Enne magamaminekut viskasin ühele kodumaisele lehele pilgu peale. Pealkirjad järgmised: "Saksamaal tappis isa mootorsaega oma 3 aastase poja", "Oma last seksuaalselt ahistanud ema tegi sellest netiülekande", "Pärnus pussitati müüja surnuks". Kõige positiivsem uudis on see, et keegi on vabadussamba paneeli katki löönud ja mitte, et see mulle rõõmu valmistaks, vaid rohkem lihtsalt arvestatavaid uudiseid ei olegi. Ülejäänu on stiilis "Prints William käis poes", "Pamela Andersson istus toolil", "Britney Spears rääkis telefoniga".
Maailmalõpp hakkab vist tulema ...
Saturday, March 26, 2011
Monday, March 21, 2011
Päikselised ilmad Dohas :)
Ongi esimene töötsükkel pärast puhkust läbi. Kui enne puhkust tundus Ahmedabad (India) ikka päris hirmus, siis pärast puhkust olid mu esimesed kaks lendu Trivandrum ja Ahmedabad. Mõlemad Indias. Esimesel lennul pandi mind kohe galleysse. Ja elu ei tundunud üldsegi nii mustades värvides olevat. Crew oli väga lahe ja meil sai palju nalja. Saabusin lennult hommikul vara ja õhtul läksin juba Ahmedabadi. Sellel lennul ei olnudki ma galley, uskumatu! Mäletan ainult seda, et ühel otsal oli 88 special meali ning asjaolu, et tagasitulles oli meil 19 ratastoolireisijat. Protseduurireeglite kohaselt lahkuvad Dohas kõik, kes ise käia suudavad, lennukist ja alles siis lähevad ratastoolireisijad. Loomulikult jäävad nende perekonnad ka nendega. Siis tuleb tagumise parempoolse ukse juurde tõstukauto ning võtab nad peale.. Päris naljakas oli. Isegi groundstaff ütles, et nagu lendav haigla :). Ühest tõstukist isegi ei piisanud, Seekord lahkusid kõik „tavapärased“ reisijad pardalt ja siis jäi veel kolmandik kabiinitäit inimesi :Dlisaks tuli veel teine. Ma siis uurisin reisijate käest, et kuhu nad kõik teel on. Läksid Londonisse, New Yorki või Washingtoni.
Üks küsimus tekkis meil ka mõlemal lennul päevakorda. Miks ütlevad hindud kõike kaks korda: „Okey, okey“. „Water, water“. „Whisky, whisky“ jne. No ega me vastust ei saanud ;)
Saabusime Ahmedabadist hommikul ja õhtul tõusin õhku Malediividele ;)
Cabin Senior oli seekord imelik. Hindu, kellel nimeks Sephali. Kontrollis kõik dokumendid üle ja siis kontrollis veel, et crew pagasis oleksid olemas kõik vajalikud ja kohustuslikud vahendid. Loomulikult pani ta mu galleysse. Lennul oli veel üks tore tüdruk filipiinidelt, Resie. 
Temaga käisime ka Dar Es Salaamis koos. Lisaks oli veel ka Lyubov Ukrainast, kellega olin ka varem lennanud. Siis oli veel Monika Poolast, kelle korterinaaber on üks eestlanna Triin. Sain temalt tervitused ;)
Aga see Sephali kontrollis kogu aeg, et mis teoksil. Kogu aeg helistas, et kaua veel toidud ahjus on ja kas see ja teine asi on tehtud. Ta tõesti helistas iga 3 minuti tagant. Mõtlesime juba, et lõikame juhtmed läbi. Teeninduse ajal käis ja kogu aeg kiirustas tagant, et kiiremini ja kiiremini. Kusjuures olime väga täpselt graafikus. See kõik kordus ka tagasiteel. Lõpuks ta teatas, et nii head crewd ei ole tal ammu olnud ja loodab meiega veel lennata. Need, kes ta selja taga olid, tõmbasid käega üle kõri :)
Aga hommikul maandusime Malediividele. Sellel saarel, kus on lennujaam, ei olnudki muud kui lennujaam ja meie hotell. Mina läksin Resiga linnapeale. Selleks tuli paadiga sõita linna. Teise võimalusena oleksime võinud sõita u 120 dollari eest mingitele saartele, kus on ilusad rannad. Kuna Seišellidel olen käinud, siis otsustasin seekord mitte minna.
