No kogu see araabiamaade streikimine ja marssimine hakkab ikka aina lähemale jõudma. Nüüd juba tapetakse kogunemiste käigus inimesi Bahreinis, mis jääb siit paarisaja kilomeetri kaugusele. Ehk saan siit ikka enne tulema, kui kogu see asi siia jõuab. Üks tuneeslannast crew rääkis juba mõni aeg tagasi, et on oma pere pärast väga mures. Asjad muutusid seal ikka vahepeal nii hulluks, et ta ei saanud enam oma perekonnaga kontakti. Ainuke, mida ta teadis, oli see, et perekonnal sai toit otsa. Tänaseks olen selle tütarlapsega veel korra lennanud ja ta ütles, et kõik läks hästi. Kõik on elus ja terved ja tänaseks on Tuneesias olukord ka juba parem. Meil on ikka vedanud, et Euroopas sündinud oleme ;)
No ja oligi aeg tagasi hotelli minna. Sõime ja jälle magasime ja järgmisel pärastlõunal asusime Doha poole teele.
Selle kuu ainuke suure lennukiga reis viis mind taas Rooma. Seal käisin ka septembris, päris alguses, kui lendamist alustasin. Nüüd oli ilm ainult jahedam :) Kuna aega oli meil vähe, siis käisime lihtsalt linnapeal. Tüdrukud shoppasid ja mina sõin ja jõin ja siis jälle sõin :) Ikka pitsat ... :D
Cabin Service Directoriks oli seekord Parizad. Ei oskanud enne reisi kohe miskit mõelda. Mees või naine? Normaalne või mitte? Tuli välja, et suhteliselt noor naine ja ikka omade kiiksudega (hindu ju ...), aga mitte kõige hullem. Kuna olin selleks ajaks teinud galleyt söögi alla ja söögi peale, siis viisin esimese asjana talle oma positsioonide lehe ja sellest oli kasu :) Minnes ma galleyt ei saanud. Reis oli normaalne ... lõpuks ometi eurooplased!
Tagasitulles olin keskmine galley. Aga sellega oli ka oma nali. Keskmises galleys on ainult kaks inimest L2 (galley) ehk mina ja R2, üks tore tüdruk aasiast. Ei mina mäleta, kust täpselt. Minu jaoks on neil kõigil väljanägemine üks. Teadsime, et peaks olema kuskil 50-60 vaba kohta. Inimesed tulid lennukisse tagumistest ustest. Ja hakkasid aga tagumistesse istmetesse istuma. Ja ühel hetkel teatas CSD, et kõik reisijad pardal. Minu ja R2 tsoonis oli kokku 8-10 inimest :D St kogu lennuk oli tagant osast puupüsti täis ja ees täiesti tühi :) Vaatasime üksteisele otsa ja ei oskanud kohe a'd ega b'd kosta. Läksin siis keskmisse kööki ja küsisin CSD käest, et kas see on normaalne. Ta teatas, et read 11-19 on blokeeritud, sest cargos on midagi väga rasket selle koha peal. Õhkutõusuks ja maandumiseks peab olema see ala tühi. No siis saime vähemalt aru, mis toimub :) Ühesõnaga see galley ei olnudki kõige hirmsam, sest kokku oli meil kõige rohkem 10 inimest :D
Cabin Service Directoriks oli seekord Parizad. Ei oskanud enne reisi kohe miskit mõelda. Mees või naine? Normaalne või mitte? Tuli välja, et suhteliselt noor naine ja ikka omade kiiksudega (hindu ju ...), aga mitte kõige hullem. Kuna olin selleks ajaks teinud galleyt söögi alla ja söögi peale, siis viisin esimese asjana talle oma positsioonide lehe ja sellest oli kasu :) Minnes ma galleyt ei saanud. Reis oli normaalne ... lõpuks ometi eurooplased!
