Indoneesias käidud ;)

Nüüdseks on siis mu jalg Indoneesiat puudutanud ;) Lend Jakartasse sai alguse 06.11.2010 ja kestis 9 tundi ja 14 minutit. Hommikul kell 06.06 oli buss järgi ja sõitsin lennujaama. Briifing läks libedalt, kuigi Cabin Service Director tundus natuke bitchi olema. Küsis päris palju erinevaid ja väga ebatavalisi küsimusi esmaabi ja safety kohta. Kokku oli 12 meeskonnaliiget pluss piloodid. Tegelikult ei teadnud keegi, kas vulkaani tõttu üldse Jakartas maanduda saame. See pidi selguma poolel teel. Osa cargost laaditi maha ja võeti lisakütust, et häda korral maanduda hoopis Kuala-Lumpurisse või Manilasse.

Hotelli bassein

Minu positsiooniks seekord oli R3 st et istusin lennuki paremas küljes kolmanda ukse juures näoga reisijate poole. Minu tsooniks olid parempoolses vahekäigus read 16-29 ning ülesnneteks lapsed, WC-d ja kindlustada see, et tagasitulijatele on kõik vahendid lennuki koristamiseks. Jõudsime lennuki juurde reisijatega ühel ajal ... seega tegime kiiresti oma safety kontrolli ja alustasime bordingut. Turistiklassis oli 275 kohta ja turistiklassis oli seekord 275 reisijat ;) 99,9% neist olid indoneeslased, kes töötavad Kataris koduabilistena või teevad muid lihtsaid töid. Lisaks oli veel üks reisija, kes saadeti maalt välja dokumentide puudumise tõttu. Kuna ta kogu aeg nuttis, siis üks crew liikmetest, kes oli Malaisiast, rääkis temaga kohalikus keeles. Naine selgitas, et töötas rikka Katari perekonna juures, kes teda tegelikult lihtsalt ära kasutasid. Nad ei maksnud talle viimase aasta jooksul kordagi palka ja võtsid ta dokumendid ära. Täitsa kahju kohe. Need inimesed tulevad siis heas usus oma väikest raha teenima. Crew teadis rääkida, et nende palk pidi olema kuskil 500 riaali kuus, mis tähendab ehk umbes 1800 krooni. Reisi lõpuks olid kõik need teised vaesed inimesed lennu ajal raha kogunud ja andsid selle raha maalt välja saadetud naisele. Väga liigutav vaatepilt.

Te ei kujuta ette, kui toredad need inimesed on. Nad on nii vaiksed, sõbralikud ja nendega ei olnud ühtegi probleemi. Välja arvatud muidugi üks mõistuse kaotanud naine, kes üllatus-üllatus, istus või õigemini seisis minu tsoonis. Alguses ta istus rahulikult. Esimese söögikorra ajal ta ei saanud aru, mis see kandik on ja mis sellega tegema peab. Kuna ma Indoneesia kohaliku keelt veel väga hästi ei räägi, siis üritasin teda lihtsalt aidata, avades ta toidukausid ja võttes välja kahvli. Pärast esimest teeninduskorda sattusime India kohale ja seal on alati turbulents. Ja raputas lennukit nii hullult, et mul oli süda päris paha. See naine kargas püsti ja seisis vahekäigus. Mina pidin ta istuma saama, aga see oli võimatu, sest nüüd ta juba kartis mind ja jooksis eest ära. Too crew, kes rääkis kohaliku keelt, läks teda siis maha rahustama. Naine oli talle öelnud, et tal on halb eelaimdus ja ta tahaks siit lennukist kohe välja saada. No tõesti ... 12 kilomeetri kõrgusel 900 km/h lennates ei ole teda just lihtne selles osas aidata ... ja seda isegi 5 Star lennufirmal :) Nii ta seisiski seal vahekäigus terve selle raputamise aja. See võis kesta oma 10-15 minutit. Hiljem istus ta oma istmel, aga kui ma temast möödusin, siis hüppas ta iga kord tema kõrval istunud naisele sülle. Crew muidugi jälle teadis rääkida, et nende naistega tehakse siin igasuguseid roppuseid, alates vägistamisest kuni ma ei tea milleni välja. Ilmselt oli sellel vaesel naisterahval selle tõttu lihtsalt mõistus otsa saanud.