Kohalik loomake vabas looduses :)
Aga linnast siis. Hoiatan ette, et Malediividel võite kergesti sattuda igasuguste petturite ohvriteks. Käisime Resiega paaris poes ja juba väljakujunenud kombe kohaselt ostsime postkaarte ja külmkapimagnetid. Mina maksin sulas ja mul probleemi ei tekkinud.
Aga Resie maksis oma 10 dollarit kaardiga. Müüja tõmbas kaardi läbi ja ütles, et kaart ei tööta. Ta maksis sulas ja me lahkusime. Umbes 15 minuti pärast tuli talle sõnum, et tal on see 10 dollarit ikkagi kaardilt maha läinud. Otsustasime sinna poodi tagasi minna. Ja siis hakkas tsirkus peale. Seal olid kaks noort poissi, kes teatasid, et nemad ei tea midagi. Aga küll on tagaruumis juhataja. Siis tuli see juhataja. Rääkisime probleemi ära ja siis tuli välja, et ta on juhataja assistent. Palusime juhatajale helistada. Keegi neist ei teadnud juhataja numbrit. Siis me usutlesime seal neid ja siis selgus korraga, et keegi neist ei tööta seal tegelikult vaid on nii öelda täiesti juhuslikult lihtsalt abiks (kus on maksuamet!!!??? :) . Keegi ei teadnud midagi. Mu eelnev küsitlemistöö kogemus tuli sellel juhul ikka kasuks :) Ühesõnaga raha me tagasi ei saanud, aga teada saime, et pettus igal juhul. 
Aga mitte, et ühest juhtumist väheks oleks jäänud. Teine juhtum oli minuga. Jalutasime tänaval ja meile jalutasid vastu kolm kohaliku meest. Üks neist rääkis telefoniga. Ja ta riivas mind õrnalt, kuna tegu oli väga kitsa tänavaga. Telefon, mis ta kõrva ääres oli, lendas ulmelise kaarega õhku ja siis potsatas maha :) Ta võttis selle üles ja jalutas edasi. Meie läksime ka. Ja ühel hetkel koputab keegi mulle õlale. See oli üks nendest meestest ja temaga oli ka see, kelle telefon imelise kaarega maha lendas. See, kelle telefon see oli, ei rääkinud loomulikult inglise keelt ja teine rääkis perfektselt. Siis see tõlk hakkas rääkima, et tema ei näinud midagi, aga et tema meelest on siin probleem ja meil vaja see lahendada. Ma siis küsisin, et milles probleem? Ta ütles, et telefon katki ja nüüd vaja sellele lahendus leida. Siis arutasime seda juhtumit ja ma ütlesin, et mitte keegi ei tõukanud kedagi, et mis nüüd teha siis. Siis see tõlk teatas, et ta ju nägi, kuidas ma pahatahtlikult seda kõike tegin. Ma siis küsisin, et kuidas ta nüüd järsku nägi, kui enne ei näinud. Tema inglise keel olevat nii halb, et ta võis enne asju segamini ajada. Samal ajal koputas teine demonstratiivselt sellele telefonile. Resie teatas kõrvalt, et vaata seda telefoni. See ei töötanud juba enne. Nägi teine tõesti armetu välja. Aga asi jätkus sellega, et nüüd tuli minna uut telefoni ostma :D. Mina ütlesin, et see nali jääb küll ära. Kui ma oleksin kellelegi selga lennanud või meelega löönud või tõuganud, oleks asi teine olnud. Aga ta õrnalt riivas mind. Kumbki ei saanud isegi tõuget sellest. Siis see tõlk küsis, et kus ma töötan. Ma loomulikult ei öelnud. Ta ütles, et kuna ma ei ole kohalik, siis ma ei tea kohalikke reegleid. Nimelt, kui keegi midagi ära lõhub, tuleb uus asemele osta. Vaidlesime seal päris tükk aega, kuni ma pakkusin välja, et ega muu vist ei aita, kui et tuleb politseisse minna. Uskumatul kombel oli politseijaoskond sealsamas. Kiirelt surusid nad kätt ja ütlesid mõlemad, et „no problem!“ ja läksimegi laiali. No oli ikka susser-vusser küll :).
