Khalas ehk siis araabia keeles "aitab" või "kõik" või "lõpp"

Selleks korraks see pidu siis läbi. 27. juunil andsin lahkumisavalduse ja 27. juuli oli mu viimane tööpäev. Töötasin QRis täpselt 1. aasta ja 3 päeva. Viimase kuuga mul vedas ja ma ei teinud ühtegi turnaroundi. Küll selle eest oli mul juuni lõpus taas üks hirmus kogemus ja mul on nii hea meel, et ma siit silmakirjalike ahvide seast minema saan ;) Nimelt olen mina lennujaamas valves ja mind kutsutakse lennule. Ohh õudust ... KAIRO! Sellest lennust on väidetavalt veel ainult üks lend, mis saab hullem olla ... ja see on Jeddha. Mul oli juuli graafikus Jeddha, nii et Kairo tundus just kui hea trenn selleks. Kairo lend oli hilinenud selleks hetkeks juba 5-6 tundi, seda siis tehnilise rikke tõttu. Minu positsiooniks oli R3 ja see tähendas siis laste eest hoolitsemist. Nendest sellel lennul juba puudu ei tulnud ... 73 last ... ma teadsin kohe, et sellest tuleb üks suur jama ;) Ja nii oligi. Nad jooksevad ringi ja karjuvad ja nende vanemad ei tee sellest üldse välja;) QR annab oma lendudel lastele alati väikese mänguasjapaki, aga 73le meil kohe kindlasti pardal neid ei ole, neid tavaliselt 60ne ringis. Ma siis ütlesin CS'le, kes siis vastutab turistiklassi eest, et meil ei ole mõtet neid anda, et nagunii tuleb puudu ja see tekitab veel rohkem probleeme. Leppisime kokku, et ei anna neid. Kui algas boarding ja esimene inimene juba karjudes lennukisse tuli ja teatas, et QR on nii halb lennufirma ja temal elu kõik tuksis, siis ma teadsin, et asi läheb hulluks. Andsin talle märku, et minu peale ei ole vaja karjuda, sest see teda kiiremini Kairosse ei vii. Selliseid oli oma 100 tk. Kõik pardal, tõuseme õhku ja alustame teenindust. Siis küsib üks tähtis mutt mu käest, et kas lastele mänguasju ei jagatagi. Ma ütlesin, et toon, aga see võtab aega, sest enne tuleb teenindus ära teha. Ma olin väga viisakas sellel hetkel ;) Siis tuleme kandikuid ära võtma ja tädi küsib uuesti, et kas juba saab. Ma ütlen, et andeks, ma toon selle teile, võtab veel natuke aega. Siis teeme lõppliku tasside ja igasuguse sodi ära korjamist ja ta küsib uuesti. Ma ütlen, et ma toon. Samal hetkel läheb mööda CS, kellelt see mutt ka küsib, et kas saaks selle mänguasja. CS ütleb mulle, et too. Viisin sodi ära ja möödusin sellest naisest, et siis talle minna ja see mänguasi lõpuks tuua. Ja ta küsib, et kas nüüd saab juba selle mänguasja. Ma peatusin ta juures ja ütlesin nüüd juba natukene närviliselt, et "Proua, ma töötasin kogu selle aja ja ma ei ole hetkekski maha istunud ja ma olen just teel seda mänguasja teile tooma!" Pöörasin selja ja läksin siis Airbus 330 keskmisse kööki. See mutt jooksis mulle järgi ja karjus üle kogu lennuki, et "Ma tahan kaebust esitada!" :D CS oli ka seal keskmises köögis ja mutt siis alustas oma kaebust.

1) Esimese punktina ta teatas, et ma ütlesin talle midagi väga halba, aga ta ei kuulnud, mis see oli. Ma küsisin ta käest siis, et kas siin ei ole väikest ebakõla. Kui te ei kuule, mida ma ütlesin, siis kuidas te teate, et see halb oli. Ta ei vastanud midagi vaid jätkas.

2) Ma olevat talle ka öelnud, et ma ei too seda mänguasja mitte kunagi, sest me oleme juba maandumas. Siis ma tundsin, et kui tema võib üle piiri minna, lähen mina ka. Ma ütlesin talle, et ta valetab! :D Tema küsis omakorda CS'lt, et miks ma nii ülbe olen. Ma ütlesin, et kahjuks pean ma tema tasemele laskuma :D Ma küsisin, et kas ta saab inglise keelest aru ja kui ma olen talle juba 3 korda öelnud, et ma toon selle mänguasja, siis ei ole vaja seda ka 4dat ja 5dat korda küsida. Mutt läks täiega närvi ja ütles, et tal ei olegi seda mänguasja enam vaja.

CS teatas mulle, et nüüd tuleb mul selle naisterahva eest vabandada. See on ainuke kord vist kogu selle aja jooksul, kus ma olen olnud nii ebaviisakas, kui veel vähegi annab ja ma küsisin nende mõlema juuresolekul, et "Mille eest ma vabandust paluma pean?" CS selgitas siis, et ikkagi klient on nüüd kannatanud ja ta ei saanud oma mänguasja õigeagselt ja siit tuleb nüüd puänt: "Pealegi Rauno, Sa tead väga hästi, et mänguasjad antakse meil maapinnal!" Ma teatasin siis vastu, et "Vastavalt teie käsule, ei andnud me neid maapinnal, äkki tahate ise kliendi ees vabandada???!!!"

CS käis ja vabandas veel nende eest kabiinis, et näed nüüd milline lugu ;) Siis tuli mu juurde ja ütles, et selle naise mees tahab minu peale kaebust esitada ja ma võin oma töö kaotada ja ma peaksin vabandama;) Ma ütlesin selle peale, et kahjuks või õnneks olen mina sellest orjusest juba prii ja minu pärast kaevaku või president Obamale ;)

Ma ei ole selle juhtumi üle uhke ja ilmselt ma õigesti ei käitunud, aga kuskil on ikka piir ka ;) Saan aru, et klient on kuningas, aga seda ainult juhul, kui ta sellena ka ise käituda oskab ;)

Ma tahan kogu selle asja lõpetuseks öelda, et nii palju on juhtumeid, kus inimesed võitlevad pardal, et kuidas teil ei ole enam kana, ma ei taha ju kala! Ma ei saa kala süüa jne jne jne! Kallid reisijad, te ei pea lennukis absoluutselt sööma! Kui te tahate kala, siis pärast maandumist lähete te maapinnal restorani ja ostate selle kala!!! Lennu kui sellise mõte on siiski see, et teid turvaliselt punktist A punkti B viia. Või see sama mänguasja lugu. Loomulikult peab QRi stjuuard või strjuuardess selle mänguasja teile andma, aga kas ei tundu natuke odav hakata selle pärast võitlema??? See näitab ju ainult seda, kui madal te olete. Kui te jõuate osta tervele perele lennupiletid, siis jõuate te lennujaamast neile ka mänguasja osta. Ausõna.

