Esimene pikk lend Boeing777ga tehtud ;)

Käisin siis ära Johannesburgis. Mineku lend oli üle 8 tunni ja tagasi natukene alla 8 tunni.

Briifingul näitas Cabin Service Director "klassi" ja peedistas kõiki täiega. Kokku oli meid seal ju 15 inimest ja ta ikka küsis nii palju küsimusi, et jäime kõigega hiljaks. Loomulikult olid kõikide vastused valed ja kõik olid lollid ja lohakad, aga midagi ei olnud teha. Miss Hindu pidi leppima sellega, et see on ta crew ja teele me asusime. Üle pika-pika-pika aja olin ma kõige väiksema lennukogemusega meeskonnaliige pardal. Minu positsiooniks oli R3 ehk siis kabiiniteenindus, tited ja wc'd ;) Ja neid lapsi oli nii palju, et ei jõudnud üles lugedagi. Lend oli otsast-otsani täis. Pärast õhkutõusu asusime tööle, kuid siis hakkas üks turbulents teise järel ning kapten käskis kõikidel istuda ning me istusime u tund või natuke rohkem. Ja alles siis asusime reisijaid söötma ja jootma ;) Minu tsoonis oli üks täiesti maani juuatäis naine, kellele groundstaff lennukis sõnad peale luges, et istugu vagusi. Ja seda ta ka tegi. Vedasin talle vett ja jääd, kohvi ja vett ja vett ja jääd kogu aeg ;) Lennu lõpuks oli ta juba täiesti adekvaatne.

Maandusime Johannesburgi hommikul ja siis magasin 20 minutit ja edasi läksin ühe crew'ga Lion Parki ehk Lõvide Parki. Täitsa lahe kogemus oli. Usun, et pildid räägivad enda eest ;)

Järgmisel päeval sadas vihma ja lõi äikest. Nii et käisin hotelli kõrval supermarketis söömas ja siis vedelesin niisama ;)

Tagasilennul sain ma positsiooniks L3 ehk siis kabiiniteenindus, tited ja wc'd teises vahekäigus. Ühesõnaga ei mingit muutust. Aga kui oled kõige noorem pardal, siis on see tavaliselt Su positsioon. Vähemalt ei olnud ma galley ...

Maandusime Dohasse hommikul ja õhtul asusin teele Indiasse, Cochin'isse. Imelikul kombel olin ma meeskonna nimekirjas ainuke. Mõtlesin juba, et milline au, mu tööandja usaldab mind nii palju, et annab terve lennuki mulle kohe üksi kätte ;) Läksin siis lennujaama ja otsisin oma lendu tabloolt, kus on kirjas lend, täituvus ja briifingutoa number. Kell tähistas briifingu algust ja mida ei ole, on briifingutuba. Läksin siis helpdeski ja küsisin, et olen ma õige inimene, õiges kohas ja õigel ajal? :) Nad ütlesid, et jah. Aga briifing oli juba päeval ära, sest kõik teised meeskonnaliikmed tegid Dubai lennu ja nüüd ootavad crew lounge'is COK lendu. Läksin siis crew lounge'i ja küsisin, et kas keegi ootab siin COK lendu ja ühes nurgas istus tülpinud meeskond. Nad tegid Dubai lennu A320ga, kus on maksimum crew 6 liiget, COK'sse läksime A321ga, kus on maksimum crew 7 liiget. Niisiis lisandusin rõõmsalt ja värskelt mina. Dubaist saabusid nad juba paar tundi tagasi ja ootasid seal seda COK'd. Ühesõnaga neil ei jäänud muud üle, kui anda mulle galley ;) Kõik teised olid ju juba surnud ;) ... küll on tore. Seejuures mitte teiste vegeteeriv olek vaid asjaolu, et ma sain jälle ühe hirmsama galley maailmas. Double-catering, A321, handover, counts ... ja ruumi mitte kuskil. Aga crew oli tore ja saime sellega ilusti hakkama. Siis oli meil vaid 13 tunnine layover Indias ;) Ja tagasi me tulimegi. Ma isegi ei lahkunud oma hotellitoast. See oli nii ilus, võrreldes sellega, mis väljas oli ;).