Kaktus

Seekord oli meil ka väga tore kapten, kes käis lennu ajal kaks korda ka tagumises köögis. Ei ole muidugi eriti hea tunne lennata, kui näed, et see, kes lennukit peaks juhtima, ajab meiega juttu :) Aga teisel korral ta tuligi teatama, et kõik on ok ja maandume siiski Jakartas. No kahju ... olime vaikselt juba Filipiinide ja Manila jaoks plaane teinud - eks teinekord siis ;) Maandusime südaöösel Jakartas ja sõitsime lennujaama lähedal asuvasse hotelli. Pärastlõunal pidime tagasi lendama, kuid ka see ei olnud kindel ;) Hommikul ärgates vaatasime uudiseid ja nägime, et enamik kaugliine lendavad lennufirmad on oma lennud tühistanud sh Emirates ja Etihad. Aga meie lendasime ;) Seega tegin hotelli juures väikese jalutuskäigu lõuna ajal ja pärastlõunal sättisin end minekuks valmis. Tore oli jalutada nüüd lühikeste pükstega Jakartas, kui paar päeva tagasi olin mantli ja kinnastega külmas Moskvas olnud ;)

Kuna nagu alati, olen mina hotellis esimene, kes alla tuleb, rall kapteniga ja tuli välja, et tema perekond elab Austraalias ja ta tütre ujumistreener on keegi eestlane Jaan, kes pidi olema väga hea ja tore inimene ja veel parem ujumistreener ;)
Öösel oli haigeks jäänud ka üks korealannast cabin crew, kes lendas tagasi reisijana. See oli meile esialgu päris valus hoop, kuna teadsime, et on jälle täis maja. Aga kuna suur osa lennufirmasid olid otsustanud mitte lennata ja seega ei olnud paljud meie reisijad üldse Indoneesiasse jõudnudki, siis tulime tagasi 100 reisijaga ... nii et ei olnud hullu ;) Lend kestis 8 tundi ja 45 minutit ja oli ülirahulik ... isegi igav. Kaks korda andsime reisijatele süüa ja u 5 tundi istusime niisama. See niisama istumine on kohutav ... uni tikub peale ;) Samas vahepeal oli ka turbulents ja kõva raputus ajas jälle üles :)
Täna oli vaba päev ja käisin shoppamas. Kataris on ikka hea shopata... ostsin veel ühe talvejope ja paksemad püksid naljaraha eest. Ega asjad, millele nõudlust ei ole, ei saa ju kallid olla ;)
Homme on veel üks vaba päev ja siis taaskord Jakartasse. Sedakorda saab kohapeal olla terve öö ja terve päeva ... niiet tuleb ka midagi targemat ette võtta, kui lihtsalt jalutuskäik hotelli ümbruses. Hotell pidi olema kesklinnast 45 minuti kaugusel ja sinna saab taksoga, sest ühistransport sõidab kuidas jumal juhatab ja ei pruugi sõita seda liini, mis on välja kuulututud :) Samas pidi taksosõit linna olema ainult 10 dollarit. Lisaks pean kindlasti ära proovima ka hotelli massaazhisalongi, sest hinnad pidid väga odavad olema ja tüdrukud käisid seda kõik proovimas ja kiitsid väga;) Samas eks näis, kas ja kuhu üldse maanduda saab ...
Seekordsel lennul lendasin taaskorda Joaniga Keeniast. Temaga tegin ka oma esimese lennu Dubaisse. See oli mu päris esimene lend ;) Tema perekonnas Keenias on 9 last ja ema ning isa. Imestas väga, et kuidas saab üldse võimalik olla, et ühes peres on üks laps. Kui ma ütlesin, et ma olen üksi, siis esimese asjana ajas silmad suureks ja küsis, et kuidas ma ennast tunnen :) Ma ikka teatasin, et pigem üks kui üheksa ... :D

