... Aleksandria, Frankfurt, Rooma ;)

...ja lõpuks ometi on mul homme üks vaba päev!
Tore töö küll, aga ma olen surmväsinud alates Aleksandria lennust kuni tänaseni. Nüüd olen vaba kuni 29.09.2010 kell 13neni. Ma ei suuda praegu isegi välja mõelda, mis nädalapäev meil on :D. Kaotan kaalu, mis meeletu ;) Täna Roomast tulles, nägin lennujaamas oma Cabin Service'i instruktorit, kes ütles esimese asjana, et seda on näost näha, et ma olen ikka veits kaalu kaotanud ;)
Aleksandriat ma enam isegi ei mäleta, sest see oli lihtsalt sinna minek ja tagasitulek. Ainuke asi, mida mäletan, et see oli esimene kord, kus mulle anti pihku oma toidukäru ja saadeti teenindama ... võttis aega, mis võttis, aga enamik neist sai, mida tahtis ;) Sellel lennul olid kaks tüdrukut, kes on QR-is töötanud alles 6 kuud ja järgmisel kuul lähevad minema. Aleksandriast tagasitulles oli pool lennukit täis mingisugust aasia armeed, kõik olid vormirõivastes. See oli täitsa ilus vaatepilt. Imelik on vaid see, et nad jõid nagu "loomad" ;).
Aleksandriast tulles oli minu tsoonis ka üks vanatoi, kes tahtis coca colat. Avasin selle tema juuresolekul, ta pistis keele sisse ja ütles "no good, give me another". Andsin siis uue ja see oli "better, but still not good" ;) :D. Jobu! Lõppkokkuvõttes jäid kõik ellu, mis on peamine ;)
Frankfurti ma ootasin, sest Saksamaa mulle meeldib ;) Crew oli lahe ja väga abivalmis. Teel Frankfurti oli lennuk suht täis. Minu positsioon oli R4, mis tähendab, et olin vastutav 4 baari eest ja ühe ukse eest. Baaride avamiseks ja sulgemiseks tuleb teha meeletu paberitöö. Kui sellega midagi untsu keerad, siis jääb lennuk lennujaama kinni ja QR saab kõvad trahvid ... ja vaevalt keegi selle eest mulle aitäh ütleks. Aga kõik läks kenasti. Lisaks oli minu tsoonis ka üks meesterahvas, kes nõudis shampust, mida me economy reisijatele ei paku. See eest pakume spritzerit, mis on valge vein ja mullivesi. Ütlesin talle viisakalt, et shampust ma talle pakkuda ei saa, aga mida saan teha, on spritzer. Ta nõudis edasi shampust ja keeldus spritzerist. Vaidlesime ... mina viisakalt (kuigi sisemuses tahtsin talle öelda, et Sa oled 10 kilomeetri kõrgusel õhus ja Sa oled endale ostnud kahjuks ainult economy pileti! Kui tahad saada kõike, mida hing ihkab, võiksid olla maapeal või soetada esimese klassi pileti!) ja tema ikka karjudes. Tegin talle spritzeri ja ütlesin talle, et "give it a try" ... ja pärast tahtis ta veel nelja spritzerit.