Meie käisime Resiega veel Baywatch'i restoranis ja sõime head ja paremat. Ning sõitsime tagasi hotelli. Resie läks magama ja mina läksin randa. Määrisin ennast enne päikesekreemiga kokku, kuid unustasin jalad. Tänaseks on mul ilusat punased toonekure jalad, kahjuks küll mitmeid kordi paksemad. Ülejäänud keha on valge. Terve rand oli täis venelasi. Ma küll ei saa aru, mida nad Malediividele tegema tulevad. Seišellidel on vähemalt ilus ja on loodust ja igasuguseid tegevusi võimalik teha jne, kuid seal ei ole küll mitte midagi. Seda ütlesid mulle kõik juba enne, et Malediividel on meeletult igav. Nii et ühest päevast piisas täielikult.
Tagasiteel pani Sephali mu L4 positsioonile ehk vastutama turistiklassi eest ja Resie sai endale galley. See oli tal 3s galley. Sephali teatas, et ongi hea nii heal lennul harjutada ja lisaks teatas ta, et õpi Raunolt, tema galley oli eile väga hea (olin kohe täitsa meelitatud!). Nii, et siis kahekesi me selle galley ära tegimegi. Ilmselt olin ma ju ise alguses samasugune, aga selle tütarlapse liigutused olid nii aeglased ja ta ei teadnud asjade asukohti jne. Sama ajaga, kui mul oli kahe käru ettevalmistused maapinnal tehtud, siis tema alles jõudis lõpule ühega. Aga eks algus ole kõigil ühesugune.
Maandusime lõunapaiku Dohasse ja järgmisel hommikul kell 5 oli buss järgi, et lennujaama minna. Seekord Moskvasse. Eelmiselt lennult oli seal ka Lyubov. Nii et jälle oli tuttav ees. See lend oli igati okei. Loomulikult tegin ma tagasitulles galley. Lisaks tegi CS Bijaya (Napaalist) mulle eksamineerimise, kuid andis vaid head hinded. Ja nüüd tuleb POMMUUDIS!!! Tagasitulles oli lend täiesti täis. Äriklassis 12 ja taga 132 reisijat. Lisaks oli meil üks ID piletitega reisija, kellele anti üks crew istmetest. Protseduurireeglid näevad ette, et cockpiti jumpseatil võib õhku tõusta võimalusel ainult meessoost meeskonnaliige. Ja nii saingi mina selle au endale. Nüüd siis olen seal õhkutõusu ja maandumise ära teinud. Imeline vaade ... aga seda ainult maandumisel. Õhkutõusul tõuseb nina kohe taevasse ja näed ainult pilvi. Maandumisel näed, kuidas maandumisrada tuleb aina lähemale. Ja korraks oli isegi tunne, et maandume natuke liiga vara st ei taba rada, kuid kõik oli perfektne. Kogu see kiirus ja need vaated. Ahhh ... ehk juhtub seda veel ;)! Jubedalt klõpsisid nad igasuguste lülitite ja nuppudega. Ei tea, kas nad ikka teavad, mida nad teevad? :P
Eilsest alates on mul 3 vaba päeva. Käisin eile kontoris. Viisin tagasi ID piletid, mida ma puhkuse ajal ei kasutanud. Sain raha ja viisin selle panka. Kuna ma vahetasin ka passi puhkuse ajal ära, siis tegelesin veel nende protseduuridega. Viisa pannakse nüüd uude passi. Täna lähengi sellele järgi. Eile käisin veel kinos, „Big Mamma’t“ vaatamas.
