Tükike crew elust ...

...homme hommikul kell 9.17 on buss järgi ja viib mu lennujaama. Teen topelt Dubai otsa ... esimene tõuseb õhku kell 12 ja on tagasi kell 15, teine tõuseb õhku kell 18 ja on tagasi kell 22. Lennutunde tuleb kokku täpselt 4,5 ... ja selle tarbeks olen kodust ära 14 tundi :) ...ehk siis kena 10 tundi passimist ...bussis, lennujaamas, lennukis ...

Aga kurta ei saa...sest järgmisena Osaka, siis Barcelona ja siis päevake Bali saarel ;)

Myanmar ja Tansaania

Sain siis nimekirja uue riigi, Myanmari... ma pean nüüd ükspäev jälle kätte võtma ja kokku lugema, kui paljudes riikides käinud olen.

Lend toimus kõige väiksema lennukiga, mis meil siin üldse on Airbus 319. Täismaja korral võtab äriklassi 8 ja turistiklassi 102 reisijat. Meil oli mõlemal otsal enam vähem pool. Lend kestab kokku 6-7 tundi ja on äärmiselt rahulik. Pärast õhkutõusu ja enne maandumist andsime süüa, kuid nad võtavad vastu kõik, mida pakutakse ja ei küsi miskit. Seega käis asi kähku. Reisijate profiil oli pooleks - kohalikud ja turistid.

Yangonis oli mul ka üks vaba päev, mis tähendab seda, et maandusime  19.06 hommikul kell 7.00 ... seega oli kasutada terve see päev ning järgmine päev ei toimunud midagi, see oli meie vaba päev. Õhku tõusime taas 21.06 hommikul kella 8 paiku kohaliku aja järgi.

Kui Yangoni maandusime, siis vahetasin 50 eurot kohalikuks rahaks ja sain ca 70 000 kohalikku. Kahtlesin, kas piisab. No tuleb tunnistada, et selle raha kulutamiseks pidin tõsiselt pingutama ... massaaž 2 tundi maksis ca 5 eurot. Ja tuleb tunnistada, et see on üks paremaid massaaže elus... tütarlaps kasutas kogu jõudu ja lõpuks trampis jalgadega seljas. Elusees ei lähe enam 40 euroste silitajate juurde :). Siis käisin kohalikus kuulsas templis, sissepääs 6 eurot. Taksosõidud ei ületanud kordagi 2 eurot. Lisaks käisin veel rongitripil ... nimelt onYangonis selline tore rong, mis teeb linnale ringi peale ... see on kohalikele liiklemiseks, aga turistid kasutavad seda linnast ülevaate saamiseks. Reis kestis 2,5 tundi ja maksis 40 eurosenti :). Käisin ka hiinalinnas, kus ostsi magusat ainult, sest muud ei julgenud süüa ... kokku maksin seal oma viie tonni magusa eest 3-4 eurot. Lisaks käisin söömas ühes kohalikus kohvikus ... maksin õhtusöögi eest 3 eurot. Teise päeva õhtuks oli mul üle poole 50st eurost veel alles :D. Tagasivahetamine tundus ka mõttetu ... seega tegin veel ühe massaažiralli .... pealaest jalatallani ja jalataldadest uuesti pealaeni ja veel sama ring. Kuidagi pidin ju ära kulutama selle raha. Tahan öelda, et inimesed elavad pigem tagasihoidlikult ja vaeselt. Kui maksin taksojuhile kohalikus rahas 10 000se rahatähega, mis on ca 7 eurot ... siis ta jooksis hinnalinnas läbi 3-4 putkat, et nii suurt raha korraga lahti vahetada.

Iseenesest oli seal turvaline ja inimesed sõbralikud, aga tundsin end kui kuulsus. Inimesed jäid tänaval seisma, näitasid näpuga, lehvitasid jne. Blond, sinisilmne ja pikka noormees ei ole seal igapäevane nähtus vist :)

Elu on seal aga räpane ja must. Õudne. Aga nad ise tunduvad nii õnnelikud.
Yangon ise jättis mulle pigem mulje kui hiigelsuur küla, kuid mitte miljonilinn.
Samas usuasjadele osas ei paista seal vaesus silma. Templid on väga ilusad ja hästi hooldatud:

Samas hiinalinnas oli mustus ja hais meeletu. Pildid on kahjuks kehva kvaliteediga, kuid maapinda katab seal selline puruks tammutud puuviljade löga ja mitte keegi ei korista seda. Liikluskorraldust ei eksisteeri.