Nüüd ootan oma järgmist lendu, mis viib Brasiiliasse ;) See saab siis olema kõige-kõige pikem lend, mis ma elus teinud olen. Väidetavalt 14,5 tundi järjest ... :) Sellisel lennul võimaldatakse meeskonnaliikmetele 3,5 kuni 4 tundi magamist crew puhkeruumis, mis asub reisijate peakohal ;) Põnev ;) !

Maailmalõpp on vist tõesti lähedal ...

...juba teist hommikut järjest tulen ma vabal päeval kell 7 voodist välja, sest uni kaob ära. Nüüd olen vist minagi vanaks jäänud :)

Vahepeal siis on üht-teist juhtunud.

Olen siis saanud uue koolituse järgmise lennukitüübi kohta. Sedakorda siis Boeing 777. Äriklass mahutab 42 ja turistiklass 293 reisijat, kokku 335 reisijat. Cabin crewd on pardal kuni 17 inimest. Lennuk ise on suur elajas. Ega seal miskit muud ei olnudki, kui ühel päeval räägiti lennukist ja teisel päeval oli teeninduskoolituse selles lennukitüübis, sest mõned asjad on erinevad. Siis käisime seda lennukit seest ja väljast uurimas. Uus ja põnev asi on see, et B777 on nö crew puhkeala. See asub lennuki tagaosas vasakpoolse viimase ukse juures. Airbusis on seal wc, kuid boeingus läheb sellest uksest üles trepp ja seal on 8 voodit. Üle 12 tunnistel lendudel saab seal iga cabin crew magada kuni 4 tundi. No eks näis, kuidas see õnnestub ... tundub jube kitsas ja väike.

Esimene lend B777ga on mul ka tehtud. Sedakorda siis lendas see hiigelsuur linnuke Dubaisse ja tagasi. Lennuk oli muidugi pooltühi. Tore oli see, et lisaks minule oli meeskonnas ka üks eestlanna, Kamilla. Väga tore tüdruk! Siinkohal tervitame mõlemad Katsi ;)

Lend ise oli vaikne ja rahulik. Lennuk on nii suur, et kui istud tagumise viimase ukse juures oma istmel õhkutõusuks, siis vaade esimesse osasse on isegi hirmuäratav. Tundub uskumatu, et selline pikk ja lai elukas üldse õhku tõuseb. Aga näed, tõuseb! Maandumine on mõnusalt pehme, sest ta on lihtsalt nii raske, et maa tõmbab ta kohe kenasti enda külge kinni.

Pärast seda Dubaid lendasin Londonisse. Tegu oli väga lühikese kohapeal olemisega. Õhtul maandusime ja järgmisel õhtul tulime juba tagasi. Mõlemad otsad olid praktiliselt tühjad, nii et rohkem lustisime, kui tegime tööd :) Hommikul maandusime Dohasse ja juba õhtul tõusime õhku Dhakasse!

Bangladesh! Lend oli täiesti täis. No ütleme nii, et oleksin tahtnud tagasilennul galley olla, kuid üllatuslikult mind kummalgi otsal galleysse ei pandud. Minnes öine lend oli ikka rahulik, enamik magavad. Aga eks siis tagasilennust juba hiljem ;)

Maandusime hommikul kella 5 paiku Dhakasse ja sõitsime hotelli. Üllatus-üllatus: teist korda ööbin Radissonis ja juba teist korda pean Radissonis tuba ootama, sedakorda 2 tundi. Eelmine kord Viinis läks meil selleks 3 tundi. Pärast toa saamist magasime u 11neni ja siis läksin ühe hindu tüdrukuga linnapeale! Ja seda kõike ei ole võimalik sõnadega kirjeldada! Tahan rõhutada, et kõik pildid on tehtud Dhaka linnas ja ma ei ole neid photoshoppinud, ega muid trikke teinud. Kõik see sõnaotsesesmõttes sitt ja sodi on neil tegelikult ka tänava ääres ;) Meeletu vaesus. Mulle endale meeldis kõige rohkem kohalik juuksurisalong: Porised tänavad, lehmad tänavapildis. Liikluskorralduses ei ole mitte mingisuguseid reegleid. Inimesed anuvad raha, igas suunas, kuhu vaatad, on kerjused. Meeletu lehk! Ainuke ilus hoone on parlamendihoone. See just kui ei oleksi osa Dhakast.