Mõistagi ei läinud ma Jeddha lennule, sest keegi ütles mulle, et Jeddha on kolm korda sama hull kui Kairo. Otsustasin helistada, et olen haige. :)

Ühel lennul, kus meil oli aega, siis arutasime crew'ga, et inimesed on ikka ühed huvitavad olevused :D Nad ei oska kasutada IFE süsteemi ehk siis vaadata filme jne oma erkaanilt. Nad paluvad selleks abi (kuigi selgitused 10nes erinevas keeles on olemas;). Paljud neist ei oska isegi oma turvarihmasid kinnitada. Enamik ei tea, kuidas avada tualeti ust ja kui ta selle väljastpoolt lahti saab, siis ei oska ta sealt pärast välja tulla. Nad ei tea, kust saab tualetis vett käte pesemiseks ja no vähemalt pooled ei oska enda järelt potti ära koristada. Kui aga on kabiinis istudes vaja endale klaasi vett tellida, siis nad leivad selle imepisikese nupukese puldilt, et cabin crewd kutsuda, selle asemel, et ise seda vett küsima tulla ;) C'est la vie!

Kallid reisijad, ärge unustage, et hädaolukorras sõltute te täielikult cabin crew'st :)

Ja ma ei soovitaks ka väga ülbe olla crew'ga, sest crew saab väga lihtsalt kätte maksta ka teeninduse ajal. Ja te ei saa sellest ise kunagi teada ;) Te ei taha teada, kuidas tehakse kindlaks, kas toidud on piisavalt soojad (jah ... me pistame näpu teie toidu sisse), te ei taha teada, kuidas paneb crew, kes teid otse köögist teenindab, leiva teie kandikule (jah, ta teeb seda palja käega...). Te ei taha teada, kui paljud inimesed on juba teise inimese kasutatud klaasist oma mahla ära joonud (......;). Ja te ei taha teada, kes sai ühel mu viimastest lendudest selle toidu, mis maha kukkus ... täpselt seesama, kes näitas ättituudi algusest peale. Kuna toitude arv võrdus reisijate arvuga, siis pidi selle ju keegi saama ....:) C'est la vie! ;) Mina soovitan teil lennuki pardal juua pudelivett ja see on ka kõik ;)

Aga tegelikult ei jää ma mäletama neid negatiivseid asju. Nendest ma lihtsalt õpin. Mäletama jään ma toredaid inimesi ja uusi sõpru. Molen väga õnnelik, et ma selle töö proovimiseks võimaluse sain. Ma olen ilmselt selle aastaga palju kasvanud, olen palju näinud ja sellest ilmselt väga palju õppinud. Enne oma cabin crew karjääri olin ma reisinud Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Šveitsis, Venemaal, Hispaanias ja Lõuna-Koreas. Nüüdseks on see nimekiri täiendunud: Ameerika-Ühendriigid, Brasiilia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Tansaania, Nigeeria, Seišellid, Katar, Araabia-Ühendemiraadid, Austria, Inglismaa, Itaalia, Malediivid, Sri Lanka, India, Bangladesh, Nepaal, Indoneesia, Malaisia, Tai, Vietnam, Filipiinid ja Hiina (ka Hong Kong). Enamikus neid olen käinud korduvalt ... loomulikult mu lemmik Kathmandu Nepaalis, kus käidud vist u 5 korda ;) Seega rohkem kui Kärdlas või Kuressaares! ;)

Ma tänan kõiki, kes mind selles ettevõtmises on toetanud ja neid, kes sellele kaasa on elanud ;) Ma ei ole veel kodus, selleks läheb veel paar-kolm päeva ;) Siis ma puhkan ühe kuu jagu ja septembrist hakkan jälle numbreid taga ajama. Need vähemalt ei haugu vastu ;)

Sellel pildil on crew puhkeala Boeing 777s, kus meeskonnaliikmed ülipikkade lendud korral magada saavad.

Tervitused Dohast ...

...ei olegi ammu midagi kirjutanud ;) Selline madalseis on olnud, et ei ole nagu eriti olnud tuju, tahtmist ja viitsimist midagi kirjutada ... :) Aga võtan siis ennast nüüd kätte ja üritan need kuu aega tasa teha. Eile pidi palgapäev olema. Täna (pühapäeval) on siin nädala esimene tööpäev ja palka ei ole ikka veel pangakontol. Kui Euroopas kantakse palk enne nädalavahetust pangakontole, kui palgapäev peaks langema sellele ajala, siis Lähis-Idas on olukord enam vähem selline, et kui palgapäev langeb nädalavahetusele, siis sellel kuul palka ei saagi ;) No päris nii hull ei ole vist ikka ...aga enam vähem ;)

Ja mai alguses käisin suurest koduigatsusest ka kodus. Mul oli kolm vaba päeva ja olin kodus poolteist päeva ... aga vähemalt olin ;) Marsruut Doha-Istanbul-Riia-Tallinn-Frankfurt-Dubai-Doha oli küll väsitav, aga seda väärt ;)

Vahepeal olen käinud ka kaks korda Sao Paulos ;) Üks ots on rohkem kui 14 tundi. See on omamoodi tore kogemus. Pärast esimest teenindust on pooltel meeskonnaliikmetest u 4 tundi aega, kus nad saavad crew puhkeruumis magada ja pärast seda lähevad teised magama. Sao Paulo on meeletult suur linn, kuid tegemist suure tööstuslinnaga ja hotell jäi linnast nii kaugele, et mina küll kummalgi korral sinna ei läinud. Ja lisaks kõigele on järgmisel päeval pärast maandumist Sao Paulosse meil Sao Paulo-Buenos Aires-Sao Paulo lend. Nii et kui ükskord Dohasse tagasi maandud, siis oled teinud nelja päevaga 35 tundi lendamist ... ja magad kaks päeva non-stop ;) Aga hotell on ilus ja süüa saab hästi ;) Ja märkimist väärib võib-olla ka asjaolu, et selle nelja päevaga teenib õige pisut vähem, kui ma kodus kuu ajaga teenisin. Ehk siis kõige tasuvam lend QR'is.

Maikuus siis ainuke lend, mille ma oma küsitud lendudest sain, oli Peking. Lend ise on KO-HU-TAV. Ma kuidagi ikka mõtlesin, et küll kommunistlik riik, aga et inimesed on ikka arenenud ja tublid ja targad. No vähemlat meie lend kubises mustadest, räpastest ja sõna otseses mõttes haisvatest kohalikest lihttöölistest, kes töötavad välismaal. 9 tundi veetsin siis selles lennukis koos nende inimestega ... ja sama ka tagasiteel. Peale selle ei räägi keegi inglise keelt, nii et mul on nüüd ka hiina keele põhitase selge ;) Pekingis, kui inimesed lennukist lahkusid, avanes uskumatu vaatepilt. Nad korjasid maast kasutatud plastikklaase ja pabertasse, et neid siis endaga kaasa võtta. Suhteliselt metsik värk. Aga samas olid nad sõbralikud ja üldse mitte pahatahtlikud. Erinevalt mõnest teisest vaesest rahvusest.

