...ei olegi ammu midagi kirjutanud ;) Selline madalseis on olnud, et ei ole nagu eriti olnud tuju, tahtmist ja viitsimist midagi kirjutada ... :) Aga võtan siis ennast nüüd kätte ja üritan need kuu aega tasa teha. Eile pidi palgapäev olema. Täna (pühapäeval) on siin nädala esimene tööpäev ja palka ei ole ikka veel pangakontol. Kui Euroopas kantakse palk enne nädalavahetust pangakontole, kui palgapäev peaks langema sellele ajala, siis Lähis-Idas on olukord enam vähem selline, et kui palgapäev langeb nädalavahetusele, siis sellel kuul palka ei saagi ;) No päris nii hull ei ole vist ikka ...aga enam vähem ;)
Maikuus siis ainuke lend, mille ma oma küsitud lendudest sain, oli Peking. Lend ise on KO-HU-TAV. Ma kuidagi ikka mõtlesin, et küll kommunistlik riik, aga et inimesed on ikka arenenud ja tublid ja targad. No vähemlat meie lend kubises mustadest, räpastest ja sõna otseses mõttes haisvatest kohalikest lihttöölistest, kes töötavad välismaal. 9 tundi veetsin siis selles lennukis koos nende inimestega ... ja sama ka tagasiteel. Peale selle ei räägi keegi inglise keelt, nii et mul on nüüd ka hiina keele põhitase selge ;) Pekingis, kui inimesed lennukist lahkusid, avanes uskumatu vaatepilt. Nad korjasid maast kasutatud plastikklaase ja pabertasse, et neid siis endaga kaasa võtta. Suhteliselt metsik värk. Aga samas olid nad sõbralikud ja üldse mitte pahatahtlikud. Erinevalt mõnest teisest vaesest rahvusest.
Ja mai alguses käisin suurest koduigatsusest ka kodus. Mul oli kolm vaba päeva ja olin kodus poolteist päeva ... aga vähemalt olin ;) Marsruut Doha-Istanbul-Riia-Tallinn-Frankfurt-Dubai-Doha oli küll väsitav, aga seda väärt ;)
Vahepeal olen käinud ka kaks korda Sao Paulos ;) Üks ots on rohkem kui 14 tundi. See on omamoodi tore kogemus. Pärast esimest teenindust on pooltel meeskonnaliikmetest u 4 tundi aega, kus nad saavad crew puhkeruumis magada ja pärast seda lähevad teised magama. Sao Paulo on meeletult suur linn, kuid tegemist suure tööstuslinnaga ja hotell jäi linnast nii kaugele, et mina küll kummalgi korral sinna ei läinud. Ja lisaks kõigele on järgmisel päeval pärast maandumist Sao Paulosse meil Sao Paulo-Buenos Aires-Sao Paulo lend. Nii et kui ükskord Dohasse tagasi maandud, siis oled teinud nelja päevaga 35 tundi lendamist ... ja magad kaks päeva non-stop ;) Aga hotell on ilus ja süüa saab hästi ;) Ja märkimist väärib võib-olla ka asjaolu, et selle nelja päevaga teenib õige pisut vähem, kui ma kodus kuu ajaga teenisin. Ehk siis kõige tasuvam lend QR'is.
Maikuus siis ainuke lend, mille ma oma küsitud lendudest sain, oli Peking. Lend ise on KO-HU-TAV. Ma kuidagi ikka mõtlesin, et küll kommunistlik riik, aga et inimesed on ikka arenenud ja tublid ja targad. No vähemlat meie lend kubises mustadest, räpastest ja sõna otseses mõttes haisvatest kohalikest lihttöölistest, kes töötavad välismaal. 9 tundi veetsin siis selles lennukis koos nende inimestega ... ja sama ka tagasiteel. Peale selle ei räägi keegi inglise keelt, nii et mul on nüüd ka hiina keele põhitase selge ;) Pekingis, kui inimesed lennukist lahkusid, avanes uskumatu vaatepilt. Nad korjasid maast kasutatud plastikklaase ja pabertasse, et neid siis endaga kaasa võtta. Suhteliselt metsik värk. Aga samas olid nad sõbralikud ja üldse mitte pahatahtlikud. Erinevalt mõnest teisest vaesest rahvusest.