Näide sellest, et Bangladeshi inimesed ei oskagi midagi tahta või nad ei tea, mis üldse mujal maailmas toimub: leidsime ühe inimese tänavalt, kes rääkis inglise keelt. Küsisime, et öelgu ta meile kaks kohta, mida kindlasti peab külastama. Ta ütles ühe loss-muuseumi ja siis Bangladeshi-Hiina sõprussilla. Käisime lossis ära. See on selline väike majake, mis tõesti oli ilusa aia ja ümbrusega. Aga see sild! Me isegi maksime, et sellele sillale saada. Loomulikult meie mõistes oli see summa väike, aga ikkagi! Sild nagu iga teine, ei oskand kohe a-d ega o-d kosta, et miks ta just selline vaatamisväärsus on. Ilmselt kohalikele on, kuid meil on neid sildu igal sammul.

Tagasilend oli natukene hullem. Siis oli tegu päevase lennuga ja inimesed olid suhteliselt aktiivsed. Kuna nad eriti wc kasutamisest midagi ei tea, siis oli karm värk ;) Aga noh ... ega neid ei saa ju selles ka otseselt süüdistada ... mis teha, kui pole enne näinud. Ellu jäime me kõik igastahes ;)

Järgmine reis viis mind Cebusse Filipiinidel, kus mul oli 2 vaba päeva e 3 päeva kohapeal. Mineku lend oli 9 tundi ja mõned minutid. Maandusime Cebusse pärastlõunal. Käisime poes, sõime ja läksime magama. Järgmisel hommikul tõusime juba kell 4, et kell 5 taksoga sadamasse sõita, et kella 6sele laevale jõuda. Kokku oli meid 7 inimest. Selle laevaga sõitsime Boholi saarele. Laevasõit kestis 2,5 tundi ja üks ots maksis natuke vähem kui 100 eesti krooni. Eurodest ei tea ma jätkuvalt veel mitte midagi :P Taksosõit, mis kestis 20-25 mintsa, maksis u 20 krooni. St kuna meid oli 4 inimest taksos, siis igaüks meist maksis 5 krooni :) Mida ma tahan sellega öelda: elu on seal meeeeletult odav! Loomulikult seda ainult turistidele, sest kohalikud elavad siiski vaesuses.

Boholi saarel käigust siis. Jõudsime saarele ja rentisime väikese bussi koos juhiga. See maksis meile kokku 700 krooni terve päev. Igaüks maksis seega 100 krooni. Käisime vaatamas maailma väiksemaid ahve, šokolaadimägesid, külastasime liblikate aeda, sõime lõunat ujuvas restoranis ja nautisime loodust. Lisaks veel rippsillad ja kookospähklid ;) Kell 18 tuli laev tagasi Cebusse ja kell 21 olin hotellis ja vajusin kohe voodisse.

Boholi saarel olid inimesed väga sõbralikud ja toredad. Nad on küll vaesed, aga süda on õiges kohas. Veel enne päeva lõppu nägime Boholil ära ka liiklusõnnetuse. Mootorrattur oli sõitnud otse eest sisse väikebussile. Mootorratturil oli nägu täiesti verine ja väikebussijuht ei saanud bussist välja. Aga vist oli ikkagi õnnelik õnnetus, sest bussis olnud mees ütles, et saab jalgu liigutada ja tunneb neid, aga lihtsalt ei saa välja. Ja mootorrattur jooksis ka seal omal jalal ringi.