Üldiselt olid reisijad väga toredad. Algul pelgasin saksa keelt rääkida, kuid kui pidin tegelema mõnega, kes üldse inglise keelt ei oskanud, siis tuli saksa keel mängu võtta ja hiljem sai juba kenasti hakkama. On the way back ... :D ei olnud enam nalja. Lennuk oli puupüsti täis ...vähemalt economy. 275 reisijat turistiklassis ja FUCK! jälle tropid minu tsoonis. Seekord kaks araabia mutti! Nad panevad sind ikka tundma, et oled täielik saast :) Aga ma ei lase ennast sellest häirida ... selle eest nad ju mulle maksavadki ja 99% reisijatest on väga toredad. Võta mu kotid, vii sinna ... tee seda, too teist ja nali algab nüüd: "check first class!" me tahame seal istuda. Näed, me paksud, me ei mahu siia. Mina siis viisakalt, et esimeses klassis ei ole vabu kohti (pooled olid siiski vabad ;). Nemad ikka, et kontrolli. Mina siis, et kahjuks ei saa ma midagi teha. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui kutsusin kogu economy eest vastutava inimese ja siis jäid mutid rahule.
AAAAAgggaaa...mul tuli neid ju veel taluda kogu lennu vältel. Ja nüüd tuleb selline koht, mida ma ei peaks rääkima ...aga mul oli naeru ikka päris raske tagasi hoida. Sellel lennul olin A330 lennukis L3, mis tähendab, teenindamine hakkab peale täiesti eest vasakpoolse vahekäigu economy klassi esimesest reast ja seal istusid ka minu poolt palju armastatud daamid. Pakkusin siis daamidele söögivalikut ja oli aeg avada lauad :D.... ja need lauad jäid ju 90 kraadisesse asendisse, sest daamikesed olid tõesti natuke ülekaalus ... nii mõnekümne kilo võrra.... :D Mida nüüd siis teha ... mind ootasid ees veel 40 reisijat :D. Õnneks oli tegemist nö seinaäärsete istmetega. Seina küljest sai avada suure laua lapse voodi jaoks ....avasin selle ja ladusin kandikud ritta. Asusin siis teiste reisijate juurde. Olin lõpetamas teist rida, kui järsku hakkab üks araabia mammidest kõval häälel hõikama "my friend! No good food! Another!" Inglise keel ühesõnaga olematu ja söök juba pooleldi söödud :D Selgitasin, et enne ei saa, kui kõik teenindatud. Siis chekkan. Pärast sööki nad õnneks magasid kuni lennu lõpuni! Ja ega sellel lennul rohkem olnudki. Peale selle, et aconomy eest vastutav crew ütles, et kirjutab minu kohta oma aruandesse, et olen tubli ja töökas ;)
Ja siis ootas mind Rooma! Positsiooniks R3, mis tähendab, et vastutad kõikide vetsude ja laste eest ja lisaks on oma tsoon teenindamiseks. Lennuk oli peaaegu täis ja enamik neist ei rääkinud mitte ühtegi keelt peale italiano ;) Põhiline on see, et kõik läks hästi ja oma neljandal lennul sain ka reisijalt kirjaliku kiituse. QRi lendudel on võimalik küsida "Tell Us Form'i". Üks reisija tegi seda ja nimetas seal mind ja üht india tüdrukut kui professionaalset ja sõbralikku crewd ;) Juhei! Sellised asjad võivad avada tee business class'i varem, kui see tegelikult peaks juhtuma. Aga no sinna on veel ikka aega.... :)