Tagasitulles olin keskmine galley. Aga sellega oli ka oma nali. Keskmises galleys on ainult kaks inimest L2 (galley) ehk mina ja R2, üks tore tüdruk aasiast. Ei mina mäleta, kust täpselt. Minu jaoks on neil kõigil väljanägemine üks. Teadsime, et peaks olema kuskil 50-60 vaba kohta. Inimesed tulid lennukisse tagumistest ustest. Ja hakkasid aga tagumistesse istmetesse istuma. Ja ühel hetkel teatas CSD, et kõik reisijad pardal. Minu ja R2 tsoonis oli kokku 8-10 inimest :D St kogu lennuk oli tagant osast puupüsti täis ja ees täiesti tühi :) Vaatasime üksteisele otsa ja ei oskanud kohe a'd ega b'd kosta. Läksin siis keskmisse kööki ja küsisin CSD käest, et kas see on normaalne. Ta teatas, et read 11-19 on blokeeritud, sest cargos on midagi väga rasket selle koha peal. Õhkutõusuks ja maandumiseks peab olema see ala tühi. No siis saime vähemalt aru, mis toimub :) Ühesõnaga see galley ei olnudki kõige hirmsam, sest kokku oli meil kõige rohkem 10 inimest :D
Pärast Roomat tuli Dar Es Salaam Tansaanias. Pean tunnistama, et enne QRga liitumist ma ei teadnud, et selline linn üldse olemas on. Dar Es Salaamis oli mul üks vaba päev. Maandusime seal õhtul kell 5, järgmine päev oli vaba päev ja sellest järgmisel päeval suundusime tagasi Dohasse kell 14:30. Maandusime siin kell 20 ja kell 21 tõusime uuesti õhku, et teha Abu Dhabi ots. Südaööseks maandusime taas Dohasse. Võttis ikka läbi küll ;)
Aga Dar Es Salaamist siis. Hotell on ilmselt kõige parem üldse, mida ma näinud olen ;)
Ja kui tore ja viisakas teenindus. Ja ümberringi ainult mustad mustad mustad :) Õhtul käisime kõik koos hotelli restoranis õhtust söömas. Isegi piloodid tulid meiega. Suure suuga siis kõik lubasid, et lähme järgmisel päeval linnapeale. Hommikusöögil oli kõigil juba teine jutt. Kes tahtis oma toas niisama muusikat kuulata ja videosid vaadata ja kellel oli vaja veel nuudleid süüa :) Jeerums ... te olete Tansaanias ja võib olla esimest ja viimast korda elus! Mina ütlesin neile, et lähen kas või üksi. Siis nad teatasid, et üksi on ohtlik. Teatasin, et lähen ikkagi :) Lõpuks siis üks tütarlaps Indiast tuli minuga. Ta oli enne Dar Es Salaamis käinud, kuid linnapeal mitte. Küsisime siis hotelli retseptsioonist, et kuidas linna saada. See tädi teatas, et tal on sõber, kes võib meid linnapeale viia. Ilma kohalikuta pidi seal ohtlik olema :D Tuli see sõber, Pandee, ja viis meid linnapeale. Käsisime kohalikul käsitööturul ja supermarketis, kunstigaleriis ja Coconut Beachil ehk siis rannas ;) Ja no siis sain aru, et üksi linna minnes oleksin ikka täiesti hull olnud. Nad ju kõik tahavad valgeid katsuda ja kallistada ja vahivad ja näitavad näpuga. No tegelikult teevad nad kõike seda, mida valged ise Euroopas nendega teevad :D PS! Linnapeale minnes ennast väga fääncilt riidesse ei tasu panna. Käekellad ja ketid tuleb eemaldada. Pane selge väga tagasihoidlikud riided ja torkad vähem silma. Kuigi nii valge luik kui mina ... torkab seal silma igal juhul :D
Aga Dar Es Salaamist siis. Hotell on ilmselt kõige parem üldse, mida ma näinud olen ;)
Ja kui tore ja viisakas teenindus. Ja ümberringi ainult mustad mustad mustad :) Õhtul käisime kõik koos hotelli restoranis õhtust söömas. Isegi piloodid tulid meiega. Suure suuga siis kõik lubasid, et lähme järgmisel päeval linnapeale. Hommikusöögil oli kõigil juba teine jutt. Kes tahtis oma toas niisama muusikat kuulata ja videosid vaadata ja kellel oli vaja veel nuudleid süüa :) Jeerums ... te olete Tansaanias ja võib olla esimest ja viimast korda elus! Mina ütlesin neile, et lähen kas või üksi. Siis nad teatasid, et üksi on ohtlik. Teatasin, et lähen ikkagi :) Lõpuks siis üks tütarlaps Indiast tuli minuga. Ta oli enne Dar Es Salaamis käinud, kuid linnapeal mitte. Küsisime siis hotelli retseptsioonist, et kuidas linna saada. See tädi teatas, et tal on sõber, kes võib meid linnapeale viia. Ilma kohalikuta pidi seal ohtlik olema :D Tuli see sõber, Pandee, ja viis meid linnapeale. Käsisime kohalikul käsitööturul ja supermarketis, kunstigaleriis ja Coconut Beachil ehk siis rannas ;) Ja no siis sain aru, et üksi linna minnes oleksin ikka täiesti hull olnud. Nad ju kõik tahavad valgeid katsuda ja kallistada ja vahivad ja näitavad näpuga. No tegelikult teevad nad kõike seda, mida valged ise Euroopas nendega teevad :D PS! Linnapeale minnes ennast väga fääncilt riidesse ei tasu panna. Käekellad ja ketid tuleb eemaldada. Pane selge väga tagasihoidlikud riided ja torkad vähem silma. Kuigi nii valge luik kui mina ... torkab seal silma igal juhul :DSellel turul oli tore ... too hindu tütarlaps oli NIII hea kaupleja, et kauples kõik hinnad nii alla kui vähegi sai. 