Järgmise päeva veetsin omaette. Käisin kohalikes kaubanduskeskustes, linnas vaatamisväärsusi vaatamas ja isegi linnast väljas Guadalupe koopas, kus asub kirik. Linnast välja sõitsin taksoga. Kokku läks mul u 2 tundi ja maksin kogu selle asja eest 70 krooni ;) Käisin hommikul ka avalikus internetipunktis, et uurida, mis Cebus üldse on ja mis seal teha annab. 1 tund interneti kasutamist maksis 4 krooni :). Pärast tervet päeva ringirassimist läksin ja võtsin kahetunnise massaaži, mis maksis 140 krooni. Ma jätsin sellele naisele ka 100 kohalikku raha e 30 eesti krooni tippi. Sellist massaaži ei ole ma veel kunagi saanud! Nimelt ...kõige lõpuks pani ta mu massaažilauale istuma. Viskas ise sinna pikali ja pani oma jalad vastu mu selga ja tõstis mu niimoodi lae alla ja hoidis seal tubli 20 sekundit. Ma ei oskanud muud teha, kui naerda :D Väga naljakas, aga tore kogemus. Jõudsin kella 17:30ks hotelli, pesin end puhtaks ja juba 17:55 olin all fuajees, et siis teistega koos viimase õhtu puhul õhtusöögile minna. Käisime kohalikus mereandide restoranis, kus sai muidugi ka sea- ja loomaliha :) Laadisime endale laua head ja paremat täis ja lõpuks maksime igaüks selle eest 70-80 krooni :) Ja pool sellest söögist jäi isegi järgi ;)

Viimasel päeval oli äralend kell 18 õhtul. Minul olid hommikul kell 8 silmad lahti ja otsustasin sööma minna. Tahtsin minna McDonaldsisse, aga see oli veel kinni. Uskumatu, aga McDonaldsis oleks saanud juustueine 20 krooniga :D. Läksin ühte hommikusöögikohta, kus sõin pannkooke, vahvleid ja muud head-paremat :)

Kuna tegu on meie jaoks väga odava, kuid kohalike jaoks siiski vaese riigiga, siis igaüks leiab endale ise väljundi, kuidas ellu jääda. Esimest korda märkasin seda rõvedust seal hommikusöögikohas. Nimelt kohalikut tüdrukud, võib olla nii u 18-25 aastased, mõned ehk isegi alaealised, lõbustavad seal eurooplasi ja ameeriklasi. Nad on neile nö saatjateks. Need paksud 50-60nendates mehed siis muudkui näpivad neid ja suudlevad ... jeerums, aga väga rõve. Aga eks tüdrukutel ole lihtsalt raha vaja. Taaskord tuleb olla õnnelik, et oleme need, kes oleme. Alati on kuskil hullem.

Tagasilend kestis 10:39 minutit. Meeletult pikk lend. Maandusime südaöösel Dohasse ja kui lennujaama jõudsin, siis oli mul juba kodune standby muudetud Dubaiks. Nii et kell 11 paiku hommikul oli mul buss järgi, et uuesti lennule minna. Maandumine Dubaist Dohasse oli hirmus. Mul tuli meeletu uni peale. Ju ei olnud end veel eelmisest pikast lennust välja puhkanud.

Eile oli mul vaba päev ja täna ka. Homme hommikul aga Berliiiiiin! ;) Juhei! Sedakorda küll lühike kohapealolek, aga ega mind see sihtkoht rõõmusta nii väga sihtkoha pärast, olen seal oma elus varemgi käinud, vaid hoopis reisijate pärast ;) Sakslased on normaalsed inimesed ja ehk saab oma saksa keeltki jälle harjutada ;) Tagasitulles on meil lisaks Berliin - Doha otsale veel ka Doha-Muscat-Doha. Nii et tõuseme Berliinist õhku kell 12 päeval ja maandume Muscatist tagasi südaöösel. Saab pikk päev olema ;)

PS! Mari, ma sain Su kirja kätte ja mul on väga hea meel selle üle ;) Kirjutan Sulle kolme-nelja päeva pärast. Ma hetkel lihtsalt enam ei jaksa. Nüüd magan veits, siis triigin kogu oma pesu ja siis õhtu juba bookitud skypeis ;)