Moskvas käidud :)

Juba kodus avastasin, et lendan sama Cabin Senioriga, kellega käisin ka Zürichis. Vähemalt teadsin, mida oodata ;) Siis tuli briifinguruumi üks tütarlaps, Kristina ja küsis kohe, et kas mina olen Rauno ja seda puhtas eesti keeles! Ka temal oli graafikus sama lend, nii et nüüdseks olen korra ka eestlannaga lennanud ;) Tegelikult on ta vene perekonnast ja kodune keel on vene keel, aga räägib vabalt eesti keelt. Lisaks oli veel üks leedulanna ja üks serblanna ja äriklassis oli üks egiptlanna, kes oli natuke kahtlasevõitu, aga tore ;)

A320 mahutab turistiklassis 132 reisijat. Dohas laaditi 122 reisijat turistiklassi ja mõned äriklassi ja asusime teele. Lend 4,5-5 tundi. Juba ette oli teada, et Moskva lennul juuakse palju alkoholi ja tomatimahla. Seda ka tehti. Ma arvasin, et juuakse palju viina ja viskit, aga nad suutsid ära juua hoopis kõik me veinivarud ja loomulikult tomatimahla ;) Reisijad olid väga toredad ja sõbralikud. Nad kõik tahtsid minuga vene keeles rääkida, sest pidin nii venelane välja nägema (aitäh! - NOT!). Selgitasin siis, et kaugel sellest ... olen ikkagi eestlane!

Ummikutes Moskvas pidi hotelli jõudma 2 tunniga, meil õnnestus see vast kõige rohkem tunniga. Vahetasime riided ja 20 minuti pärast olime all, et linnapeale minna.Kristina oli Moskvas enne seda lendu palju käinud, nii et meil oli oma kamba liider olemas. Leedulannal ei olnud sooje riideid kaasas ja egiptlanna jaoks oli üldse liiga külm. Meiega liitus ka üks pilootidest. Asusime teele. Võtsime kaks taksot ja sõitsime Punasele Väljakule. Nii armas on ikka linnapildis näha selliseid hüüdlauseid nagu "Moskva - gorod geroi!" või siis poode nimega "Gypermarket Jeltsin!" ;) Saime punasel väljakul käidud ja kohustuslikud pildivoorud tehtud.

Otsustasime minna kuskile Matrjoškasid ostma. Mina lõppkokkuvõttes seda ikkagi ei ostnud. Teinekord ehk. Ostsin hoopis külmkapimagneti, kus on Putin ja Medvedev. Kui vaatad ühe nurga alt, on Putin, kui teise nurga alt, on Medvedev ;)

Pärast shopingut hakkas metroos seiklemine. Tänu ma ei tea kellele, et Kristina olemas on! Tavalisel turistil on küll võimatu seal orienteeruda. Ega temalgi kerge ei olnud, aga ta vähemalt oskas küsida. Metroopilet maksis vähem kui üks dollar ;) Ja muideks bensiiniliiter maksab 25 rubla keskmiselt, üks dollar on 30 rubla. Seega umbes 10-11 krooni on liiter! Metrooga sõitsime siis ühe peatuse, siis istusime ümber ja siis teisega veel ühe peatuse. Väga nõukaaegne värk ;)

Siis jalutasime hotelli juurde ja läksime õhtust sööma Ukraina restorani! Uskuge või mitte, aga seal resotranis oli lehmvasikas (maalapsena oskan lehm- ja pullvasikat eristada ;) otse külastajate nina all. Küll oli ta seina ja akende taga, aga oma hädasid tegi ta küll kogu aeg meie silme all! Väga lahe kogemus.

Jõudsime hotelli tagasi umbes südaöösel. Jõin oma nohu ja köha pärast veel ühe tee ja magasin kuni üheksani. Kell 10.50 asusime teel lennujaama. Seekord oli lennuk full-full st isegi ülemüüdud. Ühesõnaga mitte ühtegi vaba kohta. Reisijad tundusid olema toredad. Esimeses reas minu tsoonis olid kolm vene naisterahvast, kes küsisid, et kust ma pärit olen. Ma siis ütlesin, et Eestist ja nemad teatasid, et "Naš tšelovek". Ma ei hakanud ütlema, et ega ikka ei ole küll ;)! Eks 5 Star teeninduses tuleb isegi nigeerlastele öelda, et olen jah nigeerlane, kui nad seda tahavad ;)

Kogesin ka meeletut turbulentsi. Olime tee ja kohvi jagamise juures, kui järsku lennuk hakkas hüppama kui jänes. See oli esimene ikka päris hirmus turbulents. Cabin Senior ütles kohe valjuhääldisse, et crew istugu maha kohe! Ja nii me siis panime oma kärudega jooksuga kööki ja istusime maha. Ise samal ajal hõikusime üle kabiini "fasten your seat belts". Ja mõni reisija magas ja ei saanud millestki aru. Suuremal osal oli ilmselt siiski päris hirmus ;)