Aga Peking ise oli tore. Kuna tegu on kommunistliku riigiga, siis riik doteerib kõike. Terve päeva ekskurssiooni peale kulus mul kõige rohkm 30 dollarit. Siin siis mõned pildid meie käikudest. Haripunkt oli muidugi Hiina Müür! ;) 
Pärast Pekingit tegin siis oma kaks järjestikust Londonit. Üks oli Heathrow ja teine Gatwick. Heathrowsse lendasime suuuuuuure Boeing 777ga, mis oli otsast otsani täis. See tähendab äriklassis 42 ja turistiklassis 293 reisijat. Ja need juba teavad, kuidas asju nõuda ;) Nii et päris keeruline värk ;) Ja minu tsoonis minnes juhtus järgmine. Ma tunnen iga päevaga aina enam, kuidas ma hakkan kannatust kaotama, kui kohtan inimesi, kes arvavad, et on suutnud ühe turistiklassi pileti osta, et siis nad on kuningad! Nimelt jõuan siis ühe meheni ja meil oli hommikusöögi menüüs kartul, muna ja kanalihavorst ja maasikapannkoogid. Tema teatab mulle, et anna mulla kala. Ei palun, ega aitäh vaid anna mulle (!!!). Looomulikult oli see tegelane hindu (saladuskatte all võin öelda, et see töö on mind täielikuks rassistiks muutnud ja on üks rahvus, kellega ma elusees tegemist ei taha teha). Mind paneb ikka ja jälle imestama, et kui muidu vaesed inimesed on nii toredad ja vähenõudlikud, siis see konkreetne rahvus elab lehmasõnnikust ehitatud majakestes, teevad oma ihuhädasid tänaval jne jne ja kui saabub lennukisse, siis arvab, et on Brunei sultan. Ja iga viimane kui üks neist. Aga edasi siis sellest loost. Ma siis teatasin, et mida me serveerime, on siis ikka jätkuvalt see muna-kartul-vorst ja pannkook. "Ma tahan kala!" Ma ütlesin, et seda ei ole. Siis viipab käega äriklassi poole ja teatab, et kas seal ei ole. Ja mul kannatus katkes ja ma ütlesin, et "Härra, kuna Teie olete turistiklassis, siis teile on mul pakkuda kaks varianti ja järgmine kord, kui tahate valikuid teha, siis ostke äriklassi pilet!" Küsisin, et kas ta on oma otsuse nüüd langetanud. Võttis klaasi vett. Kaua võib!!!
Pärast Pekingit tegin siis oma kaks järjestikust Londonit. Üks oli Heathrow ja teine Gatwick. Heathrowsse lendasime suuuuuuure Boeing 777ga, mis oli otsast otsani täis. See tähendab äriklassis 42 ja turistiklassis 293 reisijat. Ja need juba teavad, kuidas asju nõuda ;) Nii et päris keeruline värk ;) Ja minu tsoonis minnes juhtus järgmine. Ma tunnen iga päevaga aina enam, kuidas ma hakkan kannatust kaotama, kui kohtan inimesi, kes arvavad, et on suutnud ühe turistiklassi pileti osta, et siis nad on kuningad! Nimelt jõuan siis ühe meheni ja meil oli hommikusöögi menüüs kartul, muna ja kanalihavorst ja maasikapannkoogid. Tema teatab mulle, et anna mulla kala. Ei palun, ega aitäh vaid anna mulle (!!!). Looomulikult oli see tegelane hindu (saladuskatte all võin öelda, et see töö on mind täielikuks rassistiks muutnud ja on üks rahvus, kellega ma elusees tegemist ei taha teha). Mind paneb ikka ja jälle imestama, et kui muidu vaesed inimesed on nii toredad ja vähenõudlikud, siis see konkreetne rahvus elab lehmasõnnikust ehitatud majakestes, teevad oma ihuhädasid tänaval jne jne ja kui saabub lennukisse, siis arvab, et on Brunei sultan. Ja iga viimane kui üks neist. Aga edasi siis sellest loost. Ma siis teatasin, et mida me serveerime, on siis ikka jätkuvalt see muna-kartul-vorst ja pannkook. "Ma tahan kala!" Ma ütlesin, et seda ei ole. Siis viipab käega äriklassi poole ja teatab, et kas seal ei ole. Ja mul kannatus katkes ja ma ütlesin, et "Härra, kuna Teie olete turistiklassis, siis teile on mul pakkuda kaks varianti ja järgmine kord, kui tahate valikuid teha, siis ostke äriklassi pilet!" Küsisin, et kas ta on oma otsuse nüüd langetanud. Võttis klaasi vett. Kaua võib!!!