Ega muud ei olegi. Naudin 25-30 kraadist päikesepaistelist ilma ja mõtlen, et elu on ikka ilus ;)
Üks küsimus tekkis meil ka mõlemal lennul päevakorda. Miks ütlevad hindud kõike kaks korda: „Okey, okey“. „Water, water“. „Whisky, whisky“ jne. No ega me vastust ei saanud ;)
Saabusime Ahmedabadist hommikul ja õhtul tõusin õhku Malediividele ;)
Cabin Senior oli seekord imelik. Hindu, kellel nimeks Sephali. Kontrollis kõik dokumendid üle ja siis kontrollis veel, et crew pagasis oleksid olemas kõik vajalikud ja kohustuslikud vahendid. Loomulikult pani ta mu galleysse. Lennul oli veel üks tore tüdruk filipiinidelt, Resie. Temaga käisime ka Dar Es Salaamis koos. Lisaks oli veel ka Lyubov Ukrainast, kellega olin ka varem lennanud. Siis oli veel Monika Poolast, kelle korterinaaber on üks eestlanna Triin. Sain temalt tervitused ;)Aga see Sephali kontrollis kogu aeg, et mis teoksil. Kogu aeg helistas, et kaua veel toidud ahjus on ja kas see ja teine asi on tehtud. Ta tõesti helistas iga 3 minuti tagant. Mõtlesime juba, et lõikame juhtmed läbi. Teeninduse ajal käis ja kogu aeg kiirustas tagant, et kiiremini ja kiiremini. Kusjuures olime väga täpselt graafikus. See kõik kordus ka tagasiteel. Lõpuks ta teatas, et nii head crewd ei ole tal ammu olnud ja loodab meiega veel lennata. Need, kes ta selja taga olid, tõmbasid käega üle kõri :)
Aga hommikul maandusime Malediividele. Sellel saarel, kus on lennujaam, ei olnudki muud kui lennujaam ja meie hotell. Mina läksin Resiga linnapeale. Selleks tuli paadiga sõita linna. Teise võimalusena oleksime võinud sõita u 120 dollari eest mingitele saartele, kus on ilusad rannad. Kuna Seišellidel olen käinud, siis otsustasin seekord mitte minna.
Kohalik loomake vabas looduses :) Aga linnast siis. Hoiatan ette, et Malediividel võite kergesti sattuda igasuguste petturite ohvriteks. Käisime Resiega paaris poes ja juba väljakujunenud kombe kohaselt ostsime postkaarte ja külmkapimagnetid. Mina maksin sulas ja mul probleemi ei tekkinud.
Aga Resie maksis oma 10 dollarit kaardiga. Müüja tõmbas kaardi läbi ja ütles, et kaart ei tööta. Ta maksis sulas ja me lahkusime. Umbes 15 minuti pärast tuli talle sõnum, et tal on see 10 dollarit ikkagi kaardilt maha läinud. Otsustasime sinna poodi tagasi minna. Ja siis hakkas tsirkus peale. Seal olid kaks noort poissi, kes teatasid, et nemad ei tea midagi. Aga küll on tagaruumis juhataja. Siis tuli see juhataja. Rääkisime probleemi ära ja siis tuli välja, et ta on juhataja assistent. Palusime juhatajale helistada. Keegi neist ei teadnud juhataja numbrit. Siis me usutlesime seal neid ja siis selgus korraga, et keegi neist ei tööta seal tegelikult vaid on nii öelda täiesti juhuslikult lihtsalt abiks (kus on maksuamet!!!??? :) . Keegi ei teadnud midagi. Mu eelnev küsitlemistöö kogemus tuli sellel juhul ikka kasuks :) Ühesõnaga raha me tagasi ei saanud, aga teada saime, et pettus igal juhul. Aga mitte, et ühest juhtumist väheks oleks jäänud. Teine juhtum oli minuga. Jalutasime tänaval ja meile jalutasid vastu kolm kohaliku meest. Üks neist rääkis telefoniga. Ja ta riivas mind õrnalt, kuna tegu oli väga kitsa tänavaga. Telefon, mis ta kõrva ääres oli, lendas ulmelise kaarega õhku ja siis potsatas maha :) Ta võttis selle üles ja jalutas edasi. Meie läksime ka. Ja ühel hetkel koputab keegi mulle õlale. See oli üks nendest meestest ja temaga oli ka see, kelle telefon imelise kaarega maha lendas. See, kelle telefon see oli, ei rääkinud loomulikult inglise keelt ja teine rääkis perfektselt. Siis see tõlk hakkas rääkima, et tema ei näinud midagi, aga et tema meelest on siin probleem ja meil vaja see lahendada. Ma siis küsisin, et milles probleem? Ta ütles, et telefon katki ja nüüd vaja sellele lahendus leida. Siis arutasime seda juhtumit ja ma ütlesin, et mitte keegi ei tõukanud kedagi, et mis nüüd teha siis. Siis see tõlk teatas, et ta ju nägi, kuidas ma pahatahtlikult seda kõike tegin. Ma siis küsisin, et kuidas ta nüüd järsku nägi, kui enne ei näinud. Tema inglise keel olevat nii halb, et ta võis enne asju segamini ajada. Samal ajal koputas teine demonstratiivselt sellele telefonile. Resie teatas kõrvalt, et vaata seda telefoni. See ei töötanud juba enne. Nägi teine tõesti armetu välja. Aga asi jätkus sellega, et nüüd tuli minna uut telefoni ostma :D. Mina ütlesin, et see nali jääb küll ära. Kui ma oleksin kellelegi selga lennanud või meelega löönud või tõuganud, oleks asi teine olnud. Aga ta õrnalt riivas mind. Kumbki ei saanud isegi tõuget sellest. Siis see tõlk küsis, et kus ma töötan. Ma loomulikult ei öelnud. Ta ütles, et kuna ma ei ole kohalik, siis ma ei tea kohalikke reegleid. Nimelt, kui keegi midagi ära lõhub, tuleb uus asemele osta. Vaidlesime seal päris tükk aega, kuni ma pakkusin välja, et ega muu vist ei aita, kui et tuleb politseisse minna. Uskumatul kombel oli politseijaoskond sealsamas. Kiirelt surusid nad kätt ja ütlesid mõlemad, et „no problem!“ ja läksimegi laiali. No oli ikka susser-vusser küll :).