Aga nüüd oleme õnnelikult kodus. Jõudsin 19:30 koju ja hommikul 06:06 ( ja mitte sekunditki varem ega hiljem ja seda ilma naljata) on mul buss järgi, et viia lennujaama, sest asun teele Jakartasse! Sinna, kus täna öösel said jälle kümned inimesed surma, sest vulkaan otsustas jälle purskama hakata.
Eelmisel kahek päeval kukkus alla ka lennuk Pakistanis ja kuskil Kesk-Ameerikas. Hetkel ei tule selle riigi nimi meelde ning lisaks sellele vigastas ühe lennufirma (tean nime küll, aga mina ei oska seda vigadeta kirjutada!) lennuk keset lendu tiiba rängalt, kuid lõpp oli õnnelik. Seega kõige hullem ei olegi! Oleks ju võinud alla kukkud viis lennukit ja mõlemad lennuki tiivad oleksid võinud vigased olla.

Tegelikult oli lennul üks äksident ka. Tunnen ennast halvasti, kuid mitte sellepärast, et ma midagi valesti tegin. Üks reisija kaebas minu peale! Tegemist oli araablasega. Kujutage ette A320 lennukit. Väike, ei ole ruumi ja turistiklassis kaks WC lennuki tagaosas. Kaebuse esitanud reisija istus 25das reas, kokku lennukis 30 istmerida. ÕNNEKS oli Cabin Senior just selle reisijaga tegelemas ja nägi kogu situatsiooni pealt. See reisija otsis midagi oma rahakotist ja oli keset vahekäiku. Tegemist ei olnud maailma kõige väiksema inimesega. Lisaks oli sealsamas järjekord WCsse, vähemalt 10 inimest. Ja mina siis ütlesin kenasti "Ekskjusmii". Ta ei kuulnud mind. Ma koputasin õlale ja ütlesin, et "Ekskjusmii söör" ja siis ta tõmbus koomale ja ütles mu Cabin Seniorile, et see crew on väga ebaviisakas. No ma palun vabandust, et ma ei suudelnud jalgu ja käsi, aga kahjuks oli mu ajus tollel hetkel see, et reisija istmel 8A tahab coca colat, reisija istmel 10D tahab musta kohvi, reisija istmel 11B tahab teed piima ja suhkruga, reisija istmel 15A tahab kaht tassi kuuma veega, reisija istmel 17F tahab vett jääga ja reisija istmel nr 20A tahab apelsinimahla. Pean tunnistama, et istmeid ma nüüd täpselt siia küll ei kirjutanud, kuid tellimused olid küll sellised. Siis on vahekäigus 12 inimest, kellest pead mööduma. Ja vabandage väga, aga enamik neist on väga rikkalikult toitunud juba viimased 20 aastat. Ühesõnaga nüüd ootan telefonikõnet kontorist. Pean tunnistama, et tunnen, et asi oli veits imelik ja natuke ülekohtune. Kuskil 5 Star teeninduse ja inimlikkuse vahel peaks olema ikka mingi piir ka ...

Ja kaks vaba päeva ...

...saavadki kohe läbi ;) Teil sel nädalavahetusel kellad keeratud. Minu oma jäi paigale. Seega olen teist tunnikese ees.
Homme hommikul hakkab kodune valve kella 6st hommikul kuni kella 18neni. Järgmise kahe päeva valve muudeti juba ära lennuks ... sedakorda siis Moskvasse ;)

Zürich - done!

Viimane oktoobri reis Zürichisse tehtud. 13 liikmeline meeskond - üks rootslanna, mina ja ülejäänud Hiinast, Koreast ja Malaisiast. Iseenesest olid lennud toredad ja tagasiteel oli ka crew juba vabam ja täitsa ok :) Reisijad olid sõbralikud ja sai palju oma saksa keelt harjutada. Tagasiteel oli lennukis palju väikeseid mudilasi, nii et vahepeal oli tagumine köök laste päralt. Ühesõnaga saime ka ennast välja elada.