Ja kui tema oli suure vaeva ära näinud, siis mina teatasin lihtsalt, et mina tahan ka :D Ja saingi sama hinnaga mis tema :P Üldiselt nad ikka röövivad turiste meeletult :)
Ja kui tema oli suure vaeva ära näinud, siis mina teatasin lihtsalt, et mina tahan ka :D Ja saingi sama hinnaga mis tema :P Üldiselt nad ikka röövivad turiste meeletult :) No ja oligi aeg tagasi hotelli minna. Sõime ja jälle magasime ja järgmisel pärastlõunal asusime Doha poole teele. Kuna Dar Es Salaami on kaks lendu päevas ja see lend, mida meie tegime, oli äsja lisatud, siis olid lennud praktiliselt tühjad :) Paarkümmend reisijat kummalgi otsal :) Ja mõlemal otsal tegin oma esimese L4 ehk siis vastutad economy eest. Mis viga vastutada, kui kabiin on tühi :D
Aga tagasitulles oli ikka juhtum ka. Ega minuga ikka ilma ei saa. Kõik oli ilus ja kena kuni pärast õhkutõusu hakkas üks üle kere värisma ja higistama ... tuli välja, et põeb teine malaariat. Mul oli küll hirm nahas. Kuna üks crew oli enne töötanud medõena, siis ta teadis kohe mida teha ja kuidas käituda. Oskas ka meid maha rahustada ning ütles, et ei ole seda inimest mõtet suudlema ja kallistama minna ja siis on asjad kõik korras :) Ühesõnaga tõime ta elusana Dohasse ja endal just kui ka veel miskit viga ei tundu olema.
Nagu enne mainisin tuli tund pärast Das Es Salaamist uus ports reisijaid viia Abu Dhabisse. 132 istekohta ja 132 reisijat mõlemal otsal. Ühesõnaga näppudel tuli lasta kiirelt käia. Võileivad kahte suunda laiali ja oligi aeg maanduda. Abu Dhabist Dohasse tuli mingi 20 liikmeline Iraani jalgpallimeeskond, kes kõik tahtsid õlut ja teed ja kohvi :S No jeerums ... lend on ainult 40 minutit ja sellest teeninduseks 20 minutit. Aga nad vist said, mis tahtsid.
Südaöösel jõudsime Dohasse ja koju jõudsin surmväsinuna u kella 01ks. Kell 7 tõusin üles ja käsin kontoris oma lennukipiletitel järgi ja viisin vormipüksid õmbleja juurde parajaks tegemisele. Lõunast tuli buss järgi ja suundusin oma lemmiksihtkohta Kathmandusse ;) Tegin galley. Terve kabiin oli täis rõõmsaid nepaallasi, kes läksid koju. Viski Viski Viski! Ja baarid tühjad olidki :) Meeletult joovad ;) Aga ei kaeble kunagi millegi üle. Kõik, mis neile annad, kõigega on nad rahul. Kui viskit enam pole, anna brändit. Kui seda pole, anna viina ... peaasi, et pea soojaks teeb :)
Kathmandus ma miskit erilist ei teinud. Jõudsime südaööseks hotelli ja ma läksin magama. Hommikul vara tegin linnapeal jalutuskäigu, et näha, millega siis päev algab. 
