...viimased päevad enne kojutulekut...

...jaanuaris küsisin veebruariks, enne oma puhkust, paari lisa vaba päeva. Neid ma muidugi ei saanud, sain hoopis kodused valvekorrad. Siis ühel hetkel nad andsid mulle nende asemele kolmepäevase Hong Kongi ... ja siit see alguse saab ...
Tulin Kathmandust u öösel 3 paiku. Läksin magama ja keskpäeval heliseb telefon elutoas. Korterinaaber läks ja võttis selle vastu ja koputab mu toauksele. Ütles, et "Su sõber tahab Sind". Mina teadsin kohe, et see ainuke "sõber" saab olla keegi office'ist. Ja oligi. Küsis, et kuidas mul läheb ja vabandas, et üles ajas :D Ja siis ütles, et kuna Hong Kong on pooltühi, siis eemaldavad mu sellelt lennult ja saadavad mu Ahmedabadi. Ma ütlesin, et kuna ma magasin, siis ma ei saa praegu millestki aru ja palun korrake! Ta kordas AH ME DA BAD! Ma siis ütlesin, et ei ole võimalik ... miks just sinna. Kas tõesti mõnd muud lendu ei ole. Ja kordasin veel, et miks just Ahmedabad ja miks just mina! Siis kuulsin oma korterinaabrit ka ütlemas: "Ohh shit!" :D Kuna ta oli seda lendu teinud, siis ta teadis, mida see tähendas :D. Mis mul muud üle jäi, kui tuli minna. Siis mu korterinaaber rääkis sellest lennust lähemalt. Puupüsti täis ja miljon special meal'i ja nõudlikud reisijad ja lend suht lühike. Siis tuli üks meie rühmakaaslane ja teatas, et see oli esimene lend, kus ta pardal nuttis, sest nii hirmus oli :D Ühesõnaga kõik saatsid mu toetustega teele. Panin ka facebook'i kirje üles, et mind saadetakse Ahmedabadi. Kõik vastused, mis sellele tulid, olid: "OMG=Ohh mu jumal" ja "Poor you! = Vaene Sina!" ja "Sul ei ole üldse õnne!". Ühesõnaga kõik teadsid, millega on tegu :)
Olin enne kolmel järjestikusel lennul teinud galley ja mõtlesin, et mind sinna enam ei saa panna! Ja mida see hindu mammi tegi - loomulikult pani mu galleysse! Ta nägi mu pettumust kohe ja siis küsis natukese aja pärast, et kas ma olen oma positsiooniga rahul. Mina vastasin, et tegelikult mitte :D Ja ta muutis teemat. Iseenesest tundus ta tore olevat nii et ju siis pidin selle ära tegema :D
Nii ... miks see lend siis nii õudne on. Läksime pardale ja catering oli juba seal. Tegin oma safety ja security check'id ja võtsin siis info cateringi käest.
Esimene punkt: Double catering, mis tähendab, et nii mineku kui tuleku söögid-joogid on pardal
juba Dohast alates.
Teine punkt: lennuk on 321, mille galley on sama suur kui 320 oma, kuid lennuki mahutavus on u 30 inimese võrra suurem mis tähendab, et lisaks on üks lisa käru. Seega on tegelikult kaks lisa käru (double catering!). Kuna galley on nii väike, siis üks teise teeninduse kärudest oli ees äriklassi köögis :)
Kolmas punkt: Minekul oli reisijaid 159 ja special meal'e oli 116!!!!!!! Tagasitulekul oli reisijaid vist 155 ja eritoite oli 126!!!!!! Ma mõtlesin, et ma suren ära.
Kui tavaliselt valmistad maapinnal ette kõikide kärude pealsed veepudelite, alkoholi ja klaasidega, siis seekord ei oskanud ma kuskilt alustada. Sest tavaliselt on selleks puhuks üks tühi käru, kuhu saad need panna. Seekord seda ei olnud. Lisaks veel asjaolu, et kõikidest kärudest pead eemaldama tavaliselt kaks pealmist rida kandikuid, et sinna siis üks sahtel alkoholi ja teine sahtel pepsi-fantaga panna. 6x4=24 kandikut oli vaja kuhugi panna :D Ruumi mitte kuskil. Ma lihtsalt seisin keset galleyt ja küsisin siis kõige vanema olija käest, et mis nüüd saab ja ta ütles: Sorry, mina Sind aidata ei oska :D :D :D.