Moskvas käidud :)

Juba kodus avastasin, et lendan sama Cabin Senioriga, kellega käisin ka Zürichis. Vähemalt teadsin, mida oodata ;) Siis tuli briifinguruumi üks tütarlaps, Kristina ja küsis kohe, et kas mina olen Rauno ja seda puhtas eesti keeles! Ka temal oli graafikus sama lend, nii et nüüdseks olen korra ka eestlannaga lennanud ;) Tegelikult on ta vene perekonnast ja kodune keel on vene keel, aga räägib vabalt eesti keelt. Lisaks oli veel üks leedulanna ja üks serblanna ja äriklassis oli üks egiptlanna, kes oli natuke kahtlasevõitu, aga tore ;)

A320 mahutab turistiklassis 132 reisijat. Dohas laaditi 122 reisijat turistiklassi ja mõned äriklassi ja asusime teele. Lend 4,5-5 tundi. Juba ette oli teada, et Moskva lennul juuakse palju alkoholi ja tomatimahla. Seda ka tehti. Ma arvasin, et juuakse palju viina ja viskit, aga nad suutsid ära juua hoopis kõik me veinivarud ja loomulikult tomatimahla ;) Reisijad olid väga toredad ja sõbralikud. Nad kõik tahtsid minuga vene keeles rääkida, sest pidin nii venelane välja nägema (aitäh! - NOT!). Selgitasin siis, et kaugel sellest ... olen ikkagi eestlane!

Ummikutes Moskvas pidi hotelli jõudma 2 tunniga, meil õnnestus see vast kõige rohkem tunniga. Vahetasime riided ja 20 minuti pärast olime all, et linnapeale minna.Kristina oli Moskvas enne seda lendu palju käinud, nii et meil oli oma kamba liider olemas. Leedulannal ei olnud sooje riideid kaasas ja egiptlanna jaoks oli üldse liiga külm. Meiega liitus ka üks pilootidest. Asusime teele. Võtsime kaks taksot ja sõitsime Punasele Väljakule. Nii armas on ikka linnapildis näha selliseid hüüdlauseid nagu "Moskva - gorod geroi!" või siis poode nimega "Gypermarket Jeltsin!" ;) Saime punasel väljakul käidud ja kohustuslikud pildivoorud tehtud.

Otsustasime minna kuskile Matrjoškasid ostma. Mina lõppkokkuvõttes seda ikkagi ei ostnud. Teinekord ehk. Ostsin hoopis külmkapimagneti, kus on Putin ja Medvedev. Kui vaatad ühe nurga alt, on Putin, kui teise nurga alt, on Medvedev ;)

Pärast shopingut hakkas metroos seiklemine. Tänu ma ei tea kellele, et Kristina olemas on! Tavalisel turistil on küll võimatu seal orienteeruda. Ega temalgi kerge ei olnud, aga ta vähemalt oskas küsida. Metroopilet maksis vähem kui üks dollar ;) Ja muideks bensiiniliiter maksab 25 rubla keskmiselt, üks dollar on 30 rubla. Seega umbes 10-11 krooni on liiter! Metrooga sõitsime siis ühe peatuse, siis istusime ümber ja siis teisega veel ühe peatuse. Väga nõukaaegne värk ;)

Siis jalutasime hotelli juurde ja läksime õhtust sööma Ukraina restorani! Uskuge või mitte, aga seal resotranis oli lehmvasikas (maalapsena oskan lehm- ja pullvasikat eristada ;) otse külastajate nina all. Küll oli ta seina ja akende taga, aga oma hädasid tegi ta küll kogu aeg meie silme all! Väga lahe kogemus.