Aga Peking ise oli tore. Kuna tegu on kommunistliku riigiga, siis riik doteerib kõike. Terve päeva ekskurssiooni peale kulus mul kõige rohkm 30 dollarit. Siin siis mõned pildid meie käikudest. Haripunkt oli muidugi Hiina Müür! ;) Pärast Pekingit tegin siis oma kaks järjestikust Londonit. Üks oli Heathrow ja teine Gatwick. Heathrowsse lendasime suuuuuuure Boeing 777ga, mis oli otsast otsani täis. See tähendab äriklassis 42 ja turistiklassis 293 reisijat. Ja need juba teavad, kuidas asju nõuda ;) Nii et päris keeruline värk ;) Ja minu tsoonis minnes juhtus järgmine. Ma tunnen iga päevaga aina enam, kuidas ma hakkan kannatust kaotama, kui kohtan inimesi, kes arvavad, et on suutnud ühe turistiklassi pileti osta, et siis nad on kuningad! Nimelt jõuan siis ühe meheni ja meil oli hommikusöögi menüüs kartul, muna ja kanalihavorst ja maasikapannkoogid. Tema teatab mulle, et anna mulla kala. Ei palun, ega aitäh vaid anna mulle (!!!). Looomulikult oli see tegelane hindu (saladuskatte all võin öelda, et see töö on mind täielikuks rassistiks muutnud ja on üks rahvus, kellega ma elusees tegemist ei taha teha). Mind paneb ikka ja jälle imestama, et kui muidu vaesed inimesed on nii toredad ja vähenõudlikud, siis see konkreetne rahvus elab lehmasõnnikust ehitatud majakestes, teevad oma ihuhädasid tänaval jne jne ja kui saabub lennukisse, siis arvab, et on Brunei sultan. Ja iga viimane kui üks neist. Aga edasi siis sellest loost. Ma siis teatasin, et mida me serveerime, on siis ikka jätkuvalt see muna-kartul-vorst ja pannkook. "Ma tahan kala!" Ma ütlesin, et seda ei ole. Siis viipab käega äriklassi poole ja teatab, et kas seal ei ole. Ja mul kannatus katkes ja ma ütlesin, et "Härra, kuna Teie olete turistiklassis, siis teile on mul pakkuda kaks varianti ja järgmine kord, kui tahate valikuid teha, siis ostke äriklassi pilet!" Küsisin, et kas ta on oma otsuse nüüd langetanud. Võttis klaasi vett. Kaua võib!!!

Tagasiteel oli mul samuti üks konflikt ja ma vist enam ei pea nimetama, mis rahvusest see konflikteerija oli. Huvitav on ikkagi see, et alati esimese asjana peab karjuma ja märatsema ja siis justkui saaks probleem lahendatud. Situatsioon järgmine. Kuulen, et kabiinist on kutse. Lähen kabiini ja enam seda ei ole. Kui on kutse, siis kõlab üle kabiini üks heli ja kutsuja peakohal hakkab tuluke põlema. Tulen siis tagasi kööki ja jälle kutse. Lähen siis uuesti ja seda enam ei ole. Ise ta klõpsis selle nupuga mõtlematult. Kolmas kord lähen ja seda jälle enam ei ole. Siis seisin kabiini keskele ja järsku röögatas eestotsast üks vanemees, et "Ma olen siin!!!". Ma siis läksin ta juurde ja küsisin, et kuidas saan aidata. Ta karjus mu peale nagu metslane, et tema on juba 10 minutit oodanud ja kohe hakkab jooginälga ära surema ja mis teenindus see on jne jne jne!" Punkt üks, oli kogu see kammajaa toimunud kõige rohkem 2 minutit ja punkt kaks mu kannatus katkes seekord täiega. Ja ma andsin talle vastu nii kuidas jaksasin. Küsisn, et miks ta karjub ja võtku teatavaks, et ma ei ole ei tema naine ega mees, ei tema laps ega koer ja tal ei ole õigust ega ka põhjust minu ega ühegi teise meeskonnaliikme peale karjuda, kui ta ise nii rumal on ja ei tea, kuidas õigesti seda kutsenuppu vajutada. Siis karjus ta vastu, et aga tema on klient ja tema tahab juua. Ma ütlesin veelkord, et kui ta tahab juua, siis selleks ei pea karjuma ja kui ta karjumist jätkab, siis on mul cabin crewna kohustus Doha lennujaamas turvameestele tema käitumisest teada anda ja ta võib sellega unustada oma edasilennu ükskõik millisesse India sihtkohta. Siis rahunes maha ja ma küsisn, et mida ta tahab. Ta tahtis teed ja vett. Viisin talle selle ja ta ei öelnud isegi aitäh. Ma teatasin siis üle kabiini kõva ja selge häälega: "You're most welcome, Sir!" (Olge lahke, härra!). Kuskil on ikka piir ka.

Teine London oli ülirahulik, ülitühi ja ülitore crew!

Ja eile õhtul saabusin Frankfurtist. Selle reisi sain läbi kellegi teise õnnetuse. Nimelt oli mul valvekord ja sedakorda lennujaamas. Juba 3:15 varahommikul ärkasin üles ja kell 4:30 oli buss järgi ja jõudsin 5ks lennujaama. Istusin siis seal kuni kella 8ni ja siis helises telefon ja küsiti, kas 34379 on seal. Justnimelt ... siin ei tea keegi Su nime vaid oled nende jaoks puhtalt number ;) Nagu vang. Selles vanglas on minu numbriks 34379 ;) Läksin ja võtsin siis telefoni ja öeldi, et olen valitud välja Frankfurti jaoks ja lennuk tõuseb õhku 30 minuti pärast. Panin siis jooksuga helpdeski, andsin ära oma kohvri ja siis võtsin bussi, mis viis mu lennuki juurde. Sisenesin lennukisse viimasena ... kõik reisijad olid pardal. Mind võeti soojalt vastu. Nii kui mina olin lennukis, kõlas teadaanne, et "QR025 is ready to depart. All groundstaff please leave the aircraft, closing doors for departure" ;) Minu positsiooniks oli R5C, mis tähendab seda, et mul ei olnud tsooni ega kööki ega midagi. Hängisin ja chillisin niisama. Lisaks kõigele oli veel lend ka tühi ;) Aga miks siis ikkagi sellisel kombel lennu sain? Nimelt - toimus briifing ja kõik läks hästi, crew läks lennukisse ja siis tuli cabin sercvice directoril (csd) meelde, et ta ei kontrollinud crew passe. Ja hakkas siis neid ükshaaval kontrollima ja üks crew ei suutnud enda oma leida. Nii siis saadetigi tema minema ja mina tulin asemele. Iroonia seisneb muidugi selles, et Frankfurtis ju tegelikult keegi crew passe ei kontrolli ;)