Toimus üks suur sagimine. Meeletu vingugaas, mis seal tänavatel on! Osa lastest läks kooli, teine osa töötas vanematega poes või pühkis tänavaid. Tundub, et mitte kõigil ei ole võimalust koolis käia. Eks see nende elu selline olegi. Ka Kathmandus tahavad ikka kohalikus valget inimest katsuda, see pidi neile õnne tooma. Lapsed tulevad ligi, naeratavad, katsuvad arglikult ja panevad jooksu :)
Lõunaks jõudsin tagasi hotelli ja tegin jälle une, sõin
ja oligi aeg õhtul jälle asjad võtta ning tagasi lennata. Lend oli jälle puupüsti täis nepaallasi ;) Kõik olid sõbralikud ja toredad.
Kui üldiselt vaese piirkonna inimesed on tasased ja vähenõudlikud, siis hoidke alt! PAKISTANlased on ühed hirmsamad, keda ma oma elus olen kohanud. Neil ei ole endal mitte midagi, aga kui pardale saavad, küll hakkavad nõudma! Olin sellel lennul jälle L4 ja turistiklassi eest vastutav. Põrgu! 132 istekohta ... 10-15 naist ja ülejäänud mehed. Kümmekond naist seisis vahekäigus püsti ja istumast, sest nemad võõra mehe kõrvale ei istu! Täis majaga selline tsirkus, et karju appi! Alguses üritad ikka viisakas olla, aga no nad ju ei räägi ühtegi keelt peale kohaliku keele ja nad üldse ei taha kuuldagi mitte millestki mitte midagi. Usk on selline ja ongi kõik! Enamikuga said asjad korda, kuid ühele mutile ma lõpuks teatasin, et see ei ole tal eralennuk! Ise oli ratastoolireisija. Toodi lennukini ratastooliga ja siis edasi komberdas ise. Kõndida ei saa, seista ei saa, aga nii kange, et maha ka ei istu! Ja ainuke vaba koht oli tema koht ... ma siis ütlen talle, et FULL ....FULL ... FULL!!! Ja tema vahib ringi ja vehib kepiga :D Aga kohalikud ikka ise ka nii õelad ja vastikud. Temaga ühes istmereas istus keskel mees ja akna all naine. Palusin neil kohad vahetada ja nemad teatasid, et nemad ei ole sellega nõus ja tahavad istuda nii. Lõpuks siis nende taga oli üks paar, kes vahetas omavahel kohad ja siis üks meestest tuli selle vanamuti kohale istuma. Kujutage nüüd ette, kui kõigi kümnega oleks pidanud niimoodi jamama. Mis aja see võtab ja millal ükskord õhku saab tõusta???!!! Ja kui veel teeninduseks läks ... pepsi pepsi pepsi, vesi, mahl, tee, kohvi! Kõik ühele inimesele! Nõudlikumaid tüüpe pole enne näinud :D Ja kirss tordil oli see, et lõpuks oleksin ühele järgmisele ratastoolireisijale peaaegu kere peale andnud. Juhtum järgmine ... olen oma käruga vahekäigus ja kükitan maas, et sealt seest kandikut võtta ja järsku koputab keegi oma KEPIGA mulle selja peale! Kui ma üles tõusin ja talle käratasin: "Excuse me, but I am not your dog!" Okei .. nõua mida tahad ja ole vastik kui tahad. Aga pea meeles, et 5 Star teenindust saad ainult juhul, kui suudad ise 5 Star olla. Võin olla küll cabin crew, aga kuskilt läheb ikka piir ka. Olen viisakas nendega, kes on viisakad minuga. Kusjuures see ajab mind veel siiani nii närvi, et kuidas Sa üldse saad niimoodi teha. Ma küll ei kujuta ette, et sõidan nüüd Stockholmist Helsingisse Finnairiga ja siis koputan stjuuardessile kepiga seljale, et kuule mammi, lase mööda!
