu ja ütleb, et no ajan veel üles ja hakkab nutma. Mina, olles juba ühel eelnevatest lendudest seda lauset kasutanud, ütlesin talle kenasti, et valik on tema: kas laps nutab viis minutit ja asi lahendatud või halvimal juhul tädi ise nutab terve elu, sest laps on vigane või surnud. Aitäh! Tädil hakkasid käed tööle ...

Colombos millekski aega ei olnud. Maandusime kell 3 ja jõudsime hotelli kell 5 hommikul ja tagasi hakkasime hotellist liikuma kell 17. Nii et magasin lõunani, siis käisime lõunat söömas hotelli kõrval asuvas kaubanduskeskuses ja magasime veel ja asusime teele. Järgmine kord loodan seal ikka pikemalt olla ;)

Tagasilennul sain ühe kirjaliku kiituse reisijalt ;) See peaks mu tulevikuks ainult hea olema. Neli nädalat lendamist ja mul on juba kaks. Samas võib olla on mul juba 20 laitust ka .... ega reisijad ju seda näkku ütlema ei tule :D

Täna tulin Dubai lennult, mõlemad otsad kestavad tunni. Lennud olid õnneks pooltühjad. No ikka igakord peab olema mingi väike intsident, muidu kohe ei saa. Enne õhkutõusu Dohast teatas Cabin Senior valjuhääldist reisijatele, et nüüd tuleb mobiilid väljalülitada ja nende kasutamine on keelatud jne jne jne. Siis peame meie hakkama kabiinis ringi jalutama ja korrutama miljon ja üks korda igaühele, et nüüd on ikka aeg telefon välja lülitada. Mõni mõistab, teine paneb telefoni taskusse ja kui crew läheb eemale, siis võtab välja ja räägib edasi. Mina pöördun tavaliselt sekundipärast tagasi ja taban nad teolt. Täna teatas üks mees mulle, et ta juba ühe telefoni lülitas välja, las teine olla :D Ma teatasin siis ikka, et kui on ka 5 telefoni, siis tuleb kõik välja lülitada. Ta lülitas siis ka oma Blackberry välja ja küsis, et kas ma olen nüüd õnnelik. Teatasin talle vastu, et asi ei ole minu õnnes vaid ikka rohkem tema turvalisuses. Ta pidi ikka targutama, et lennuk ju alles seisab ja aega veel on. Ega ma ka võlgu ei jää. Ütlesin talle, et navigatsioonisüsteem lülitatakse sisse tunduvalt enne õhkutõusu ja võib olla on tema telefon sellele juba kahju teinud. Thank you, Sir! ;)

No ja see Dubai lend on niigi närviline. 20 minutiga peab jõudma soojad saiad ja joogid kätte jagada ja need kokku korjata. Kindlasti leidub mõni reisija, kes tahab ka sellel lennul, et ta beebile pannakse voodi üles (ka seekord oli see nii ... ja seda ainult 15 minutiks) ... kindlasti tahab keegi teed, kohvi, bloody maryt, veel ühte saia, veel üht kohvi ... :) Ja me ju loomulikult võimaldame kõike, Yes Sir! ;)

Ega ma ju ei kirjuta neid asju üldse paha pärast ;) Ma võin seda kõike teha ja teengi. Selle eest nad ju mulle maksavadki. Aga lihtsalt reisijana ei oska neid asju mitte kunagi sellest küljest vaadata. See crew kogemus tuleb igati kasuks ;) Ja kokkuvõttes isegi mõne sihtkoha reisijad ei oska wcd kasutada või ei lõhna meeldivalt ... on nad südames tegelikult väga head ja toredad. Lihtsalt nende kultuuris ei ole veega wc-d vaid on auk maa sees.

Mul nüüd kaks vaba päeva. Kaalukaotusprotsessi tõttu tuleb minna õmbleja juurde pükstele järgi, uniform on juba suur. Muideks, mul õnnestus end Colombos ka kaaluda. Pärast lõunasööki olin 72 kilo. Seega peaksin normaaltingimustes kaaluma u 71 kilo. Nii vähe kaalusin pärast Šveitsist tagasitulekut.... vahepeal olen kaalunud ka 87 kilo ... vaadake gümnaasiumi lõpupilte :D

Pärast vabu päevi on mul kodune valve kolm päeva ja siis mitu edasi-tagasi otsa Dubaisse ja Indiasse ja kuu lõpus lendan Zürichisse, kus kohtun pärast 5-6 aastat uuesti oma sealsete sõpradega, sest mul on seal aega poolteist päeva ;) Ahhh jaa... tahtsin teile ka kena talve algust soovida. Siin on jätkuvalt päeval 40 ja öösel 30 kraadi ;)