Jõudsime hotelli tagasi umbes südaöösel. Jõin oma nohu ja köha pärast veel ühe tee ja magasin kuni üheksani. Kell 10.50 asusime teel lennujaama. Seekord oli lennuk full-full st isegi ülemüüdud. Ühesõnaga mitte ühtegi vaba kohta. Reisijad tundusid olema toredad. Esimeses reas minu tsoonis olid kolm vene naisterahvast, kes küsisid, et kust ma pärit olen. Ma siis ütlesin, et Eestist ja nemad teatasid, et "Naš tšelovek". Ma ei hakanud ütlema, et ega ikka ei ole küll ;)! Eks 5 Star teeninduses tuleb isegi nigeerlastele öelda, et olen jah nigeerlane, kui nad seda tahavad ;)

Kogesin ka meeletut turbulentsi. Olime tee ja kohvi jagamise juures, kui järsku lennuk hakkas hüppama kui jänes. See oli esimene ikka päris hirmus turbulents. Cabin Senior ütles kohe valjuhääldisse, et crew istugu maha kohe! Ja nii me siis panime oma kärudega jooksuga kööki ja istusime maha. Ise samal ajal hõikusime üle kabiini "fasten your seat belts". Ja mõni reisija magas ja ei saanud millestki aru. Suuremal osal oli ilmselt siiski päris hirmus ;)

Aga nüüd oleme õnnelikult kodus. Jõudsin 19:30 koju ja hommikul 06:06 ( ja mitte sekunditki varem ega hiljem ja seda ilma naljata) on mul buss järgi, et viia lennujaama, sest asun teele Jakartasse! Sinna, kus täna öösel said jälle kümned inimesed surma, sest vulkaan otsustas jälle purskama hakata.
Eelmisel kahek päeval kukkus alla ka lennuk Pakistanis ja kuskil Kesk-Ameerikas. Hetkel ei tule selle riigi nimi meelde ning lisaks sellele vigastas ühe lennufirma (tean nime küll, aga mina ei oska seda vigadeta kirjutada!) lennuk keset lendu tiiba rängalt, kuid lõpp oli õnnelik. Seega kõige hullem ei olegi! Oleks ju võinud alla kukkud viis lennukit ja mõlemad lennuki tiivad oleksid võinud vigased olla.

Tegelikult oli lennul üks äksident ka. Tunnen ennast halvasti, kuid mitte sellepärast, et ma midagi valesti tegin. Üks reisija kaebas minu peale! Tegemist oli araablasega. Kujutage ette A320 lennukit. Väike, ei ole ruumi ja turistiklassis kaks WC lennuki tagaosas. Kaebuse esitanud reisija istus 25das reas, kokku lennukis 30 istmerida. ÕNNEKS oli Cabin Senior just selle reisijaga tegelemas ja nägi kogu situatsiooni pealt. See reisija otsis midagi oma rahakotist ja oli keset vahekäiku. Tegemist ei olnud maailma kõige väiksema inimesega. Lisaks oli sealsamas järjekord WCsse, vähemalt 10 inimest. Ja mina siis ütlesin kenasti "Ekskjusmii". Ta ei kuulnud mind. Ma koputasin õlale ja ütlesin, et "Ekskjusmii söör" ja siis ta tõmbus koomale ja ütles mu Cabin Seniorile, et see crew on väga ebaviisakas. No ma palun vabandust, et ma ei suudelnud jalgu ja käsi, aga kahjuks oli mu ajus tollel hetkel see, et reisija istmel 8A tahab coca colat, reisija istmel 10D tahab musta kohvi, reisija istmel 11B tahab teed piima ja suhkruga, reisija istmel 15A tahab kaht tassi kuuma veega, reisija istmel 17F tahab vett jääga ja reisija istmel nr 20A tahab apelsinimahla. Pean tunnistama, et istmeid ma nüüd täpselt siia küll ei kirjutanud, kuid tellimused olid küll sellised. Siis on vahekäigus 12 inimest, kellest pead mööduma. Ja vabandage väga, aga enamik neist on väga rikkalikult toitunud juba viimased 20 aastat. Ühesõnaga nüüd ootan telefonikõnet kontorist. Pean tunnistama, et tunnen, et asi oli veits imelik ja natuke ülekohtune. Kuskil 5 Star teeninduse ja inimlikkuse vahel peaks olema ikka mingi piir ka ...

