Üks küsimus tekkis meil ka mõlemal lennul päevakorda. Miks ütlevad hindud kõike kaks korda: „Okey, okey“. „Water, water“. „Whisky, whisky“ jne. No ega me vastust ei saanud ;)
Saabusime Ahmedabadist hommikul ja õhtul tõusin õhku Malediividele ;)
Cabin Senior oli seekord imelik. Hindu, kellel nimeks Sephali. Kontrollis kõik dokumendid üle ja siis kontrollis veel, et crew pagasis oleksid olemas kõik vajalikud ja kohustuslikud vahendid. Loomulikult pani ta mu galleysse. Lennul oli veel üks tore tüdruk filipiinidelt, Resie. 
Temaga käisime ka Dar Es Salaamis koos. Lisaks oli veel ka Lyubov Ukrainast, kellega olin ka varem lennanud. Siis oli veel Monika Poolast, kelle korterinaaber on üks eestlanna Triin. Sain temalt tervitused ;)Aga see Sephali kontrollis kogu aeg, et mis teoksil. Kogu aeg helistas, et kaua veel toidud ahjus on ja kas see ja teine asi on tehtud. Ta tõesti helistas iga 3 minuti tagant. Mõtlesime juba, et lõikame juhtmed läbi. Teeninduse ajal käis ja kogu aeg kiirustas tagant, et kiiremini ja kiiremini. Kusjuures olime väga täpselt graafikus. See kõik kordus ka tagasiteel. Lõpuks ta teatas, et nii head crewd ei ole tal ammu olnud ja loodab meiega veel lennata. Need, kes ta selja taga olid, tõmbasid käega üle kõri :)
Aga hommikul maandusime Malediividele. Sellel saarel, kus on lennujaam, ei olnudki muud kui lennujaam ja meie hotell. Mina läksin Resiga linnapeale. Selleks tuli paadiga sõita linna. Teise võimalusena oleksime võinud sõita u 120 dollari eest mingitele saartele, kus on ilusad rannad. Kuna Seišellidel olen käinud, siis otsustasin seekord mitte minna.
Kohalik loomake vabas looduses :) Aga linnast siis. Hoiatan ette, et Malediividel võite kergesti sattuda igasuguste petturite ohvriteks. Käisime Resiega paaris poes ja juba väljakujunenud kombe kohaselt ostsime postkaarte ja külmkapimagnetid. Mina maksin sulas ja mul probleemi ei tekkinud.
Aga Resie maksis oma 10 dollarit kaardiga. Müüja tõmbas kaardi läbi ja ütles, et kaart ei tööta. Ta maksis sulas ja me lahkusime. Umbes 15 minuti pärast tuli talle sõnum, et tal on see 10 dollarit ikkagi kaardilt maha läinud. Otsustasime sinna poodi tagasi minna. Ja siis hakkas tsirkus peale. Seal olid kaks noort poissi, kes teatasid, et nemad ei tea midagi. Aga küll on tagaruumis juhataja. Siis tuli see juhataja. Rääkisime probleemi ära ja siis tuli välja, et ta on juhataja assistent. Palusime juhatajale helistada. Keegi neist ei teadnud juhataja numbrit. Siis me usutlesime seal neid ja siis selgus korraga, et keegi neist ei tööta seal tegelikult vaid on nii öelda täiesti juhuslikult lihtsalt abiks (kus on maksuamet!!!??? :) . Keegi ei teadnud midagi. Mu eelnev küsitlemistöö kogemus tuli sellel juhul ikka kasuks :) Ühesõnaga raha me tagasi ei saanud, aga teada saime, et pettus igal juhul. 
Aga mitte, et ühest juhtumist väheks oleks jäänud. Teine juhtum oli minuga. Jalutasime tänaval ja meile jalutasid vastu kolm kohaliku meest. Üks neist rääkis telefoniga. Ja ta riivas mind õrnalt, kuna tegu oli väga kitsa tänavaga. Telefon, mis ta kõrva ääres oli, lendas ulmelise kaarega õhku ja siis potsatas maha :) Ta võttis selle üles ja jalutas edasi. Meie läksime ka. Ja ühel hetkel koputab keegi mulle õlale. See oli üks nendest meestest ja temaga oli ka see, kelle telefon imelise kaarega maha lendas. See, kelle telefon see oli, ei rääkinud loomulikult inglise keelt ja teine rääkis perfektselt. Siis see tõlk hakkas rääkima, et tema ei näinud midagi, aga et tema meelest on siin probleem ja meil vaja see lahendada. Ma siis küsisin, et milles probleem? Ta ütles, et telefon katki ja nüüd vaja sellele lahendus leida. Siis arutasime seda juhtumit ja ma ütlesin, et mitte keegi ei tõukanud kedagi, et mis nüüd teha siis. Siis see tõlk teatas, et ta ju nägi, kuidas ma pahatahtlikult seda kõike tegin. Ma siis küsisin, et kuidas ta nüüd järsku nägi, kui enne ei näinud. Tema inglise keel olevat nii halb, et ta võis enne asju segamini ajada. Samal ajal koputas teine demonstratiivselt sellele telefonile. Resie teatas kõrvalt, et vaata seda telefoni. See ei töötanud juba enne. Nägi teine tõesti armetu välja. Aga asi jätkus sellega, et nüüd tuli minna uut telefoni ostma :D. Mina ütlesin, et see nali jääb küll ära. Kui ma oleksin kellelegi selga lennanud või meelega löönud või tõuganud, oleks asi teine olnud. Aga ta õrnalt riivas mind. Kumbki ei saanud isegi tõuget sellest. Siis see tõlk küsis, et kus ma töötan. Ma loomulikult ei öelnud. Ta ütles, et kuna ma ei ole kohalik, siis ma ei tea kohalikke reegleid. Nimelt, kui keegi midagi ära lõhub, tuleb uus asemele osta. Vaidlesime seal päris tükk aega, kuni ma pakkusin välja, et ega muu vist ei aita, kui et tuleb politseisse minna. Uskumatul kombel oli politseijaoskond sealsamas. Kiirelt surusid nad kätt ja ütlesid mõlemad, et „no problem!“ ja läksimegi laiali. No oli ikka susser-vusser küll :).