Meie käisime Resiega veel Baywatch'i restoranis ja sõime head ja paremat. Ning sõitsime tagasi hotelli. Resie läks magama ja mina läksin randa. Määrisin ennast enne päikesekreemiga kokku, kuid unustasin jalad. Tänaseks on mul ilusat punased toonekure jalad, kahjuks küll mitmeid kordi paksemad. Ülejäänud keha on valge. Terve rand oli täis venelasi. Ma küll ei saa aru, mida nad Malediividele tegema tulevad. Seišellidel on vähemalt ilus ja on loodust ja igasuguseid tegevusi võimalik teha jne, kuid seal ei ole küll mitte midagi. Seda ütlesid mulle kõik juba enne, et Malediividel on meeletult igav. Nii et ühest päevast piisas täielikult.
Tagasiteel pani Sephali mu L4 positsioonile ehk vastutama turistiklassi eest ja Resie sai endale galley. See oli tal 3s galley. Sephali teatas, et ongi hea nii heal lennul harjutada ja lisaks teatas ta, et õpi Raunolt, tema galley oli eile väga hea (olin kohe täitsa meelitatud!). Nii, et siis kahekesi me selle galley ära tegimegi. Ilmselt olin ma ju ise alguses samasugune, aga selle tütarlapse liigutused olid nii aeglased ja ta ei teadnud asjade asukohti jne. Sama ajaga, kui mul oli kahe käru ettevalmistused maapinnal tehtud, siis tema alles jõudis lõpule ühega. Aga eks algus ole kõigil ühesugune.
Maandusime lõunapaiku Dohasse ja järgmisel hommikul kell 5 oli buss järgi, et lennujaama minna. Seekord Moskvasse. Eelmiselt lennult oli seal ka Lyubov. Nii et jälle oli tuttav ees. See lend oli igati okei. Loomulikult tegin ma tagasitulles galley. Lisaks tegi CS Bijaya (Napaalist) mulle eksamineerimise, kuid andis vaid head hinded. Ja nüüd tuleb POMMUUDIS!!! Tagasitulles oli lend täiesti täis. Äriklassis 12 ja taga 132 reisijat. Lisaks oli meil üks ID piletitega reisija, kellele anti üks crew istmetest. Protseduurireeglid näevad ette, et cockpiti jumpseatil võib õhku tõusta võimalusel ainult meessoost meeskonnaliige. Ja nii saingi mina selle au endale. Nüüd siis olen seal õhkutõusu ja maandumise ära teinud. Imeline vaade ... aga seda ainult maandumisel. Õhkutõusul tõuseb nina kohe taevasse ja näed ainult pilvi. Maandumisel näed, kuidas maandumisrada tuleb aina lähemale. Ja korraks oli isegi tunne, et maandume natuke liiga vara st ei taba rada, kuid kõik oli perfektne. Kogu see kiirus ja need vaated. Ahhh ... ehk juhtub seda veel ;)! Jubedalt klõpsisid nad igasuguste lülitite ja nuppudega. Ei tea, kas nad ikka teavad, mida nad teevad? :P
Eilsest alates on mul 3 vaba päeva. Käisin eile kontoris. Viisin tagasi ID piletid, mida ma puhkuse ajal ei kasutanud. Sain raha ja viisin selle panka. Kuna ma vahetasin ka passi puhkuse ajal ära, siis tegelesin veel nende protseduuridega. Viisa pannakse nüüd uude passi. Täna lähengi sellele järgi. Eile käisin veel kinos, „Big Mamma’t“ vaatamas.