Rongireis oli omaette kogemus. Rongjaama hoone nägi välja selline:

Konditsioneeriga rongid sellised:

Ja aknaid ei ole ju vaja ...

Ja rongiaknast avanesid järgmised vaatepildid. Rong ei väljunud kordagi linnast. Nii elavad inimesed Yangonis.

Nii kuivatatakse pesu ...

 Samas on uhkemad rongipeatused sellised:

Rongisõit näeb välja nii ...

Elatakse siin ...

Ja töövahendiks ei ole arvuti ...

Kaubandusel ja teenindusel on tähtis roll ...

Ja blondi sinisilma uudistati nii kaugelt ...

...kui lõpuks ka lähemalt ...

Samal ajal teevad naised aga tööd ...

...see pilt on kuidgi kurb. Tõenäoliselt ema ja vend otsivad väikese õe peast täisid vms ...

Vahel ma mõtlen, kas siia tagasi tulemine oli õige või mitte. Ilmselt siis ikka oli ... näha on veel palju.


Pärast Yangoni reisi maandusin Dohasse 21.06 hommikul kell 11.00 paiku .... koju jõudsin kella 13.00ks ja uuesti tuli buss järgi 23.03, et mind uuesti lennujaama viia. Nüüd olengi Dar Es Salaamis, Tansaanias. Homme hommikul kell 8.00 tõuseme õhku Kilimanjarole, tagasi Dar Es Salaami ja siit uuesti Doha poole. Saab olema pikk päev. Maandume õhtul 18-19 paiku Dohasse ja järgmise päeva hommikul on uuesti buss järgi, et lõunapaiku õhku tõusta Damammi ja pärast seda teha kiire ots veel Muscatisse. Südaööks jõuan koju ;)

Dar Es Salaamis võtsin rahulikult ... bassein, päike ja õhtusöök kolleegidega :)

Lõpetuseks: See meeskond on nii lahe ... marokolanna, tütarlaps keeniast
ja üks hindu tüdruk, kelle passijärgne nimi ongi Baby ...
Keenlanna on nii laheda jutuga, et esimest korda elus kohtan ma seda et me naerame lennuki köögis nii kõvasti, et inimesed lausa vaatasid. Lend oli ju öine lend. Vesi oli silmis ja kõht krampis. Sedakorda rääkisime koeralastest ... no ikka nendest, kes töötavad cabin crewna ... Üldteada on asjaolu, et nende inglise keele oskus on null ... siit siis kaks nalja, mis mind ennast täna veel ka nii hirmsasti naerma ajavad, et raske on seda kohe kirjutada.

Tõesti sündinud lugu nr 1 (Baby lennul juhtus siis nii ...). Järjekordne korealanna, kes ei räägi inglise keelt siis ...
Tavaliselt teostavad boardingud vanemad olijad, supervisorid. Nii siis toimuski boarding, kuid mingil hetkel reisijate vool peatus. Supervisor tahtis korra WCs käia ja ütles korealannast crewlt: "Please cove the door for me! I will be back in a minute!" (otsetõlkes siis just kui "Kata ust" Ma olen kohe tagasi" ...no cover on küll katma, aga selles lauses tähendas see valvama ...). Pakkuge nüüd, mida koeralanna tegi .... jooksis kabiini ja võttis teki ja hoidis tekki ukse ees, kuni supervisor tagasi tuli. Naerukrambid missugused.

Tõestisündinud lugu nr 2 keenlanna lennul. Ei ole võimalik kirjeldada, kuidas üks must naine käitub ja kuidas nalju räägib. Ta on lihtsalt nii lahe, et ükskõik, mida ta ütleb, see ajab naerma. Kui ta seda nalja rääkis, siis me olime sisuliselt kõik lennuki põrandal kõveras maas ja nutsime ja naersime segamini.
Nimelt tegi ta Pariisi lendu ja üks cabin crew sai kodust teate, et isa on surnud. Ta ei suutnud tagasi lendu teha, tuli tagasi reisijana. Seda ikka juhtub. Supervisor tegi siis briifingu ülejäänud crewle ja ütles, et "This crew has lost her father. So dont ask her too many questions and if she cries, let her cry". (See crew kaotas oma isa. Palun ärge küsige temalt liiga palju ja kui ta nutab, siis las nutab). Lost= kaotama. Selles tähenduses siis oli asjalugu selline, et isa on surnud ja see tähendabki kaotust.
Läheb siis mõni aeg juba mööda ja kõik juba sehkendavad lennukis, valmistuvad reisijate saabumiseks ja siis korealanna avab oma suu ja ütleb "I didnt even know that she brought her father to Paris. Now she lost the father. I wonder how they are going to find him in such a big city".