Ja kaks vaba päeva ...

...saavadki kohe läbi ;) Teil sel nädalavahetusel kellad keeratud. Minu oma jäi paigale. Seega olen teist tunnikese ees.
Homme hommikul hakkab kodune valve kella 6st hommikul kuni kella 18neni. Järgmise kahe päeva valve muudeti juba ära lennuks ... sedakorda siis Moskvasse ;)

Zürich - done!

Viimane oktoobri reis Zürichisse tehtud. 13 liikmeline meeskond - üks rootslanna, mina ja ülejäänud Hiinast, Koreast ja Malaisiast. Iseenesest olid lennud toredad ja tagasiteel oli ka crew juba vabam ja täitsa ok :) Reisijad olid sõbralikud ja sai palju oma saksa keelt harjutada. Tagasiteel oli lennukis palju väikeseid mudilasi, nii et vahepeal oli tagumine köök laste päralt. Ühesõnaga saime ka ennast välja elada.

Zürich oli tore juba esimesest hetkest. Lennujaamas kohtasin ühte Ida-Euroopa turisti, kes otsustas minuga jääda terveks nädalavahetuseks, kuigi oli tulnud Zürichisse oma sõbrale Marcusele külla. Käisime temaga siis linnapeal, näitasin talle Lääne-Euroopat ja tema muudkui pildistas ;)

Zürich oli tore ka sellepärast, et kohtusin oma sealse sõbraga :)

Steffiga tutvusin siis, kui 6 aastat tagasi Šveitsis vahetusõpilaseks olin. Sellest ajast saadik ikka kirjutame teineteisele. Aga nii tore oli see, et ta ei ole üldse muutunud :) Zürichis elab ja õpib ta alles teist kuud, nii et väga palju ta linnast ei teadnud ja seega ekslesime mõned tunnid niisama - sõime ja jõime. Rääkisime elust-olust ja uurisin teiste tolleaegsete klassikaaslaste kohta. Enamik neist õpib õpetajaks :) Pidi olema seal hästi tasustatud töö.

Pärast seda sõitsime rongiga tagasi lennujaama ja sealt hotelli :) Uni oli juba meeletu, sest olin selleks hetkeks üleval olnud juba 24 tundi ;) Seega kohe magama!

Nüüd olen tagasi kõrbes. Naudin oma kaht vaba päeva. Tuleb koristada, pesu pesta, poes käia ja oma uniform keemilisse viia. Ja ilmselt ongi puhkepäevad sellega veedetud. Nohu ja köha hakkavad taanduma. Pärast vabu päevi on kolm kodust valvekorda ja siis hakkan lendama Jakarta ja Doha vahet. Tore on see, et Jakartas on vulkaanipursked ja üleujutused. Jälle midagi põnevat ;)

No ja tegelikult ei ole üldse tore see, et nüüd on siis hakatud jälle pomme valmistama. Ja minu lennufirma on juba ühe pommi vedanud, väidetavalt esimese: http://www.e24.ee/?id=334873.

Taaskord oleme maailmas milleski esimesed. Tegelikult on asi naljast kaugel. Võib olla on isegi hea, et ma veel Ameerikasse ei lenda ja novembris ei ole ka ühtegi lendu Euroopasse. Ehk rahunevad veidike maha.