Toimus üks suur sagimine. Meeletu vingugaas, mis seal tänavatel on! Osa lastest läks kooli, teine osa töötas vanematega poes või pühkis tänavaid. Tundub, et mitte kõigil ei ole võimalust koolis käia. Eks see nende elu selline olegi. Ka Kathmandus tahavad ikka kohalikus valget inimest katsuda, see pidi neile õnne tooma. Lapsed tulevad ligi, naeratavad, katsuvad arglikult ja panevad jooksu :)Lõunaks jõudsin tagasi hotelli ja tegin jälle une, sõin
ja oligi aeg õhtul jälle asjad võtta ning tagasi lennata. Lend oli jälle puupüsti täis nepaallasi ;) Kõik olid sõbralikud ja toredad.Kui üldiselt vaese piirkonna inimesed on tasased ja vähenõudlikud, siis hoidke alt! PAKISTANlased on ühed hirmsamad, keda ma oma elus olen kohanud. Neil ei ole endal mitte midagi, aga kui pardale saavad, küll hakkavad nõudma! Olin sellel lennul jälle L4 ja turistiklassi eest vastutav. Põrgu! 132 istekohta ... 10-15 naist ja ülejäänud mehed. Kümmekond naist seisis vahekäigus püsti ja istumast, sest nemad võõra mehe kõrvale ei istu! Täis majaga selline tsirkus, et karju appi! Alguses üritad ikka viisakas olla, aga no nad ju ei räägi ühtegi keelt peale kohaliku keele ja nad üldse ei taha kuuldagi mitte millestki mitte midagi. Usk on selline ja ongi kõik! Enamikuga said asjad korda, kuid ühele mutile ma lõpuks teatasin, et see ei ole tal eralennuk! Ise oli ratastoolireisija. Toodi lennukini ratastooliga ja siis edasi komberdas ise. Kõndida ei saa, seista ei saa, aga nii kange, et maha ka ei istu! Ja ainuke vaba koht oli tema koht ... ma siis ütlen talle, et FULL ....FULL ... FULL!!! Ja tema vahib ringi ja vehib kepiga :D Aga kohalikud ikka ise ka nii õelad ja vastikud. Temaga ühes istmereas istus keskel mees ja akna all naine. Palusin neil kohad vahetada ja nemad teatasid, et nemad ei ole sellega nõus ja tahavad istuda nii. Lõpuks siis nende taga oli üks paar, kes vahetas omavahel kohad ja siis üks meestest tuli selle vanamuti kohale istuma. Kujutage nüüd ette, kui kõigi kümnega oleks pidanud niimoodi jamama. Mis aja see võtab ja millal ükskord õhku saab tõusta???!!! Ja kui veel teeninduseks läks ... pepsi pepsi pepsi, vesi, mahl, tee, kohvi! Kõik ühele inimesele! Nõudlikumaid tüüpe pole enne näinud :D Ja kirss tordil oli see, et lõpuks oleksin ühele järgmisele ratastoolireisijale peaaegu kere peale andnud. Juhtum järgmine ... olen oma käruga vahekäigus ja kükitan maas, et sealt seest kandikut võtta ja järsku koputab keegi oma KEPIGA mulle selja peale! Kui ma üles tõusin ja talle käratasin: "Excuse me, but I am not your dog!" Okei .. nõua mida tahad ja ole vastik kui tahad. Aga pea meeles, et 5 Star teenindust saad ainult juhul, kui suudad ise 5 Star olla. Võin olla küll cabin crew, aga kuskilt läheb ikka piir ka. Olen viisakas nendega, kes on viisakad minuga. Kusjuures see ajab mind veel siiani nii närvi, et kuidas Sa üldse saad niimoodi teha. Ma küll ei kujuta ette, et sõidan nüüd Stockholmist Helsingisse Finnairiga ja siis koputan stjuuardessile kepiga seljale, et kuule mammi, lase mööda!
Pärast seda tegin kaks ööd järjest Damascust, Süürias. Lennud jumalast tühjad ... paarkümmend inimest ;) Lust ja lillepidu! :)
Ja nüüd on mul viimane vaba päev ja siis jällegi Kathmandu! :) No vähemalt on ehk tore lend. Samas Kathmanduga ei tea iial. Väidetavalt on see maailma kõige ohtlikum maandumine ja õhkutõus, sest lennujaam asub orus. Ühesõnaga lennul on nagu helikopter ... lihtsalt prantsatab maha :) Ehk läheb seegi kord õnneks ...
Ja nüüd on mul viimane vaba päev ja siis jällegi Kathmandu! :) No vähemalt on ehk tore lend. Samas Kathmanduga ei tea iial. Väidetavalt on see maailma kõige ohtlikum maandumine ja õhkutõus, sest lennujaam asub orus. Ühesõnaga lennul on nagu helikopter ... lihtsalt prantsatab maha :) Ehk läheb seegi kord õnneks ...
Aga piletid koju on mul nüüd taskus ja rohkem ei huvita mind miski! Juhei!!! :)
Ahh jaa ... pärast puhkust on mul Boeing 777 treening ja sellega kaasnevad uued sihtkohad nagu Johannesburg, Melbourn, Peking, Sao Paolo, Osaka ... jne ;)
No comments:
Post a Comment