Lennud iseenesest olid rahulikud välja arvatud üks vahejuhtum. Kohe pärast õhkutõsus Dohast kõndisin kabiinis ja kuulsin turisitiklassi eesotsas kedagi karjumas. Ta karjus kohe looma moodi. Saksa keeles. Kuna ma lennukisse tulles ennast tutvustades ütlesin, et räägin ka saksa keelt, siis cain senior (cs) kutsus mu sinna ja palus asja selgitada. See mees siis karjus ainult ühtesõna "Pfeifetone, pfeifetone, pfeifetone!!!" :D Ma vist mõtlesin vähemalt 5-10 sekundit, et mis asi see veel on. Aga siis tuli meelde, et die Pfeife on vile. Ja tõesti seal oli vilisev toon. Ja siis kui ta aru sai, et ma räägin saksa keelt, siis ta oli kohe nii sõbralik. Ei mingit muret enam. Küsis, et kust ma pärit olen ja miks siin töötan jne jne jne. Aga ta probleemi lahenduseks pakkusin välja, et ta võib lennuki tagaosasse istuma tulla, sest seal palju vabu kohti. Nii ta tegigi ja sellega sai probleem lahendatud. Aga esimene asi on ikka vaja karjuda. Andke aga tuld ;) Olen töötanud Eesti kõige vihatumas riigiasutuses ... ja kui arvate, et kardan inimesi või raskeid situatsioone, siis eksite ;)

Aga nüüd siis nali, mida ma nii palju kuulnud olen, kuid Londoni lennul see siis lõpuks ka juhtus. Ja peategelane tuleb taaskord ei kuskilt mujalt, kui sealt, kus elatakse lehmasõnnikutest ehitatud majakestes ja tehakse kõike tänavale ... :) Teada-tuntud fakt on see, et hindud elavad igal pool maailmas laiali. Ja need, kes elavad Indias, arvavad, et on maailma kõige tähtsamad. Need, kes elavad mujal ja on suutnud endale ka selle riigi kodakondsuse muretseda, need ei mahu lennukisse ära ka siis, kui nad seal üksi on. Kordan siis veelkord, et see on väga tüüpiline lugu.

Hindu tuleb crew juurde ja crew küsib: "How can I help you, Sir?"

Klient teatab: "I would like to go to the toilet. Where is the toilet for british passport holders?!"

Et kui siis see lugu ära tõlkida, siis ... Crew küsib: "Kuidas saan ma teid aidata, härra?"

Klient teatab: "Ma tahaksin wc'sse. Kus teil siin on wc suurbritannia kodanikele?!"

Mul ei ole sõnu ....

Esimene pikk lend Boeing777ga tehtud ;)

Käisin siis ära Johannesburgis. Mineku lend oli üle 8 tunni ja tagasi natukene alla 8 tunni.

Briifingul näitas Cabin Service Director "klassi" ja peedistas kõiki täiega. Kokku oli meid seal ju 15 inimest ja ta ikka küsis nii palju küsimusi, et jäime kõigega hiljaks. Loomulikult olid kõikide vastused valed ja kõik olid lollid ja lohakad, aga midagi ei olnud teha. Miss Hindu pidi leppima sellega, et see on ta crew ja teele me asusime. Üle pika-pika-pika aja olin ma kõige väiksema lennukogemusega meeskonnaliige pardal. Minu positsiooniks oli R3 ehk siis kabiiniteenindus, tited ja wc'd ;) Ja neid lapsi oli nii palju, et ei jõudnud üles lugedagi. Lend oli otsast-otsani täis. Pärast õhkutõusu asusime tööle, kuid siis hakkas üks turbulents teise järel ning kapten käskis kõikidel istuda ning me istusime u tund või natuke rohkem. Ja alles siis asusime reisijaid söötma ja jootma ;) Minu tsoonis oli üks täiesti maani juuatäis naine, kellele groundstaff lennukis sõnad peale luges, et istugu vagusi. Ja seda ta ka tegi. Vedasin talle vett ja jääd, kohvi ja vett ja vett ja jääd kogu aeg ;) Lennu lõpuks oli ta juba täiesti adekvaatne.

Maandusime Johannesburgi hommikul ja siis magasin 20 minutit ja edasi läksin ühe crew'ga Lion Parki ehk Lõvide Parki. Täitsa lahe kogemus oli. Usun, et pildid räägivad enda eest ;)

Järgmisel päeval sadas vihma ja lõi äikest. Nii et käisin hotelli kõrval supermarketis söömas ja siis vedelesin niisama ;)

Tagasilennul sain ma positsiooniks L3 ehk siis kabiiniteenindus, tited ja wc'd teises vahekäigus. Ühesõnaga ei mingit muutust. Aga kui oled kõige noorem pardal, siis on see tavaliselt Su positsioon. Vähemalt ei olnud ma galley ...

Maandusime Dohasse hommikul ja õhtul asusin teele Indiasse, Cochin'isse. Imelikul kombel olin ma meeskonna nimekirjas ainuke. Mõtlesin juba, et milline au, mu tööandja usaldab mind nii palju, et annab terve lennuki mulle kohe üksi kätte ;) Läksin siis lennujaama ja otsisin oma lendu tabloolt, kus on kirjas lend, täituvus ja briifingutoa number. Kell tähistas briifingu algust ja mida ei ole, on briifingutuba. Läksin siis helpdeski ja küsisin, et olen ma õige inimene, õiges kohas ja õigel ajal? :) Nad ütlesid, et jah. Aga briifing oli juba päeval ära, sest kõik teised meeskonnaliikmed tegid Dubai lennu ja nüüd ootavad crew lounge'is COK lendu. Läksin siis crew lounge'i ja küsisin, et kas keegi ootab siin COK lendu ja ühes nurgas istus tülpinud meeskond. Nad tegid Dubai lennu A320ga, kus on maksimum crew 6 liiget, COK'sse läksime A321ga, kus on maksimum crew 7 liiget. Niisiis lisandusin rõõmsalt ja värskelt mina. Dubaist saabusid nad juba paar tundi tagasi ja ootasid seal seda COK'd. Ühesõnaga neil ei jäänud muud üle, kui anda mulle galley ;) Kõik teised olid ju juba surnud ;) ... küll on tore. Seejuures mitte teiste vegeteeriv olek vaid asjaolu, et ma sain jälle ühe hirmsama galley maailmas. Double-catering, A321, handover, counts ... ja ruumi mitte kuskil. Aga crew oli tore ja saime sellega ilusti hakkama. Siis oli meil vaid 13 tunnine layover Indias ;) Ja tagasi me tulimegi. Ma isegi ei lahkunud oma hotellitoast. See oli nii ilus, võrreldes sellega, mis väljas oli ;).

