Pärast lendama asumist ei ole ma maailma asjade yle eriti palju oma pead vaevanud, võib-olla ainult siis kui Ukrainas lennuk alla tulistati. Tänase koolitulistamise taustal tuleb tõdeda, et maailm on ikka hulluks läinud, mitte enam minemas. Eks seda oli arvata, et meil ikka mingi debiilik (jah...kasutan jah seda sõna), kes Ameerikat tegema hakkab (ja nüüd, kus ots on lahti tehtud, jääme siis järgmiseid julgeid ootama). Samas, kas saab seda noorukit ainult syydistada? Lapsevanemad ....kus te olete?? Mille kuradi pärast teile need lapsed???? Tegelege nendega. See ei saa olla vaid yhe korra lõbu. Nendega peab rääkima, nendega peab tegelema, neid peab tegelikult ka kasvatama. Mulle on alati vastikust tekitanud need lapsevanemad, kes oma pättidest lapsi kaitsevad. Poisil on juba kümnendat korda politseiga tegemist, aga emme raiub kindlalt, et tema poiss ei ole kunagi midagi halba teinud ja teised on syydi. Või siis need lapsed, kellel oli koolis probleeme ....ikka on ju õpetaja süüdi. Või siis need, kes ei saa koole lõpetatud, seat õpetajad kiusavad .....:). Naljanumber. Ilmselt võib ka musta-valge kirjut lehma punase-kollase kirjuna näha. Aga vaadake peeglisse ja teadke, et see on hoopis teie kodu, kust selline kasvanud on. Imeline või mis?
Siinkohal ma tegelikult ei ürita ka õpetajaid õigustada. Ma ei oska mitte midagi öelda tänase õpetaja kohta, sest minul oli õpetajatega viimane kokkupuude oma 8-9 aastat tagasi, sealt juba edasi ülikool, kus inimesed on lihtsalt teistsugused (jumal tänatud, et ma jõudsin selle ära oodata). Aga minu aegne õpetaja oli suuremalt jaolt robot, kes suures osas tegeles oma ainega ja teise osa ajast kulutas pätipoiste tegemiste peale ärritudes (annan au neile vähestele eranditele, kellega mul on elus rõõm olnud kohtuda). Kas saab õpetajat süüdistada??? Võib-olla on süüdi õpetajate õpetamise metoodika?
Ilmselt on siin ikka kõva mõtlemise koht. Sest ilma lapsevanema, õpetaja ja lapse koostööta nii kui nii miskit sest head ei tule. Koostööd peab oskama ja tahtma teha. Siinkohal olen ma seisukohal, et see on suuremalt jaolt õpetaja kui professionaali suunata ja lapsevanema tahta. Lahendust ei saa olema ilma ühe ega teiseta.
Kui juba koolis hakkan maha laskma neid, kes mulle ei meeldi vms, siis mis saab tööelus? Pärast iga koosolekut viib koristaja ruumist ära 4-5 laipa ...? Kasvatage oma lastest tugevad inimesed, see oleks neile kindlasti abiks.
Kogu eelnev on minu väga lihtsustatud arusaam asjadest.
Minu vanemad on minust üritanud kasvatada normaalset inimest. Nad on seda teinud omade vahenditega ja teadlikult. Tänaseks ei ole ma tapnud kedagi ja vangis olnud ei ole. Veel. Kuigi eks ma pean tunnistama, et ega minagi nüüd veatu nii väga ole. Näiteks söön ma liiga palju magusat ja mulle meeldib hommikuti kaua magada. Üritasid mis nad üritasid, aga seda nad välja juurida ei suutnud. Ebaõnnestumine on neil ka see, et lapsel pole normaalset tööd, ta koristab WC-id ja võtab vastu oksekotte, kui seda vaja. Ja kool on ka lõpetamata, aga võin kindlalt öelda, et mind ükski õppejõud koolis ei kiusanud ja lõpetatud ta saab. Ma tean, et mu vanemad on selle pärast palju rohkem mures kui ma ise ;). Ma ei ütlegi, et lapse kasvatamine kerge on.
Aga wc-de ja oksekottide taustal olen ma veetnud Manchesteris kaks lahedat päeva ja homme siis tagasi D-sse. Jõuan südaööks koju ja järgmise päeva lõuna paiku kiire Kuveidi ots. Uus kuu toob endaga Montreali (Kanadas), Frankfurti (Saksamaal), Ankara (Türgis), Colombo (Sri Lankal) ja Sofia (Bulgaarias). Ma olen kohtunud nii paljude toredate inimestega, reisinud kokku rohkem kui 45s riigis (jah...ma olen saanud maapinnale, söönud, joonud, ringi käinud) ja ma saan endale lubada üht koma teist meeleheaks. Ma õpin iga päev aina uusi ja uusi inimtüüpe tundma, nende keeruliste isikuomadustega tegelema. Ja ometi olen ma õnnelik, et ma olen sündinud Eestis, kus ei ole maavärinaid, looduskatastroofe, meil vahetuvad aastaajad, hetkel veel puudub sõjaolukord jne. Olen kohtunud crewga, kelle perekond elab sõjakoldes, pereliikmed said surma või vigastada loodusõnnetuses või pere elab sisuliselt kodutuna kuskil Indias. Kuidas nad selle kõigega elada suudavad, ma ei tea. Eks näis mis minust endast kunagi tagasitulles saab ;). Võib-olla mängin Tallinna tänavatel süntrsaatorit. Aga mu kogemust elus ei võta minult keegi ;).