Maandusime Rooma kell 6 hommikul. Magasime 11neni ja kell 12 läksime linna. Meid pidi tulema 6, aga läksime vaid kolmekesti. Teised kõik magasid. Rooma on ilus ;) Olime linnapeal 7 tundi ja siis tagasi hotelli. Korraks interenetti ja siis magama. Magasin ööläbi nagu väike laps. Hommikul kohvrid kokku ja taas lennule. Briifingul teatas siis lennuki kõrgeim ülemus teeninduse osas, et olen R2 ... mis tähendab keskmist kööki ja baari! Ma mõtlesin, et ma ütlen kohe töölepingu üles :D Lisaks oli L2, kes on köögi eest täielikult vastutav täiesti kogenematu crew ... :D Nii et olime seal kahekesti nagu peata kanad ... aga tundub, et kõik sai tehtud ;) No lõpuks muidugi CSD, kui kõige kõrgem ülemus, teatas meile crew bussis, et meil jäid mingid asjad tegemata ja me oleks pidanud neid ikka tegema ja miks me neid asju ikka ei teinud ja kuidas ikka saab, et ei teinud ;) Aga teate: Mul on jummmmmmala pohhui! :D Keegi ei saanud viga ja see, et jätsin kätekreemi vetsu ja ei tõstnud tekkide kotti kapist välja... no ma ei tea. Ühesõnaga ta otsustas, et ta kirjutab sellest oma aruandes meie mõlema kohta ;) Bitch! Algaja crewna on niiiii palju infot, et ei suuda iialgi kõike meeles pidada. Ja see, et ta pani kõik 4 kogenud economy crewd tagumisse kööki ja kaks lolli esimesse, on tema, mitte kellegi teise mõtlematus ;) Aga mina olen ikkagi õnnelik ja rahul ;) Ahh jaa ja siis ilmselt kogu löögi asjale andis see, et ta teatas Dohast väljudes, et me peame tõeadma kõikide crew liikmete nimesid ja kutsuma neid nimepidi ja mina seda ju ei teinud. Siin siis nimekiri ainult economy crew nimedest:
Imithyas, Sook-Kyoung, Chahrahzed, Charisma, Elishibah, Amandeep ja uskuge mind, nende perekonnanimesid ei taha te teada :) Ühesõnaga ... talle see ei meeldinud. Ja siis veel ... palun arvake siis ära, kes neist on naine ja kes on mees, kaks neist on mehed.
Ja siis oli veel Roomast tagasituleva lennu puhul tegemist kontroll-lennuga, kus iga crew pidi andma ühele reisijale tagasiside vormi. Tšekkasin siis lennu algusest peale kedagi normaalset ... ja andsin selle ühele meesterahvale, kes tundus normaalne. Seal on küsimusi igasuguste asjade kohta. Selle saab ilusti kinni liimida ja ma ei peaks nägema, mida ta sinna kirjutab ja märgib. Aga "there's a will, there's a try" ;) Ühesõnaga kogemata õnnestus mul see ilusti avada ja nägin, et teeninduse kohapeal oli igasse kasti tehtud ristike sõna "Excellent" alla ;) Nii et asi korras.
Ja muidugi ikka üks tropp minu tsoonis vähemalt. Seekord ema lapsega. Enne maandumist laps nuttis, võib olla maandumise ajal ikka juhtub, et kõrvad löövad lukku vms. Ja ma palusin siis lauad kinni panna, arvuti ära panna ja laps kinnirihmutada. Pärast mõnda aega oli laps veel rihmutamata ja ma teatasin, et see tuleb ära teha. Ta teatas mulle vastu, et see on tema laps ja ta ise teab. Mina teatasin talle selle peale, et kas ta teab, kui kiiresti see laps pilootideni välja lendab, kui maandumisel peaks olema hädaolukord ja lennuk järsku näiteks pidurdab. Ta teatas, et ta ei tea ja mina teatasin, et loodan, et ta ei tahagi teada nii et parem on laps kinni rihmutada. Seda ta ka tegi. Täpselt nii palju need vanemad oma lastest hoolivadki. Teine grupp vanemaid on need, kes tulevad imikutega reisile ja neil ei ole ei toitmiseks pudelit, rääkimata toidust ja mähkmetest. Mis sorti lapsevanem see on? Ühesõnaga minu teha on naeratus ja loota, et rohkem ma neid ei näe.
JA SIIS ... lennuk puudutas ratastega maad ja hoog oli veel meeltu .. ja inimesed otsustasid püsti tõusta ja hakata oma asjadega tegelema. Ja me siis karjusime, et istuge maha ja rihmad kinni ja keegi ei kuulanud. Ja siis teatab CSD kui jumala abiline lennukis, et "all crew secure the cabin!" JA MA PIDIN ISE KA PÜSTI TÕUSMA JA NAD ISTMETESSE SURUMA! Ja siis teatas üks mees mulle, et tema arust on piisavalt turvaline ja ta ise teab, mis teeb ja siis ma olin juba päris kuri, sest tegemist oli minu turvalisusega ja ma teatasin talle, et minu arust ei ole turvaline ja mina pean siin hetkel püsti seisma. See on hetk, kus 5 Star kaob täielikult, sest peamine on turvalisus. Võtsin tast kinni ja surusin ta istmesse ja tänasin teda minu elu ohtu seadmise eest. Reisijana ei mõista inimesed, et ka väike liikumine taxy-wayl on äärmiselt ohtlik. Üks pidurdus või järsk liigutus pilootide poolt ja võidiki eluks ajaks ratastoolis olla... ja pööran mina siis ringi, et oma istmele tagasi minna. Mammi lapsega on vahekäigus püsti ja otsib oma kotti! Sisemuses oleks tahtnud üle kabiini karjuda, et "Mis kuradi ema Sa oled!", aga läksin sinna ja käskisin maha istuda. Ta teatas, et tema jaoks on turvaline. Mina teatasin, et QRi jaoks ei ole turvaline ja teil tuleb maha istuda või võite hiljem lennujaamas kohtuda turvaülemaga, kes teile tunniajase loengu peab. Ta otsustas siis maha istuda ja omaette midagi pobiseda ...
Teine asi, millest inimesed aru ei saa ... kotid vahekäigus ja oma jalgade juures. Mõnega vaidled pool tundi. See ei ole mitte minu ega teiste crew liikmete kadedus, et teil reisijatena on palju kotte ja olete suutnud teha meeletut shopingut Roomas. Asjad peavad olema ära pandud ainult turvalisuse eesmärgil. Kujutage ette, et on emergency ja tuleb teha evakueerimine. Kas te kujutate ette, kuidas need inimesed kõik oma asjadesse kinni jäävad ja seal käpuli maas on ja teisi takistavad? Igaüks meist mõtleb, et meiega seda ei juhtu ... tahaks loota, et ei juhtugi, kuid parem olla valmis, kui hiljem kahetseda.