No siis hakkasin vaikselt tegutsema. Eemaldasin mingid sahtlid kärudest ja panin viimase istmerea taha, mis on rangelt keelatud (turvalisuse huvides) ja pean tunnistama, et kuidagi saime need asjad tehtud. Ja keegi nälga ei jäänud. Ja tegelikult olgu see lend ükskõik kui hirmus, kui crew on lahe, siis ei ole hullu. Ja seekord oli crew täitsa tore ja me tegime selle asja kõik koos ära.
Maandumine Ahmedabadi ... kõik on kena ja ilus ... rattad tulid välja ja juba valmis maanduma ja järsku antakse täiega gaasi ja lennuki nina tõuseb üles ja panime jälle taeva poole teele. Reisijad vaatasid mulle otsa ja siis sellele, kes istus teise ukse juures. Me ju olime reisijate poole näoga. Ei oskanud ka muud teha, kui üksteisele nõutult otsa vaadata. Tean ainult seda, et ükskõik mis puhul, aga reisijatele ei tohi välja näidata, kui ise hirmu tunned. Ja seekord ma tundsin :p. Aga siis teatas kapten, et kuna tuule suund muutus järsult, siis ei olnud turvaline maandumine võimalik ja läheme teisele katsele. Ja õnnestus ;)
No ja siis käis maapinnal kõik välgukiirusel, sest olime ju juba peaaegu 45 mintsa graafikust maas. Siis hakkas boarding ja ma üritasin siis jällegi selles galleys, kus ruumi ei olnud, oma asju ajada. Samal ajal tulid tagumisest uksest ka reisijad. Siis tuli lennukisee üks mutt ja teatas, et ta lapsel on astmahoog ja kutsuge lennuki arst! No ma ise mõtlesin, et äkki tahad massööri, juuksurit, õpetajat ja Püha-Isa ka! No tule taevas appi! Ma siis küsisin, et miks ta lennujaamas arsti juurde ei läinud. Ta olevat mõelnud, et lennukis nagunii on arst :D Siis see tüdruk, kes oli kõige vanem olija turistiklassis, hakkas nendega tegelema ja mina võtsin siis inimesi vastu. Siis see tüdruk küsib mu käest, et kuule, esmaabi karbis on ju mingi rohi selle jaoks, et anname seda. Ma ütlesin, et mõtle nüüd peaga. Me oleme maapinnal, et äkki ikka kutsuks arsti. Esmaabi karbi rohud on ikka tõeliseks hädaolukorraks lennu vältel. Ühesõnaga tuli arst ja mutt muudkui vaidles, et nad peavad minema ja neil Hustoni lend veel Dohast jne jne jne. Ja siis ma jälle ei saanud oma suurt suud kinni hoida ja ütlesin, et See lend on kolm tundi ja Hustoni lend on 14 tundi ... võib olla mõtleks ikka enne oma lapse tervisele, ahhh?. Pluss veel ooteaeg Dohas. Mis kohaga need niinimetatud emad mõtlevad. Mutt ikka vaidles ja siis üks lennujaama töötaja ütles, et nüüd tuleb teha otsus, sest lend on juba üle tunni hilinenud ja inimestel on kõigil ühendused Dohast. Mutt jäi lapsega Ahmedabadi. Jumal tänatud! Uksed kinni ja minekut.
Lend oli normaalne. Jälle aeg maandumiseks. No seekord nad uuesti õhku ei tõusnud, aga seekord kujutasid piloodid end ette helikopterit juhtimas. Maandumine toimus sellise pauguga, et mina tundsin igastahes veel rohkem hirmu, kui Ahmedabadi maandudes. Ma mõtlesin, et nüüd küll murduvad rattad alt vms. Aga jäime ellu. Loodan, et selliseid asju rohkem ei juhtu.

No ja nüüd istun juba teist päeva kodus valves ja neil ei ole lende. Kui küsisin vabu päevi, siis just kui kiuste nad seda ei andnud. Ma võiksin juba kodus olla.

Järgmise kuu graafik on täitsa tore. Tundub, et sain vist süsteemile pihta ja sain seekord neli küsitud lendu ja kolm turnaroundi. Küsitud lendudest on kaks uued sihtkohad ;) Mis need on ....? Eks sellest kuuleb hiljem :)