Aga nii palju siis ka Manchesterist ;)
Siinkohal ma tegelikult ei ürita ka õpetajaid õigustada. Ma ei oska mitte midagi öelda tänase õpetaja kohta, sest minul oli õpetajatega viimane kokkupuude oma 8-9 aastat tagasi, sealt juba edasi ülikool, kus inimesed on lihtsalt teistsugused (jumal tänatud, et ma jõudsin selle ära oodata). Aga minu aegne õpetaja oli suuremalt jaolt robot, kes suures osas tegeles oma ainega ja teise osa ajast kulutas pätipoiste tegemiste peale ärritudes (annan au neile vähestele eranditele, kellega mul on elus rõõm olnud kohtuda). Kas saab õpetajat süüdistada??? Võib-olla on süüdi õpetajate õpetamise metoodika?
Ilmselt on siin ikka kõva mõtlemise koht. Sest ilma lapsevanema, õpetaja ja lapse koostööta nii kui nii miskit sest head ei tule. Koostööd peab oskama ja tahtma teha. Siinkohal olen ma seisukohal, et see on suuremalt jaolt õpetaja kui professionaali suunata ja lapsevanema tahta. Lahendust ei saa olema ilma ühe ega teiseta.
Kui juba koolis hakkan maha laskma neid, kes mulle ei meeldi vms, siis mis saab tööelus? Pärast iga koosolekut viib koristaja ruumist ära 4-5 laipa ...? Kasvatage oma lastest tugevad inimesed, see oleks neile kindlasti abiks.
Kogu eelnev on minu väga lihtsustatud arusaam asjadest.
Minu vanemad on minust üritanud kasvatada normaalset inimest. Nad on seda teinud omade vahenditega ja teadlikult. Tänaseks ei ole ma tapnud kedagi ja vangis olnud ei ole. Veel. Kuigi eks ma pean tunnistama, et ega minagi nüüd veatu nii väga ole. Näiteks söön ma liiga palju magusat ja mulle meeldib hommikuti kaua magada. Üritasid mis nad üritasid, aga seda nad välja juurida ei suutnud. Ebaõnnestumine on neil ka see, et lapsel pole normaalset tööd, ta koristab WC-id ja võtab vastu oksekotte, kui seda vaja. Ja kool on ka lõpetamata, aga võin kindlalt öelda, et mind ükski õppejõud koolis ei kiusanud ja lõpetatud ta saab. Ma tean, et mu vanemad on selle pärast palju rohkem mures kui ma ise ;). Ma ei ütlegi, et lapse kasvatamine kerge on.
Aga wc-de ja oksekottide taustal olen ma veetnud Manchesteris kaks lahedat päeva ja homme siis tagasi D-sse. Jõuan südaööks koju ja järgmise päeva lõuna paiku kiire Kuveidi ots. Uus kuu toob endaga Montreali (Kanadas), Frankfurti (Saksamaal), Ankara (Türgis), Colombo (Sri Lankal) ja Sofia (Bulgaarias). Ma olen kohtunud nii paljude toredate inimestega, reisinud kokku rohkem kui 45s riigis (jah...ma olen saanud maapinnale, söönud, joonud, ringi käinud) ja ma saan endale lubada üht koma teist meeleheaks. Ma õpin iga päev aina uusi ja uusi inimtüüpe tundma, nende keeruliste isikuomadustega tegelema. Ja ometi olen ma õnnelik, et ma olen sündinud Eestis, kus ei ole maavärinaid, looduskatastroofe, meil vahetuvad aastaajad, hetkel veel puudub sõjaolukord jne. Olen kohtunud crewga, kelle perekond elab sõjakoldes, pereliikmed said surma või vigastada loodusõnnetuses või pere elab sisuliselt kodutuna kuskil Indias. Kuidas nad selle kõigega elada suudavad, ma ei tea. Eks näis mis minust endast kunagi tagasitulles saab ;). Võib-olla mängin Tallinna tänavatel süntrsaatorit. Aga mu kogemust elus ei võta minult keegi ;).
Aga nii palju siis ka Manchesterist ;)
No comments:
Post a Comment