Viimane vaba õhtupoolik ...

18. septembril käisime siis Dubais kogu oma kambaga. Õppisime, kuidas üksteist lennukis häda korral aidata ja mida teha, et asjad kõik sujuks. Simulaatoris lasti kogu kabiin suitsu täis ja siis pidime seal rahvast aitama. Lisaks pidime veel tuld kustutama ja paanikas inimesi rahustama. Loomulikult oskasid kõik paanikat külvata, aga rahustamises ei olnud enamik meist nii kõvad tegijad ;)
Loomulikult suplesime ka vees, mis oli väidetavalt 19 kraadi, aga no mina seda ei usu. Veetsin seal oma 10-15 minutit ja näost võttis siniseks :D Olin peadpidi vee all ja päästevest tahtis kogu aeg ära tulla. Basseini sügavus oli 1,9 meetrit ... see pani ikka kiiresti liigutama ;) Kahjuks ei saa ma kogu sellest möllust pilte siia riputada, sest kõik see on ühe teatud lennufirma logosid täis. Aga panen mõned pildid kogu seiklusest.

Pärast Dubais käiku oli mul kolm vaba päeva, millest viimane on hetkel käsil ja homsest alates hakkab tõeline töö peale. Dohas eriti midagi teha ei ole. Seega olin enamiku ajast kodus. Sõin, koristasin ja pakkisin kohvreid. Homseks Aleksandriaks mul kohvrit vaja ei ole, aga seda on vaja ülehomseks Frankfurtiks ... kuna Aleksandriast saabumise ja Frankfurti minemise vahel on miinimum puhkeaeg ehk 11 tundi, siis ei ole seal vahepeal mul küll aega kohvreid pakkida ;) Seega tegin selle täna ära. Edaspidi peaks mu blogi hakkama saatma raporteid igaltpoolt mujalt kui Katarist ;)

Ahh jaa ... kindlasti pean Annut ka muud moodi meeles, aga Palju, Palju Õnne 23ndaks sünnipäevaks! ;) Minu blogi kaudu tervitatakse ainult kõige vipimaid!

Siin siis pildid päevast Dubais ...

Dubai lennujaamas. Bulgaaria, Türgi, Eesti, Portugal.

Dubai lennujaamas bussi ootamas. Brasiilia, Brasiilia, Eesti, Leedu.

Vaade minu uue töökoha aknast ;)

Dubai lennujaam

Ametlikult cabin crew ;)

Täna oli siis tordisöömise päev ja sain oma cabin crew tunnistuse ;) Nüüd pole muud kui Dubaisse basseini, et seal õppida, kuidas hädamaandumisel vette inimesi päästa ja tulekahju korral toimetada ja siis kolm vaba päeva ja Frankfurt, Rooma ja Kathmandu ootavad ;)

Tahtsin veel seda öelda, et see töö on suurepärane kaalukaotamiseks ;) Enne Dubai lendu oli mul paar natuke suuri ja kaks paari kitsaid pükse. Täna hommikul proovisin igaks juhuks neid kitsaid pükse, et mitte viimasel päeval nagu mardisant välja näha. Ja nüüd on mul paar väga suuri pükse ja kaks paari täpselt parajaid. Isegi see tädi, kes kontrollib riiete sobivust ütles, et läheb nüüd ise ka lendama ;) Perfect!

Dubai - TEHTUD!