Ega muud ei olegi. Naudin 25-30 kraadist päikesepaistelist ilma ja mõtlen, et elu on ikka ilus ;)
Saturday, March 12, 2011
Puhkus läbi ...
...ja taas Dohas. Väljas oli täna päeval ametlikel andmetel +31 kraadi ja see ajab juba higistama. Ei usu veel isegi, et mõned päevad tagasi sumpasin lumes ;)
Kodus :)
Käik Kuressaarde Grand Rose SPAsse ;)
Finnair
Saabumine New Yorki JFK lennujaama. Kodused värvid juba olemas ;)
Puhkus oli väga lahe. Kogu puhkuse jooksul tegin kokku 8 lendu: Doha-Stochkolm-Helsinki-Tallinn; Tallinn-Kuressaare-Tallinn; Tallinn-Helsinki-New York; New York-Doha. Viimane neist on pikim lend, mille elus teinud olen 11 100 km ja 11 tundi ja 30 minutit ;) Seega ei olnud just kõige lennuvabam puhkus maailmas ;) Ega ma siia midagi pikalt kirjutama ei hakka, sest muidu ei saakski valmis ;) Tahan lihtsalt öelda aitäh kõikidele nendele, kes minu jaoks aega leidsid ja vabandan nende ees, kelleni ma ei jõudnud. Ühelgi puhkusepäeval ennast välja magada ei saanud, kuid oli väga tore teid kõiki näha ;) Nüüd on jõudu ja tahtmist edasi töötada. Suured tänud organisatoorse töö eest Sulle ja neile, kes sellele kaasa aitasid. Ilma teieta ei oleks seda puhkust olnud ;)
Siin siis mõned pildid minu puhkusest
Esimene kohtumine Williamiga ;)
Esimene kohtumine Williamiga ;) Kodus :) Käik Kuressaarde Grand Rose SPAsse ;)Saabumine New Yorki JFK lennujaama. Kodused värvid juba olemas ;)Vabadussammas, mille 1886 kinkisid USAle prantslased.
Tänavapilt
Sellel kohal olid enne WTC kaksiktornid. Nüüd ehitatakse uusi kõrghooneid. 
Flat Iron
Vaade New Yorki kõrgeima hoone Empire State Buildingu otsast.
Jah ... käisime ka Mamma Miat Broadwayl vaatamas. Unustamatu kogemus.
Times Square
Brighton Beach - venelaste linnaosa New Yorkis. Ajalehed, raadiojaamad, televisioon, hinnasildid poes. Kõik on vene keeles. Müüja alustab esmast vestlust samuti vene keeles ;)
Koerajalutaja ametit pidav noormees ;)
John Lennoni mälestusmärk Central Parkis
Kes ütles, et New Yorkis pole rohelust ja loomi ...
Eesti lipp Rockefelleri keskuse ees
Tänavapilt Sellel kohal olid enne WTC kaksiktornid. Nüüd ehitatakse uusi kõrghooneid. Flat IronVaade New Yorki kõrgeima hoone Empire State Buildingu otsast. Jah ... käisime ka Mamma Miat Broadwayl vaatamas. Unustamatu kogemus.Times SquareBrighton Beach - venelaste linnaosa New Yorkis. Ajalehed, raadiojaamad, televisioon, hinnasildid poes. Kõik on vene keeles. Müüja alustab esmast vestlust samuti vene keeles ;)
Koerajalutaja ametit pidav noormees ;)John Lennoni mälestusmärk Central ParkisKes ütles, et New Yorkis pole rohelust ja loomi ...Central Park - kes teab, mis film algab kaadriga sellest kujust? Lisaks sellele filmile on Seksi ja linna võtetel jooksnud nendel treppidel ka Sarah Jessica Parker ;)
Eesti lipp Rockefelleri keskuse ees
Subscribe to:
Posts (Atom)