Nüüd ootan oma järgmist lendu, mis viib Brasiiliasse ;) See saab siis olema kõige-kõige pikem lend, mis ma elus teinud olen. Väidetavalt 14,5 tundi järjest ... :) Sellisel lennul võimaldatakse meeskonnaliikmetele 3,5 kuni 4 tundi magamist crew puhkeruumis, mis asub reisijate peakohal ;) Põnev ;) !

Maailmalõpp on vist tõesti lähedal ...

...juba teist hommikut järjest tulen ma vabal päeval kell 7 voodist välja, sest uni kaob ära. Nüüd olen vist minagi vanaks jäänud :)

Vahepeal siis on üht-teist juhtunud.

Olen siis saanud uue koolituse järgmise lennukitüübi kohta. Sedakorda siis Boeing 777. Äriklass mahutab 42 ja turistiklass 293 reisijat, kokku 335 reisijat. Cabin crewd on pardal kuni 17 inimest. Lennuk ise on suur elajas. Ega seal miskit muud ei olnudki, kui ühel päeval räägiti lennukist ja teisel päeval oli teeninduskoolituse selles lennukitüübis, sest mõned asjad on erinevad. Siis käisime seda lennukit seest ja väljast uurimas. Uus ja põnev asi on see, et B777 on nö crew puhkeala. See asub lennuki tagaosas vasakpoolse viimase ukse juures. Airbusis on seal wc, kuid boeingus läheb sellest uksest üles trepp ja seal on 8 voodit. Üle 12 tunnistel lendudel saab seal iga cabin crew magada kuni 4 tundi. No eks näis, kuidas see õnnestub ... tundub jube kitsas ja väike.

Esimene lend B777ga on mul ka tehtud. Sedakorda siis lendas see hiigelsuur linnuke Dubaisse ja tagasi. Lennuk oli muidugi pooltühi. Tore oli see, et lisaks minule oli meeskonnas ka üks eestlanna, Kamilla. Väga tore tüdruk! Siinkohal tervitame mõlemad Katsi ;)

Lend ise oli vaikne ja rahulik. Lennuk on nii suur, et kui istud tagumise viimase ukse juures oma istmel õhkutõusuks, siis vaade esimesse osasse on isegi hirmuäratav. Tundub uskumatu, et selline pikk ja lai elukas üldse õhku tõuseb. Aga näed, tõuseb! Maandumine on mõnusalt pehme, sest ta on lihtsalt nii raske, et maa tõmbab ta kohe kenasti enda külge kinni.

Pärast seda Dubaid lendasin Londonisse. Tegu oli väga lühikese kohapeal olemisega. Õhtul maandusime ja järgmisel õhtul tulime juba tagasi. Mõlemad otsad olid praktiliselt tühjad, nii et rohkem lustisime, kui tegime tööd :) Hommikul maandusime Dohasse ja juba õhtul tõusime õhku Dhakasse!

Bangladesh! Lend oli täiesti täis. No ütleme nii, et oleksin tahtnud tagasilennul galley olla, kuid üllatuslikult mind kummalgi otsal galleysse ei pandud. Minnes öine lend oli ikka rahulik, enamik magavad. Aga eks siis tagasilennust juba hiljem ;)

Maandusime hommikul kella 5 paiku Dhakasse ja sõitsime hotelli. Üllatus-üllatus: teist korda ööbin Radissonis ja juba teist korda pean Radissonis tuba ootama, sedakorda 2 tundi. Eelmine kord Viinis läks meil selleks 3 tundi. Pärast toa saamist magasime u 11neni ja siis läksin ühe hindu tüdrukuga linnapeale! Ja seda kõike ei ole võimalik sõnadega kirjeldada! Tahan rõhutada, et kõik pildid on tehtud Dhaka linnas ja ma ei ole neid photoshoppinud, ega muid trikke teinud. Kõik see sõnaotsesesmõttes sitt ja sodi on neil tegelikult ka tänava ääres ;) Meeletu vaesus. Mulle endale meeldis kõige rohkem kohalik juuksurisalong: Porised tänavad, lehmad tänavapildis. Liikluskorralduses ei ole mitte mingisuguseid reegleid. Inimesed anuvad raha, igas suunas, kuhu vaatad, on kerjused. Meeletu lehk! Ainuke ilus hoone on parlamendihoone. See just kui ei oleksi osa Dhakast.

Näide sellest, et Bangladeshi inimesed ei oskagi midagi tahta või nad ei tea, mis üldse mujal maailmas toimub: leidsime ühe inimese tänavalt, kes rääkis inglise keelt. Küsisime, et öelgu ta meile kaks kohta, mida kindlasti peab külastama. Ta ütles ühe loss-muuseumi ja siis Bangladeshi-Hiina sõprussilla. Käisime lossis ära. See on selline väike majake, mis tõesti oli ilusa aia ja ümbrusega. Aga see sild! Me isegi maksime, et sellele sillale saada. Loomulikult meie mõistes oli see summa väike, aga ikkagi! Sild nagu iga teine, ei oskand kohe a-d ega o-d kosta, et miks ta just selline vaatamisväärsus on. Ilmselt kohalikele on, kuid meil on neid sildu igal sammul.

Tagasilend oli natukene hullem. Siis oli tegu päevase lennuga ja inimesed olid suhteliselt aktiivsed. Kuna nad eriti wc kasutamisest midagi ei tea, siis oli karm värk ;) Aga noh ... ega neid ei saa ju selles ka otseselt süüdistada ... mis teha, kui pole enne näinud. Ellu jäime me kõik igastahes ;)

Järgmine reis viis mind Cebusse Filipiinidel, kus mul oli 2 vaba päeva e 3 päeva kohapeal. Mineku lend oli 9 tundi ja mõned minutid. Maandusime Cebusse pärastlõunal. Käisime poes, sõime ja läksime magama. Järgmisel hommikul tõusime juba kell 4, et kell 5 taksoga sadamasse sõita, et kella 6sele laevale jõuda. Kokku oli meid 7 inimest. Selle laevaga sõitsime Boholi saarele. Laevasõit kestis 2,5 tundi ja üks ots maksis natuke vähem kui 100 eesti krooni. Eurodest ei tea ma jätkuvalt veel mitte midagi :P Taksosõit, mis kestis 20-25 mintsa, maksis u 20 krooni. St kuna meid oli 4 inimest taksos, siis igaüks meist maksis 5 krooni :) Mida ma tahan sellega öelda: elu on seal meeeeletult odav! Loomulikult seda ainult turistidele, sest kohalikud elavad siiski vaesuses.