Nalja saab ikka ka ;)

Kirjutan ainult lühidalt. Eilsel lennul juhtus üks tore intsident ... :) Lennuk oli pooltühi ja siis ei olnud igal ühel oma käru ja mina serveerisin toitu ühe tütarlapsega koos. Ja tema siis viisakalt teenindab kliente ja järsku ütleb üks ema oma lapsele: "My child if you are not studding a lot then that is what you are going to be." Ja ta pidas silmas meid kui cabin crewd (!!!) ... Aga see Itaalia tüdruk ei olnud ka suu peale kukkunud ja ütles kenasti vastu: "Yes ... and if you are not studding a lot then economy ticket is the only ticket you are able to buy!" Päris vähe naljakas ei olnud :) Ühesõnaga oleme rahvale ikka parajad jalamatid. But we dont care! Sööme jätkuvalt hommikusööki Roomas, lõunaks midagi Berliinis ja õhtuks miskit Kuala Lumpuris. Käime diskol Johannesburgis ja ostame igapäevaeluks vajalike asju Stockholmist, New Yorkist ja Madriidist!
Aga hetkel valmisten lennuks Zürichisse ;)

Hyderabad Indias ;)

sai siis öösel Hyderabadi ots tehtud. Ma pean tunnistama, et kõik need jutud India hirmsatest lendudest ei osutunud tõeks. Väga tore lend oli. Aga tore öö sai alguse juba bussis teel lennujaama. Buss oli järgi 18:29 ning minu majast tuli veel neli poissi sellele bussile. Tavaline vestlus on ikka, et kust keegi pärit on ja kaua juba siin on olnud jne. Tavaliselt, kui ütlen, et olen Eestist, teavad kõik kohe, et see on kuskil Rumeenia kõrval :D. Seekord oli kohe üks poiss, kes teadis täpselt, millega tegu. Ta olevat Eestis kaks korda käinud ja siis ta rääkis oma kogemustest, kuidas ta vanalinnas neid misiganes pähkleid vms sõi ja vene kirikus käis ja Viru Keskuses noortele alkoholi ostis :) Ta oli kohe nii õhinal, rääkis nii palju Eesti elus :) Täitsa tore oli.
Briifingul oli siis seekord lisaks Cabin Seniorile ka Performance Officer, kes on kontorist ja kontrollib kogu asjade käiku. No see oli elu parim briifing. Ta oli niii normaalne. Viskas nalja ja selgitas paljusid asju. Ja briifingu lõpus on alati see koht, kus igale meeskonnaliikmele antakse sõna, et miskit öelda. Ja üks tüdrukutest, kellega muideks ka koos Dubais basseinis käisime, teatas, et: olgu mis on, aga sellel poisil on nii ilusad silmad, et seda kohe peab ütlema :) Hetkeks oli vaikus ja siis hakkas Performance officer nii kõvasti naerma ja siis hakkasid kõik naerma. Ühel hetkel siis PO teatas, et kuigi see on ikkagi eelkõige safety ja esmaabi briifing, siis ta peab sellega nõustuma :D Kui keegi veel aru ei saanud, siis räägitakse minu silmadest! :D Ja pärast nad lennukis selgitasid mulle, et asiaatide jaoks on unistus saada suured ja sinised silmad. Seda ma teadsin, et Aasias on väga populaarne teha silmade suurendamiseks operatsioone, aga et need silmad just ka sinised peavad olema ... :)
Teel Hyderabadi oli lennuk täiesti täis, ainult seisukohad olid vabad. See teeb siis kokku 12 inimest äriklassis ja 132 inimest turistiklassis. Äriklassis on A320s alati üks teenindaja pluss abiks cabin senior ja turistiklassis 4 crewd. Seega veits rohkem kui 30 inimest näkku. Kuna me kõik seal taga olime suht kogenematud, siis võtsid asjad tavapärasest veidi rohkem aega, sest uskumatu, aga 132 inimese kohta oli 50 (!!!!!) eritoitu. Nendele tuleb kleepida eraldi inimese nime ja istekohaga kleeps. Aga no inimesed alati vahetavad kohti, nii et see on paras kamarajura. Lõpuks said kõik söönuks.
Siis olid kaks meest, kes järjekorras WCsse, kes küsisid, et kust ma pärit olen. Teiste crew liikmete kohta oli asi selge: kõik olid ju pilusilmad ;) Ma siis ütlesin, et Eestist. Ja ka nemad teadsid, kus on Eesti ja teadsid, et seal on kenad naised ;) Üks neist oli hindu, kes töötab Pariisis. Ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis töötab ta seal tuumafüüsikuna. Siis selgitas ka meile, et meie töö on ikka nii ohtlik, et saame radioaktiivset kiirgust kogu aeg ja et vananeme ikka tunduvalt kiiresti, kui need, kes ei tee meie tööd. No tore, aga ükskord sureme me nii kui nii kõik.
Teel Hyderabadi olid meil lennukis ka kaks maalt väljasaadetud. Need istuvad alati lennuki tagaosas ja nende dokumendid on Cabin Senriori käes. Nemad lahkuvad lennukist viimasena eskordi saatel.
Maandusime Hyderabadis, siis lahkusid reisijad ja tulid asemele väikesed mustad töömesilased. Neid on alati mustmiljon ja need on lennukikoristajad. Muidu nad eriti millestki aru ei saa, aga nende töö on alati nii organiseeritud ja nad teevad lennuki korda 5-10 minutiga. Siis oli veel 10 minutit ja tulid uued reisijad ja asusime tagasiteele. Tagasiteel oli meil 15 ratastoolireisijat :) ja üks pime reisija. Kõik sujus viperusteta ... kui välja arvata segadus eritoitudega. Neid oli jälle oma 40 tk. Aga kõik said söönuks. Maandusime Dohas kell 06:15 ja koju jõudsin 07:30. Ühesõnaga 13 tundi tööaega ja ma olin surmväss. Täna on mul nyyd vaba õhtupoolik, homme on standby ja ülehomse standby asemel on taaskord üks Dubai ;) No vähemalt midagigi.
Nüüd lähen ja söön midagi ja siis naudin elu ;)