Tagasiteel oli mul samuti üks konflikt ja ma vist enam ei pea nimetama, mis rahvusest see konflikteerija oli. Huvitav on ikkagi see, et alati esimese asjana peab karjuma ja märatsema ja siis justkui saaks probleem lahendatud. Situatsioon järgmine. Kuulen, et kabiinist on kutse. Lähen kabiini ja enam seda ei ole. Kui on kutse, siis kõlab üle kabiini üks heli ja kutsuja peakohal hakkab tuluke põlema. Tulen siis tagasi kööki ja jälle kutse. Lähen siis uuesti ja seda enam ei ole. Ise ta klõpsis selle nupuga mõtlematult. Kolmas kord lähen ja seda jälle enam ei ole. Siis seisin kabiini keskele ja järsku röögatas eestotsast üks vanemees, et "Ma olen siin!!!". Ma siis läksin ta juurde ja küsisin, et kuidas saan aidata. Ta karjus mu peale nagu metslane, et tema on juba 10 minutit oodanud ja kohe hakkab jooginälga ära surema ja mis teenindus see on jne jne jne!" Punkt üks, oli kogu see kammajaa toimunud kõige rohkem 2 minutit ja punkt kaks mu kannatus katkes seekord täiega. Ja ma andsin talle vastu nii kuidas jaksasin. Küsisn, et miks ta karjub ja võtku teatavaks, et ma ei ole ei tema naine ega mees, ei tema laps ega koer ja tal ei ole õigust ega ka põhjust minu ega ühegi teise meeskonnaliikme peale karjuda, kui ta ise nii rumal on ja ei tea, kuidas õigesti seda kutsenuppu vajutada. Siis karjus ta vastu, et aga tema on klient ja tema tahab juua. Ma ütlesin veelkord, et kui ta tahab juua, siis selleks ei pea karjuma ja kui ta karjumist jätkab, siis on mul cabin crewna kohustus Doha lennujaamas turvameestele tema käitumisest teada anda ja ta võib sellega unustada oma edasilennu ükskõik millisesse India sihtkohta. Siis rahunes maha ja ma küsisn, et mida ta tahab. Ta tahtis teed ja vett. Viisin talle selle ja ta ei öelnud isegi aitäh. Ma teatasin siis üle kabiini kõva ja selge häälega: "You're most welcome, Sir!" (Olge lahke, härra!). Kuskil on ikka piir ka.
Teine London oli ülirahulik, ülitühi ja ülitore crew!