Boholi saarel käigust siis. Jõudsime saarele ja rentisime väikese bussi koos juhiga. See maksis meile kokku 700 krooni terve päev. Igaüks maksis seega 100 krooni. Käisime vaatamas maailma väiksemaid ahve, šokolaadimägesid, külastasime liblikate aeda, sõime lõunat ujuvas restoranis ja nautisime loodust. Lisaks veel rippsillad ja kookospähklid ;) Kell 18 tuli laev tagasi Cebusse ja kell 21 olin hotellis ja vajusin kohe voodisse.

Boholi saarel olid inimesed väga sõbralikud ja toredad. Nad on küll vaesed, aga süda on õiges kohas. Veel enne päeva lõppu nägime Boholil ära ka liiklusõnnetuse. Mootorrattur oli sõitnud otse eest sisse väikebussile. Mootorratturil oli nägu täiesti verine ja väikebussijuht ei saanud bussist välja. Aga vist oli ikkagi õnnelik õnnetus, sest bussis olnud mees ütles, et saab jalgu liigutada ja tunneb neid, aga lihtsalt ei saa välja. Ja mootorrattur jooksis ka seal omal jalal ringi.

Järgmise päeva veetsin omaette. Käisin kohalikes kaubanduskeskustes, linnas vaatamisväärsusi vaatamas ja isegi linnast väljas Guadalupe koopas, kus asub kirik. Linnast välja sõitsin taksoga. Kokku läks mul u 2 tundi ja maksin kogu selle asja eest 70 krooni ;) Käisin hommikul ka avalikus internetipunktis, et uurida, mis Cebus üldse on ja mis seal teha annab. 1 tund interneti kasutamist maksis 4 krooni :). Pärast tervet päeva ringirassimist läksin ja võtsin kahetunnise massaaži, mis maksis 140 krooni. Ma jätsin sellele naisele ka 100 kohalikku raha e 30 eesti krooni tippi. Sellist massaaži ei ole ma veel kunagi saanud! Nimelt ...kõige lõpuks pani ta mu massaažilauale istuma. Viskas ise sinna pikali ja pani oma jalad vastu mu selga ja tõstis mu niimoodi lae alla ja hoidis seal tubli 20 sekundit. Ma ei oskanud muud teha, kui naerda :D Väga naljakas, aga tore kogemus. Jõudsin kella 17:30ks hotelli, pesin end puhtaks ja juba 17:55 olin all fuajees, et siis teistega koos viimase õhtu puhul õhtusöögile minna. Käisime kohalikus mereandide restoranis, kus sai muidugi ka sea- ja loomaliha :) Laadisime endale laua head ja paremat täis ja lõpuks maksime igaüks selle eest 70-80 krooni :) Ja pool sellest söögist jäi isegi järgi ;)

Viimasel päeval oli äralend kell 18 õhtul. Minul olid hommikul kell 8 silmad lahti ja otsustasin sööma minna. Tahtsin minna McDonaldsisse, aga see oli veel kinni. Uskumatu, aga McDonaldsis oleks saanud juustueine 20 krooniga :D. Läksin ühte hommikusöögikohta, kus sõin pannkooke, vahvleid ja muud head-paremat :)

Kuna tegu on meie jaoks väga odava, kuid kohalike jaoks siiski vaese riigiga, siis igaüks leiab endale ise väljundi, kuidas ellu jääda. Esimest korda märkasin seda rõvedust seal hommikusöögikohas. Nimelt kohalikut tüdrukud, võib olla nii u 18-25 aastased, mõned ehk isegi alaealised, lõbustavad seal eurooplasi ja ameeriklasi. Nad on neile nö saatjateks. Need paksud 50-60nendates mehed siis muudkui näpivad neid ja suudlevad ... jeerums, aga väga rõve. Aga eks tüdrukutel ole lihtsalt raha vaja. Taaskord tuleb olla õnnelik, et oleme need, kes oleme. Alati on kuskil hullem.

Tagasilend kestis 10:39 minutit. Meeletult pikk lend. Maandusime südaöösel Dohasse ja kui lennujaama jõudsin, siis oli mul juba kodune standby muudetud Dubaiks. Nii et kell 11 paiku hommikul oli mul buss järgi, et uuesti lennule minna. Maandumine Dubaist Dohasse oli hirmus. Mul tuli meeletu uni peale. Ju ei olnud end veel eelmisest pikast lennust välja puhkanud.

Eile oli mul vaba päev ja täna ka. Homme hommikul aga Berliiiiiin! ;) Juhei! Sedakorda küll lühike kohapealolek, aga ega mind see sihtkoht rõõmusta nii väga sihtkoha pärast, olen seal oma elus varemgi käinud, vaid hoopis reisijate pärast ;) Sakslased on normaalsed inimesed ja ehk saab oma saksa keeltki jälle harjutada ;) Tagasitulles on meil lisaks Berliin - Doha otsale veel ka Doha-Muscat-Doha. Nii et tõuseme Berliinist õhku kell 12 päeval ja maandume Muscatist tagasi südaöösel. Saab pikk päev olema ;)

PS! Mari, ma sain Su kirja kätte ja mul on väga hea meel selle üle ;) Kirjutan Sulle kolme-nelja päeva pärast. Ma hetkel lihtsalt enam ei jaksa. Nüüd magan veits, siis triigin kogu oma pesu ja siis õhtu juba bookitud skypeis ;)

Mis ilmas me elame???

Enne magamaminekut viskasin ühele kodumaisele lehele pilgu peale. Pealkirjad järgmised: "Saksamaal tappis isa mootorsaega oma 3 aastase poja", "Oma last seksuaalselt ahistanud ema tegi sellest netiülekande", "Pärnus pussitati müüja surnuks". Kõige positiivsem uudis on see, et keegi on vabadussamba paneeli katki löönud ja mitte, et see mulle rõõmu valmistaks, vaid rohkem lihtsalt arvestatavaid uudiseid ei olegi. Ülejäänu on stiilis "Prints William käis poes", "Pamela Andersson istus toolil", "Britney Spears rääkis telefoniga".

Maailmalõpp hakkab vist tulema ...