Ehk siis .... "Ma ei teadnudki, et ta oma isa Pariisi kaasa võttis. Nüüd ta kaotas oma isa. Ma mõtlen, et päris raske on selles linnas nüüd see kadunud isa üles leida".


Ühesõnaga inglise keele tähendusest nad eriti aru ei saa :). Aga pole hullu ... muidu polekski kellegi üle nalja visata. Loodan, et homne päev tuleb samasugune, sest muidu kolme lendu üle ei ela :)

Olen patune!

Pidin täna kontoris käima. Panin end ilusti riidesse, viikarid ja triiksärk ja kingad ja puha. Aga panin lühikeste varrukatega triiksärgi (väljas on 43 kraadi...) ja sain noomida ja mul paluti lahkuda :D. Ma ei suutnud naeru pidada, kuid jäin viisakaks, vabandasin ja lahkusin. Osa asju jäi ajamata. No nüüd siis tean, et tõmban kartulikoti pähe ja teised kaks kummassegi jalga, kui järgmine kord lähen ;)

Täna siis viimane vaba päev enne kümnepäevast maratoni ... homme tõusen õhku Myanmari ... seal olen kaks päeva. Seejärel maandun kodulennujaama u 11.00 hommikul, koju jõudmine võtab aega u 2 h, seega kell 13ks olen kodus. Kell 23.00 samal päeval on mul buss järgi ja viib mu lennujaama, et Tansaaniasse lennata. Sealt jõuan tagasi ülejärgmine päev ca 19.00, koju umbes 21ks. Järgmisel hommikul kell 10 on buss järgi, et teha kaks kiiret lendu siin regioonis. Koju jõuan kella 21ks .. järgmisel õhtul kell 18.00 on buss järgi ja Bangaldeshi minek. .... päris tihe graafik, aga selleks ma ju siia tulingi ;)

Veneetsia!

Laupäeva hommikul oli äratus kell 4 ja kell 5.43 oli buss järgi. Crew bussid käivad siin nagu kellavärk ... kui 5.43, siis 5.43. Kella 6.30ks olin lennujaamas. Lend Veneetsiasse toimus Airbus 330ga, ehk siis kokku oli meid 12 + kaks pilooti. Lend oli pooltühi, aga suur lennuk saadeti, sest tagasiteel olid kõik 305 kohta väljamüüdud. See meeskond oli inimestena väga tore, aga tööinimestena ... SUUR SEGADUS! Pooltühjal lennul suutsid nad kõik nii palju segadust tekitada, et ma tänan taevast ja maad, et lend täis polnud. Köögitoimkonnaks oli marokolanna ja ma teadsin kohe, et see on suur viga ta sinna panna. Nad on maailma kõige laisemad inimesed. See on mu kogemus eelmisest korrast. No ja mul oli õigus ... ääretult laisk tütarlaps ja teised tegid kõik ära sisuliselt ... terve lennu tegeles ta tühja-tähjaga ja teised tegid sisuliselt olulisi asju. No aga tehtud saime.

Maandusime Veneetsias ja kapten tegi meile imelise 6-7 tunnise tuuri linnapeal ja nägime kõike ja sõime head ja paremat ;).

Ja nii meie tuur lõppes. Natuke vihma tuli, aga oli soe. Veneetsia ei jätnud kustumatut muljet, aga ilus ja tore oli ikkagi ;).

Jõudsime siis rongijaama ... meie hotell oli 30 minuti rongisõidu kaugusel linnast ... ja ennäe ...STREIK ja kõik sõidud tühistatud! ;) Hahaha .... pärast seiklusi ja taksootsinguid ..otsustasime sõita bussiga lennujaama ja sealt takso võtta. Mõeldud tehtud. Südaööks olime hotellis ja selleks ajaks üleval olnud juba 20 tundi ;).

Järgmisel päeval ootas tagasilend ... ainult selle vahega, et mina ja veel 5 inimest ei pidanud töötama, sest tagasilend oli Airbus 320ga, mis on tunduvalt väiksem. Me tulime tagasi "deadheading". Mis tähendab, et olime reisijad. Igav oli ... aga nüüd siis kodus. Kaks vaba päeva ja järgmine peatus on Myanmar ... :)


Täna aga tegime väikese lõunasöögi koos sõpradega ...