Uus graafik ;)

Tegelikult ei ole veel uus graafik ametlikult väljas, aga kasutasin salateid ja surkisin selle välja! Õigemini me kõik surkisime. See on alati niiiiiiii põnev hetk, kui avad oma uue kuu graafiku! Ma küsisin igasuguseid põnevaid sihtkohti ja tundub, et ma olen juba piisavalt kaua siin olnud ja enam ei anta seda, mida küsid, sest minu graafik on suhteliselt ... üksluine :D Terve kuu ja KOLM erinevat sihtkohta. Novembris siis NELI korda Jakartat Indoneesias, üks Kathmandu Nepaalis ja ÜKS Bahrein! Bahreini lennu ametlik aeg on 45 minutit, kuid tavaliselt on tegu pooletunnise lennuga, kus lihtsalt loobid leibu laiali kahte lehte ja ongi aeg maanduda :D Eks näis. Samas ma võin vist oma graafiku üle isegi õnnelik olla. Ühel ei ole mittttttteee ühtegi layoverit. Kõik on India lennud, mis toovad ikka ja jälle koju tagasi ja klientuur ei ole ka kerge ;) Minul saab Jakarta vähemalt kodulinnaks ;) Samas on mul ka palju standby'd, kuhu tõenäoliselt tuleb veel lende. No tore ... vähemalt ei ole ühtegi Saudi Araabia ja India lendu. Nüüd aga hakkan valmistuma oma Hyderabadiks, mis kahjuks asub Indias :D