Päikselised ilmad Dohas :)

Ongi esimene töötsükkel pärast puhkust läbi. Kui enne puhkust tundus Ahmedabad (India) ikka päris hirmus, siis pärast puhkust olid mu esimesed kaks lendu Trivandrum ja Ahmedabad. Mõlemad Indias. Esimesel lennul pandi mind kohe galleysse. Ja elu ei tundunud üldsegi nii mustades värvides olevat. Crew oli väga lahe ja meil sai palju nalja. Saabusin lennult hommikul vara ja õhtul läksin juba Ahmedabadi. Sellel lennul ei olnudki ma galley, uskumatu! Mäletan ainult seda, et ühel otsal oli 88 special meali ning asjaolu, et tagasitulles oli meil 19 ratastoolireisijat. Protseduurireeglite kohaselt lahkuvad Dohas kõik, kes ise käia suudavad, lennukist ja alles siis lähevad ratastoolireisijad. Loomulikult jäävad nende perekonnad ka nendega. Siis tuleb tagumise parempoolse ukse juurde tõstukauto ning võtab nad peale.. Päris naljakas oli. Isegi groundstaff ütles, et nagu lendav haigla :). Ühest tõstukist isegi ei piisanud, Seekord lahkusid kõik „tavapärased“ reisijad pardalt ja siis jäi veel kolmandik kabiinitäit inimesi :Dlisaks tuli veel teine. Ma siis uurisin reisijate käest, et kuhu nad kõik teel on. Läksid Londonisse, New Yorki või Washingtoni.
Üks küsimus tekkis meil ka mõlemal lennul päevakorda. Miks ütlevad hindud kõike kaks korda: „Okey, okey“. „Water, water“. „Whisky, whisky“ jne. No ega me vastust ei saanud ;)
Saabusime Ahmedabadist hommikul ja õhtul tõusin õhku Malediividele ;)

Cabin Senior oli seekord imelik. Hindu, kellel nimeks Sephali. Kontrollis kõik dokumendid üle ja siis kontrollis veel, et crew pagasis oleksid olemas kõik vajalikud ja kohustuslikud vahendid. Loomulikult pani ta mu galleysse. Lennul oli veel üks tore tüdruk filipiinidelt, Resie. Temaga käisime ka Dar Es Salaamis koos. Lisaks oli veel ka Lyubov Ukrainast, kellega olin ka varem lennanud. Siis oli veel Monika Poolast, kelle korterinaaber on üks eestlanna Triin. Sain temalt tervitused ;)
Aga see Sephali kontrollis kogu aeg, et mis teoksil. Kogu aeg helistas, et kaua veel toidud ahjus on ja kas see ja teine asi on tehtud. Ta tõesti helistas iga 3 minuti tagant. Mõtlesime juba, et lõikame juhtmed läbi. Teeninduse ajal käis ja kogu aeg kiirustas tagant, et kiiremini ja kiiremini. Kusjuures olime väga täpselt graafikus. See kõik kordus ka tagasiteel. Lõpuks ta teatas, et nii head crewd ei ole tal ammu olnud ja loodab meiega veel lennata. Need, kes ta selja taga olid, tõmbasid käega üle kõri :)
Aga hommikul maandusime Malediividele. Sellel saarel, kus on lennujaam, ei olnudki muud kui lennujaam ja meie hotell. Mina läksin Resiga linnapeale. Selleks tuli paadiga sõita linna. Teise võimalusena oleksime võinud sõita u 120 dollari eest mingitele saartele, kus on ilusad rannad. Kuna Seišellidel olen käinud, siis otsustasin seekord mitte minna. Kohalik loomake vabas looduses :)

Aga linnast siis. Hoiatan ette, et Malediividel võite kergesti sattuda igasuguste petturite ohvriteks. Käisime Resiega paaris poes ja juba väljakujunenud kombe kohaselt ostsime postkaarte ja külmkapimagnetid. Mina maksin sulas ja mul probleemi ei tekkinud. Aga Resie maksis oma 10 dollarit kaardiga. Müüja tõmbas kaardi läbi ja ütles, et kaart ei tööta. Ta maksis sulas ja me lahkusime. Umbes 15 minuti pärast tuli talle sõnum, et tal on see 10 dollarit ikkagi kaardilt maha läinud. Otsustasime sinna poodi tagasi minna. Ja siis hakkas tsirkus peale. Seal olid kaks noort poissi, kes teatasid, et nemad ei tea midagi. Aga küll on tagaruumis juhataja. Siis tuli see juhataja. Rääkisime probleemi ära ja siis tuli välja, et ta on juhataja assistent. Palusime juhatajale helistada. Keegi neist ei teadnud juhataja numbrit. Siis me usutlesime seal neid ja siis selgus korraga, et keegi neist ei tööta seal tegelikult vaid on nii öelda täiesti juhuslikult lihtsalt abiks (kus on maksuamet!!!??? :) . Keegi ei teadnud midagi. Mu eelnev küsitlemistöö kogemus tuli sellel juhul ikka kasuks :) Ühesõnaga raha me tagasi ei saanud, aga teada saime, et pettus igal juhul.
Aga mitte, et ühest juhtumist väheks oleks jäänud. Teine juhtum oli minuga. Jalutasime tänaval ja meile jalutasid vastu kolm kohaliku meest. Üks neist rääkis telefoniga. Ja ta riivas mind õrnalt, kuna tegu oli väga kitsa tänavaga. Telefon, mis ta kõrva ääres oli, lendas ulmelise kaarega õhku ja siis potsatas maha :) Ta võttis selle üles ja jalutas edasi. Meie läksime ka. Ja ühel hetkel koputab keegi mulle õlale. See oli üks nendest meestest ja temaga oli ka see, kelle telefon imelise kaarega maha lendas. See, kelle telefon see oli, ei rääkinud loomulikult inglise keelt ja teine rääkis perfektselt. Siis see tõlk hakkas rääkima, et tema ei näinud midagi, aga et tema meelest on siin probleem ja meil vaja see lahendada. Ma siis küsisin, et milles probleem? Ta ütles, et telefon katki ja nüüd vaja sellele lahendus leida. Siis arutasime seda juhtumit ja ma ütlesin, et mitte keegi ei tõukanud kedagi, et mis nüüd teha siis. Siis see tõlk teatas, et ta ju nägi, kuidas ma pahatahtlikult seda kõike tegin. Ma siis küsisin, et kuidas ta nüüd järsku nägi, kui enne ei näinud. Tema inglise keel olevat nii halb, et ta võis enne asju segamini ajada. Samal ajal koputas teine demonstratiivselt sellele telefonile. Resie teatas kõrvalt, et vaata seda telefoni. See ei töötanud juba enne. Nägi teine tõesti armetu välja. Aga asi jätkus sellega, et nüüd tuli minna uut telefoni ostma :D. Mina ütlesin, et see nali jääb küll ära. Kui ma oleksin kellelegi selga lennanud või meelega löönud või tõuganud, oleks asi teine olnud. Aga ta õrnalt riivas mind. Kumbki ei saanud isegi tõuget sellest. Siis see tõlk küsis, et kus ma töötan. Ma loomulikult ei öelnud. Ta ütles, et kuna ma ei ole kohalik, siis ma ei tea kohalikke reegleid. Nimelt, kui keegi midagi ära lõhub, tuleb uus asemele osta. Vaidlesime seal päris tükk aega, kuni ma pakkusin välja, et ega muu vist ei aita, kui et tuleb politseisse minna. Uskumatul kombel oli politseijaoskond sealsamas. Kiirelt surusid nad kätt ja ütlesid mõlemad, et „no problem!“ ja läksimegi laiali. No oli ikka susser-vusser küll :).
Meie käisime Resiega veel Baywatch'i restoranis ja sõime head ja paremat. Ning sõitsime tagasi hotelli. Resie läks magama ja mina läksin randa. Määrisin ennast enne päikesekreemiga kokku, kuid unustasin jalad. Tänaseks on mul ilusat punased toonekure jalad, kahjuks küll mitmeid kordi paksemad. Ülejäänud keha on valge. Terve rand oli täis venelasi. Ma küll ei saa aru, mida nad Malediividele tegema tulevad. Seišellidel on vähemalt ilus ja on loodust ja igasuguseid tegevusi võimalik teha jne, kuid seal ei ole küll mitte midagi. Seda ütlesid mulle kõik juba enne, et Malediividel on meeletult igav. Nii et ühest päevast piisas täielikult.
Tagasiteel pani Sephali mu L4 positsioonile ehk vastutama turistiklassi eest ja Resie sai endale galley. See oli tal 3s galley. Sephali teatas, et ongi hea nii heal lennul harjutada ja lisaks teatas ta, et õpi Raunolt, tema galley oli eile väga hea (olin kohe täitsa meelitatud!). Nii, et siis kahekesi me selle galley ära tegimegi. Ilmselt olin ma ju ise alguses samasugune, aga selle tütarlapse liigutused olid nii aeglased ja ta ei teadnud asjade asukohti jne. Sama ajaga, kui mul oli kahe käru ettevalmistused maapinnal tehtud, siis tema alles jõudis lõpule ühega. Aga eks algus ole kõigil ühesugune.
Maandusime lõunapaiku Dohasse ja järgmisel hommikul kell 5 oli buss järgi, et lennujaama minna. Seekord Moskvasse. Eelmiselt lennult oli seal ka Lyubov. Nii et jälle oli tuttav ees. See lend oli igati okei. Loomulikult tegin ma tagasitulles galley. Lisaks tegi CS Bijaya (Napaalist) mulle eksamineerimise, kuid andis vaid head hinded. Ja nüüd tuleb POMMUUDIS!!! Tagasitulles oli lend täiesti täis. Äriklassis 12 ja taga 132 reisijat. Lisaks oli meil üks ID piletitega reisija, kellele anti üks crew istmetest. Protseduurireeglid näevad ette, et cockpiti jumpseatil võib õhku tõusta võimalusel ainult meessoost meeskonnaliige. Ja nii saingi mina selle au endale. Nüüd siis olen seal õhkutõusu ja maandumise ära teinud. Imeline vaade ... aga seda ainult maandumisel. Õhkutõusul tõuseb nina kohe taevasse ja näed ainult pilvi. Maandumisel näed, kuidas maandumisrada tuleb aina lähemale. Ja korraks oli isegi tunne, et maandume natuke liiga vara st ei taba rada, kuid kõik oli perfektne. Kogu see kiirus ja need vaated. Ahhh ... ehk juhtub seda veel ;)! Jubedalt klõpsisid nad igasuguste lülitite ja nuppudega. Ei tea, kas nad ikka teavad, mida nad teevad? :P