Tea or coffee?

Dubai ja Istanbul

Kaks esimest lendu on nüüd selja taga. Mul oli juba meelest läinud, kui kiire ja kui füüsiline on see töö :). Veel mõned päevad ja olen Arnold Schwarzenegger ;)

Dubai lend kestab ca 40 minutit, millest teeninduseks on 20 minutit. Väikese lennuki mõlema otsa täismaja (132 reisijat) tuli neljakesti ära teenindada. Sellel lennul jagame kuumi võileibu ja anname juua. Aga see on meeletu kiirus, millega töötada tuleb. Tehtud saime, kuigi koju tagasi maandudes me olime sisuliselt alles kabiinis, kui tehti teadaanne "Crew seats for landing" ;).
Lendude juures on ikka kõige keerulisem boarding. Kõik need araabia naised, kes seisavad vahekäigus ja ei ole nõus võõraste meeste kõrval istuma ja kõik need kotid ja pambud, mis ei ole absoluutselt kooskõlas mõõtudega ja neid ei ole kuhugi panna ... üritasin end seekord nendest asjadest eemale hoida.
Selleks, et teha kaks korda 40 minutiline lend, lahkusin ma kodust 14.30 ja jõudsin koju tagasi kell 22.00. Kõik muud formaalsused võtavad nii kaua aega.

Järgmisel hommikul kell 11.00 oli mul buss järgi ja sõit lennujaama poole algas. Kell 13.50 tõusime õhku Istanbuli ... ja maandusime tagasi koju kell 00.04 ja oma voodisse jõudsin kell 1.30. Ütleme nii, et päev oli pikk ja pingeline ;). Minnes oli täismaja ehk 275 reisijat turistiklassis. Kõik läks ilusti. Tagasitulles oli vähem rahvast, aga "lõbu" rohkem. kõigepealt ühel lapsel katkematu ninaverejooks. Mina kuulsin kabiinis ainult seda, kuidas tehti teadaanne selleks, et leida pardal arst. Seda kahjuks ei olnud, aga laps on elus ja terve. Kui selle asjaga oli enam vähem ühelpool, siis minestas üks naine oma istmel ... ta küll hingas, aga ei olnud absoluutselt kontaktivõimeline. Pärast kerget paanikat lahenes asi ilusti ja ka tema tõenäoliselt ikka elab veel. Mida ei saa minu kohta öelda. Kui ikka ei ole harjunud liigutama ...siis tunde jalgel olla ja kükki-püsti, kükki-püsti harjutusi teha ei ole lihtne.

Nüüd hakkab mul kodune valvekord kella 17st, mis kestab kella 22ni. Kui lendu ei tule, siis on uus valvekord 10st hommikul kuni kella 18ni õhtul. Ehk mingil hetkel ikka miskit tuleb ka.

Ma olen küll ropult väisinud pärast neid kahte lendu, aga tuju on hea :)

Tehtud!

Nüüd on see siis jälle tehtud ;). Täna oli lõpetamine. Meie rühma number oli AB922. Sõime täna kooki ja saime tunnistused läbitud kursuste kohta ja kõik võimalikud kompetentsust tõendavad dokumendid.

Nüüd on kaks vaba päeva ja laupäevast läheb lahti! Kuu keskel on päris tihe graafik ... üheksa päeva järjest annan tuld ... saabun hommikul ja järgmisele lennule õhtul ... Hoidke pöialt, et kõik ikka hästi läheks!

Tegelikult on tehtud ka teine asi - mu kallid kursakaaslased on nüüd magistrid! Kärt, Küllike, Raile, Tõnis ja Janar - kuradi vinged olete! Töö ja pere kõrvalt see ära teha on vägev saavutus. Jään igatsema neid laupäeva varahommikuid esimeselt kursuselt ja neid paanikahetki, kus tegelikult paanitsemiseks põhjust polnudki ;). Mähist igatsen juba praegu ;)!
Luban, et teen selle asja ka ära ja hiljemalt 2015 olen samuti magister. Ma tegelikult oleksin selle ära teinud nüüd, aga tahtsin teist värskemat diplomit ;)! Korraldagem siis ikka kokkusaamisi ... järgmise võiks teha Bangladeshis? :)