Mul olid eile, 14 septembri hommikul, ärgates närvid täiesti läbi ;) Tegin endale elus esimest korda sooja piima ;) Ma ei tea, kas aitas, aga elusalt ma tagasi olen! Ja esimene kogemus on VÄGA LAHE! ;)
Et kui päris algusest alustada, siis lend pidi graafikujärgselt väljuma kell 21.00. Nii et buss tuli järgi 18:30 ja lennujaamas olin u 19:00. Minu raporteerimise aeg oli 19:10, nii et olin täpselt graafikus. Enne igat lendu on briifing, kus räägitakse lennust ja küsitakse küsimusi Safety ja Emergency ja esmaabi kohta. Lennuk oli A330 ja meeskond koosnes 11 inimesest. Igaüks tutvustas ennest, kust päris ja mis keeli räägib. Kes oli Marokost, Filipiinidelt, Indiast, Sri Lankalt, Hiinast, Koreast, Brasiiliast ... ja siis oli üks Eestist ;) Mitte keegi ei teadnud, kus see asub. Aga see rohkem nende probleem ;) Minule esitatud küsimustele, et mis on lennueelne kontroll Tüüp A ukse juures ja millist rohtu anda südameataki korral, oskasin ilusti vastata. Sellele järgnes groomingcheck ... ehk kuidas keegi välja nägi ... käed, soengud, nägu, riided ... kõigil olid asjad korras. Ja siis suundusime bussi, et sõita lennuki juurde. Doha lennujaamas ei ole ühtegi terminali, kõikide lennukite juurde viiakse bussiga. Paari aasta pärast valmib uus lennujaam, kus ei ole ühtegi bussi ja on kõik terminalid ;)
Alates hetkest, kui meeskond tuleb lennukisse, on reisijate saabumiseni ideaalis 15 minutit. Pead kontrollima, et lennuk on puhas ja korras ja kõik hädaabi korral vajalik oleks olemas. See, kes vastutab lennuki köögi eest peab kontrollima, et kõik söögid joogid oleks olemas ja neid oleks õige kogus. Kui meie lennukisse läksime, oli alles mustmiljon väikest musta mesilast lennukit koristamas. Kiirustasime neid ja saatsime nad ära. Siis kontrollitakse, et sisemine telefon töötab ja, et kõik oleks ilus ja puhas ja et päästevestid ja muud vahendid häda korral kasutamiseks oleks olemas. Siis valmistatakse ette korvikesed kommide ja värskendavate rätikutega ... järsku olid bussid lennuki ees ja rahvas ootas sisenemist. Viimane sätung ja ..."Welcome on Board!" ;) Juhatad reisijad oma kohtadele, aitad neil kotte tassida ja karjatad lapsi ;) Täitsa tore. Lapsed on nii häbelikud ja ei julge eriti midagi rääkida ja kui ütled, et varsti saab kommi, läheb kõigil nägu naerule.
Teel Dubaisse oli lennuk pooltühi. Kui reisijad pardal, sulgetakse uksed ja jagatakse kommid ;) Lennu algus hilines 20 minutit, sest ratastooliga reisja unustati kuhugi ja lõpuks ta siiski toodi ;) Uksed avati uuesti ja sulgeti taas. Siis hakkab lennuk liikuma hoovõturaja juurde ja on aeg kabiin turvaliseks teha. "Härra, palun lülitage oma mobiiltelefon välja, aitäh!" "Proua, palun pange oma iste püstisesse asendisse, aitäh!" "Härrased, palun kinnitage oma turvavööd, aitäh.""Proua, palun tõstke aknakate üles, aitäh!"...ja siis möödud sellest esimesest härrast ja ta ikka veel räägib telefoniga. Ja siis palud uuesti tal see väljalülitada ja ta ütleb, et see on juba väljalülitatud ... ja siis pead selgitama, et oled ka kursis tänapäeva tehnikaga ja saad aru, et see ei ole väljalülitatud ja meie kõigi turvalisuse huvides palun Teil telefon kohe väljalülitada (ja siis teed armsa naeratuse;). Lähed ära ja kui on aeg oma kohale minna, sest lennuk on kohe valmis õhku tõusma ja see härra mängib oma telefoniga ja üritab Sulle selgeks teha, et see on väljalülitatud. Ja kogu selgitustöö hakkab otsat peale ... ja terve lennuk ootab Sinu järgi, sest oled ainukene, kes ei ole veel oma istmel :) Lõpuks ta lülitab selle telefoni välja ja siis jooksed kiiresti oma istmele ;) ja lend võib alata ...