Eilsest alates on mul 3 vaba päeva. Käisin eile kontoris. Viisin tagasi ID piletid, mida ma puhkuse ajal ei kasutanud. Sain raha ja viisin selle panka. Kuna ma vahetasin ka passi puhkuse ajal ära, siis tegelesin veel nende protseduuridega. Viisa pannakse nüüd uude passi. Täna lähengi sellele järgi. Eile käisin veel kinos, „Big Mamma’t“ vaatamas.

Ega muud ei olegi. Naudin 25-30 kraadist päikesepaistelist ilma ja mõtlen, et elu on ikka ilus ;)

Puhkus läbi ...

...ja taas Dohas. Väljas oli täna päeval ametlikel andmetel +31 kraadi ja see ajab juba higistama. Ei usu veel isegi, et mõned päevad tagasi sumpasin lumes ;)

Puhkus oli väga lahe. Kogu puhkuse jooksul tegin kokku 8 lendu: Doha-Stochkolm-Helsinki-Tallinn; Tallinn-Kuressaare-Tallinn; Tallinn-Helsinki-New York; New York-Doha. Viimane neist on pikim lend, mille elus teinud olen 11 100 km ja 11 tundi ja 30 minutit ;) Seega ei olnud just kõige lennuvabam puhkus maailmas ;) Ega ma siia midagi pikalt kirjutama ei hakka, sest muidu ei saakski valmis ;) Tahan lihtsalt öelda aitäh kõikidele nendele, kes minu jaoks aega leidsid ja vabandan nende ees, kelleni ma ei jõudnud. Ühelgi puhkusepäeval ennast välja magada ei saanud, kuid oli väga tore teid kõiki näha ;) Nüüd on jõudu ja tahtmist edasi töötada. Suured tänud organisatoorse töö eest Sulle ja neile, kes sellele kaasa aitasid. Ilma teieta ei oleks seda puhkust olnud ;)

Siin siis mõned pildid minu puhkusest
Esimene kohtumine Williamiga ;)

Kodus :)
Käik Kuressaarde Grand Rose SPAsse ;)

FinnairSaabumine New Yorki JFK lennujaama. Kodused värvid juba olemas ;)

Vabadussammas, mille 1886 kinkisid USAle prantslased.

Tänavapilt

Sellel kohal olid enne WTC kaksiktornid. Nüüd ehitatakse uusi kõrghooneid.

Flat Iron

Vaade New Yorki kõrgeima hoone Empire State Buildingu otsast.

Jah ... käisime ka Mamma Miat Broadwayl vaatamas. Unustamatu kogemus.

Times Square

Brighton Beach - venelaste linnaosa New Yorkis. Ajalehed, raadiojaamad, televisioon, hinnasildid poes. Kõik on vene keeles. Müüja alustab esmast vestlust samuti vene keeles ;)

Koerajalutaja ametit pidav noormees ;)

John Lennoni mälestusmärk Central Parkis

Kes ütles, et New Yorkis pole rohelust ja loomi ...

Central Park - kes teab, mis film algab kaadriga sellest kujust? Lisaks sellele filmile on Seksi ja linna võtetel jooksnud nendel treppidel ka Sarah Jessica Parker ;)

Eesti lipp Rockefelleri keskuse ees