Meie käisime Resiega veel Baywatch'i restoranis ja sõime head ja paremat. Ning sõitsime tagasi hotelli. Resie läks magama ja mina läksin randa. Määrisin ennast enne päikesekreemiga kokku, kuid unustasin jalad. Tänaseks on mul ilusat punased toonekure jalad, kahjuks küll mitmeid kordi paksemad. Ülejäänud keha on valge. Terve rand oli täis venelasi. Ma küll ei saa aru, mida nad Malediividele tegema tulevad. Seišellidel on vähemalt ilus ja on loodust ja igasuguseid tegevusi võimalik teha jne, kuid seal ei ole küll mitte midagi. Seda ütlesid mulle kõik juba enne, et Malediividel on meeletult igav. Nii et ühest päevast piisas täielikult.
Tagasiteel pani Sephali mu L4 positsioonile ehk vastutama turistiklassi eest ja Resie sai endale galley. See oli tal 3s galley. Sephali teatas, et ongi hea nii heal lennul harjutada ja lisaks teatas ta, et õpi Raunolt, tema galley oli eile väga hea (olin kohe täitsa meelitatud!). Nii, et siis kahekesi me selle galley ära tegimegi. Ilmselt olin ma ju ise alguses samasugune, aga selle tütarlapse liigutused olid nii aeglased ja ta ei teadnud asjade asukohti jne. Sama ajaga, kui mul oli kahe käru ettevalmistused maapinnal tehtud, siis tema alles jõudis lõpule ühega. Aga eks algus ole kõigil ühesugune.
Maandusime lõunapaiku Dohasse ja järgmisel hommikul kell 5 oli buss järgi, et lennujaama minna. Seekord Moskvasse. Eelmiselt lennult oli seal ka Lyubov. Nii et jälle oli tuttav ees. See lend oli igati okei. Loomulikult tegin ma tagasitulles galley. Lisaks tegi CS Bijaya (Napaalist) mulle eksamineerimise, kuid andis vaid head hinded. Ja nüüd tuleb POMMUUDIS!!! Tagasitulles oli lend täiesti täis. Äriklassis 12 ja taga 132 reisijat. Lisaks oli meil üks ID piletitega reisija, kellele anti üks crew istmetest. Protseduurireeglid näevad ette, et cockpiti jumpseatil võib õhku tõusta võimalusel ainult meessoost meeskonnaliige. Ja nii saingi mina selle au endale. Nüüd siis olen seal õhkutõusu ja maandumise ära teinud. Imeline vaade ... aga seda ainult maandumisel. Õhkutõusul tõuseb nina kohe taevasse ja näed ainult pilvi. Maandumisel näed, kuidas maandumisrada tuleb aina lähemale. Ja korraks oli isegi tunne, et maandume natuke liiga vara st ei taba rada, kuid kõik oli perfektne. Kogu see kiirus ja need vaated. Ahhh ... ehk juhtub seda veel ;)! Jubedalt klõpsisid nad igasuguste lülitite ja nuppudega. Ei tea, kas nad ikka teavad, mida nad teevad? :P
Eilsest alates on mul 3 vaba päeva. Käisin eile kontoris. Viisin tagasi ID piletid, mida ma puhkuse ajal ei kasutanud. Sain raha ja viisin selle panka. Kuna ma vahetasin ka passi puhkuse ajal ära, siis tegelesin veel nende protseduuridega. Viisa pannakse nüüd uude passi. Täna lähengi sellele järgi. Eile käisin veel kinos, „Big Mamma’t“ vaatamas.
Ega muud ei olegi. Naudin 25-30 kraadist päikesepaistelist ilma ja mõtlen, et elu on ikka ilus ;)
No comments:
Post a Comment