Kui oli õige hetk ja turvaline, siis liikusin pärast õhkutõusu kööki ja seal käis juba tõeline möll :) Neli käru oli vaja ettevalmistada. Keegi andis võileivad, keegi viskas pudelid, kellelgi oli klaase vaja ;) Esimese teenindusringi tegin lennuki eesosas vasakpoolses vahekäigus koos ühe marokolannaga... ja selle käed jalad liikusid kiiresti. Mul oli kolm rida tehtud, tal pool tsooni valmis ;) Teised korjasid prahi ja oligi aeg maanduda. Siis tahab keegi vett, siis tahab keegi tekki ;) Viimane on stjuuardina täiesti mõistetamatu ... sest viisin reisijale teki, samas ise oli täiesti higine ja pühkisin rätikuga higi ;) Ja jällegi oli aeg:"Härra, palun pange iste püstisesse asendisse, aitäh!" ... kui see tehtud, istusime maha ja maandusime ;) ..."Thank you for flying with us!" ;)
Siis tuli lennukisse mustmiljon Dubai väikest töömesilast, nad koristasid lennuki 10 minutiga, siis jäi meile veel 10 minutit turvakontrolliks ja uued reisijad tulid ...seekord oli neid üle kahe korra rohkem ja lennuk oli peaaegu täis ;) Seekord jagasin toitu Sri Lanka tüdrukuga ja aega oli vähem ja reisijaid rohkem. Niiet kui meie oma tsoonis lõpetasime kahekesti, siis oli 10 mintsa maandumiseni. Hiina tüdruk ehmatas oma tsoonis nii ära, et pani poole teeninduse pealt käruga kööki ja me pidime ka tema tsooni lõpuni tegema. Siis võtsime prahikäru ja jooksime sellega tagumisest köögist etteotsa ja korjasime kahe tsooni ehk u 35 rea inimestelt prahi kolme minutiga....ma ei ole elusees nii kiireid liigutusi teinud :D Särgivarrukad on kõik mahlased ;)Reisijad hakkasid küsima, kas midagi on valesti ja miks me nii rahmeldame ... rahmeldame, sest me ei taha olla käruga vahekäigus, kui lennuk maandub ... piisav põhjus? ;) Lükkasime käru kööki ja sri lanka tüdruk jooksis oma tsooni jällegi istmeid ja laudu ja aknakatteid kohendama .. ja üks tüdrukutest oli köögid kärudetaga kinni ja ütles, et ma võiks tema heaks sama tema tsoonis teha ... panin jooksuga kabiini ja tegin selle ära ... ja kõlaski "Cabin Crew, seats for landing!" Pikkade hüpetega oma istmele ja maapinnal me olimegi ;) Thank you for flying with us! ;) ... ja muidugi üks reisija unustas oma meeter korda meeter koti maha ... kuidas saab see juhtuda, ma ei tea...aga ta unustas ;)
Siis tegime köögi korda, sulgesime kõik konteinerid ja kärud ja võtsime oma kohvrid ja jalutasime hanereas bussi. Minul on tänane päev vaba..aga enamik nendest on juba järgmisel lennul ... ja enne Dubaid saabusid nad kuskilt. See töö ei ole kerge.
Reisi kohta kokkuvõtvalt öeldes ... ma kaalun 2-3 kilo vähem, olen miljoni kogemuse võrra rikkam ja tean, et saan selle tööga hakkama...vähemalt mõne aja pärast ;)
Koju jõudsin kell 01:30 ja mõned ootasid, et muljeid kuulda. Sain voodisse kella 2:30 paiku. Ma ei tea miks, aga magama jääda oli võimatu. Kell 4 vaatasin veel kella...eks erutus oli suur ;) Kell 10.00 ärkasin üles ;) Ja nüüd tunnen, et vajun uuesti voodisse ;)
Sergi Hispaaniast käis Kairos ... ja tema kogemus on hoopis midagi muud ;) Reisijad olid kohutavad. Meeskond oli pehmeltöeldes tigedikke täis ... aga eks nad teadsid, mida ühelt Egiptuse lennult oodata. Sellel lennul reisijad haarvad Sul kätest ja jalgadest ja nõuavad nii palju, kui vähegi saab, sest see on ju tasuta! Üks tahab peavalutabeltti, siis võid kindel olla, et 50 järgmist tahavad ka. Üks tahab coca colat, võid kindel olla, et 100 järgmist tahavad seda ka. Üks tahab kohvi, siis 25 järgmist tahavad nii kohvi kui teed ;) ... ta oli surmväsinud ja märkimisväärne on asjaolu, et tema on kogemusega stjuuard. Aga kõige olulisem selle loo juures on see, et arvake ära, kelle järgmine reis on Egiptusesse?