Ja eile õhtul saabusin Frankfurtist. Selle reisi sain läbi kellegi teise õnnetuse. Nimelt oli mul valvekord ja sedakorda lennujaamas. Juba 3:15 varahommikul ärkasin üles ja kell 4:30 oli buss järgi ja jõudsin 5ks lennujaama. Istusin siis seal kuni kella 8ni ja siis helises telefon ja küsiti, kas 34379 on seal. Justnimelt ... siin ei tea keegi Su nime vaid oled nende jaoks puhtalt number ;) Nagu vang. Selles vanglas on minu numbriks 34379 ;) Läksin ja võtsin siis telefoni ja öeldi, et olen valitud välja Frankfurti jaoks ja lennuk tõuseb õhku 30 minuti pärast. Panin siis jooksuga helpdeski, andsin ära oma kohvri ja siis võtsin bussi, mis viis mu lennuki juurde. Sisenesin lennukisse viimasena ... kõik reisijad olid pardal. Mind võeti soojalt vastu. Nii kui mina olin lennukis, kõlas teadaanne, et "QR025 is ready to depart. All groundstaff please leave the aircraft, closing doors for departure" ;) Minu positsiooniks oli R5C, mis tähendab seda, et mul ei olnud tsooni ega kööki ega midagi. Hängisin ja chillisin niisama. Lisaks kõigele oli veel lend ka tühi ;) Aga miks siis ikkagi sellisel kombel lennu sain? Nimelt - toimus briifing ja kõik läks hästi, crew läks lennukisse ja siis tuli cabin sercvice directoril (csd) meelde, et ta ei kontrollinud crew passe. Ja hakkas siis neid ükshaaval kontrollima ja üks crew ei suutnud enda oma leida. Nii siis saadetigi tema minema ja mina tulin asemele. Iroonia seisneb muidugi selles, et Frankfurtis ju tegelikult keegi crew passe ei kontrolli ;)
Lennud iseenesest olid rahulikud välja arvatud üks vahejuhtum. Kohe pärast õhkutõsus Dohast kõndisin kabiinis ja kuulsin turisitiklassi eesotsas kedagi karjumas. Ta karjus kohe looma moodi. Saksa keeles. Kuna ma lennukisse tulles ennast tutvustades ütlesin, et räägin ka saksa keelt, siis cain senior (cs) kutsus mu sinna ja palus asja selgitada. See mees siis karjus ainult ühtesõna "Pfeifetone, pfeifetone, pfeifetone!!!" :D Ma vist mõtlesin vähemalt 5-10 sekundit, et mis asi see veel on. Aga siis tuli meelde, et die Pfeife on vile. Ja tõesti seal oli vilisev toon. Ja siis kui ta aru sai, et ma räägin saksa keelt, siis ta oli kohe nii sõbralik. Ei mingit muret enam. Küsis, et kust ma pärit olen ja miks siin töötan jne jne jne. Aga ta probleemi lahenduseks pakkusin välja, et ta võib lennuki tagaosasse istuma tulla, sest seal palju vabu kohti. Nii ta tegigi ja sellega sai probleem lahendatud. Aga esimene asi on ikka vaja karjuda. Andke aga tuld ;) Olen töötanud Eesti kõige vihatumas riigiasutuses ... ja kui arvate, et kardan inimesi või raskeid situatsioone, siis eksite ;)
Aga nüüd siis nali, mida ma nii palju kuulnud olen, kuid Londoni lennul see siis lõpuks ka juhtus. Ja peategelane tuleb taaskord ei kuskilt mujalt, kui sealt, kus elatakse lehmasõnnikutest ehitatud majakestes ja tehakse kõike tänavale ... :) Teada-tuntud fakt on see, et hindud elavad igal pool maailmas laiali. Ja need, kes elavad Indias, arvavad, et on maailma kõige tähtsamad. Need, kes elavad mujal ja on suutnud endale ka selle riigi kodakondsuse muretseda, need ei mahu lennukisse ära ka siis, kui nad seal üksi on. Kordan siis veelkord, et see on väga tüüpiline lugu.
Hindu tuleb crew juurde ja crew küsib: "How can I help you, Sir?"
Klient teatab: "I would like to go to the toilet. Where is the toilet for british passport holders?!"
Et kui siis see lugu ära tõlkida, siis ... Crew küsib: "Kuidas saan ma teid aidata, härra?"
Klient teatab: "Ma tahaksin wc'sse. Kus teil siin on wc suurbritannia kodanikele?!"
Mul ei ole sõnu ....