Zürich oli tore juba esimesest hetkest. Lennujaamas kohtasin ühte Ida-Euroopa turisti, kes otsustas minuga jääda terveks nädalavahetuseks, kuigi oli tulnud Zürichisse oma sõbrale Marcusele külla. Käisime temaga siis linnapeal, näitasin talle Lääne-Euroopat ja tema muudkui pildistas ;)

Zürich oli tore ka sellepärast, et kohtusin oma sealse sõbraga :)

Steffiga tutvusin siis, kui 6 aastat tagasi Šveitsis vahetusõpilaseks olin. Sellest ajast saadik ikka kirjutame teineteisele. Aga nii tore oli see, et ta ei ole üldse muutunud :) Zürichis elab ja õpib ta alles teist kuud, nii et väga palju ta linnast ei teadnud ja seega ekslesime mõned tunnid niisama - sõime ja jõime. Rääkisime elust-olust ja uurisin teiste tolleaegsete klassikaaslaste kohta. Enamik neist õpib õpetajaks :) Pidi olema seal hästi tasustatud töö.

Pärast seda sõitsime rongiga tagasi lennujaama ja sealt hotelli :) Uni oli juba meeletu, sest olin selleks hetkeks üleval olnud juba 24 tundi ;) Seega kohe magama!

Nüüd olen tagasi kõrbes. Naudin oma kaht vaba päeva. Tuleb koristada, pesu pesta, poes käia ja oma uniform keemilisse viia. Ja ilmselt ongi puhkepäevad sellega veedetud. Nohu ja köha hakkavad taanduma. Pärast vabu päevi on kolm kodust valvekorda ja siis hakkan lendama Jakarta ja Doha vahet. Tore on see, et Jakartas on vulkaanipursked ja üleujutused. Jälle midagi põnevat ;)

No ja tegelikult ei ole üldse tore see, et nüüd on siis hakatud jälle pomme valmistama. Ja minu lennufirma on juba ühe pommi vedanud, väidetavalt esimese: http://www.e24.ee/?id=334873.

Taaskord oleme maailmas milleski esimesed. Tegelikult on asi naljast kaugel. Võib olla on isegi hea, et ma veel Ameerikasse ei lenda ja novembris ei ole ka ühtegi lendu Euroopasse. Ehk rahunevad veidike maha.

Nalja saab ikka ka ;)

Kirjutan ainult lühidalt. Eilsel lennul juhtus üks tore intsident ... :) Lennuk oli pooltühi ja siis ei olnud igal ühel oma käru ja mina serveerisin toitu ühe tütarlapsega koos. Ja tema siis viisakalt teenindab kliente ja järsku ütleb üks ema oma lapsele: "My child if you are not studding a lot then that is what you are going to be." Ja ta pidas silmas meid kui cabin crewd (!!!) ... Aga see Itaalia tüdruk ei olnud ka suu peale kukkunud ja ütles kenasti vastu: "Yes ... and if you are not studding a lot then economy ticket is the only ticket you are able to buy!" Päris vähe naljakas ei olnud :) Ühesõnaga oleme rahvale ikka parajad jalamatid. But we dont care! Sööme jätkuvalt hommikusööki Roomas, lõunaks midagi Berliinis ja õhtuks miskit Kuala Lumpuris. Käime diskol Johannesburgis ja ostame igapäevaeluks vajalike asju Stockholmist, New Yorkist ja Madriidist!
Aga hetkel valmisten lennuks Zürichisse ;)

Hyderabad Indias ;)

sai siis öösel Hyderabadi ots tehtud. Ma pean tunnistama, et kõik need jutud India hirmsatest lendudest ei osutunud tõeks. Väga tore lend oli. Aga tore öö sai alguse juba bussis teel lennujaama. Buss oli järgi 18:29 ning minu majast tuli veel neli poissi sellele bussile. Tavaline vestlus on ikka, et kust keegi pärit on ja kaua juba siin on olnud jne. Tavaliselt, kui ütlen, et olen Eestist, teavad kõik kohe, et see on kuskil Rumeenia kõrval :D. Seekord oli kohe üks poiss, kes teadis täpselt, millega tegu. Ta olevat Eestis kaks korda käinud ja siis ta rääkis oma kogemustest, kuidas ta vanalinnas neid misiganes pähkleid vms sõi ja vene kirikus käis ja Viru Keskuses noortele alkoholi ostis :) Ta oli kohe nii õhinal, rääkis nii palju Eesti elus :) Täitsa tore oli.
Briifingul oli siis seekord lisaks Cabin Seniorile ka Performance Officer, kes on kontorist ja kontrollib kogu asjade käiku. No see oli elu parim briifing. Ta oli niii normaalne. Viskas nalja ja selgitas paljusid asju. Ja briifingu lõpus on alati see koht, kus igale meeskonnaliikmele antakse sõna, et miskit öelda. Ja üks tüdrukutest, kellega muideks ka koos Dubais basseinis käisime, teatas, et: olgu mis on, aga sellel poisil on nii ilusad silmad, et seda kohe peab ütlema :) Hetkeks oli vaikus ja siis hakkas Performance officer nii kõvasti naerma ja siis hakkasid kõik naerma. Ühel hetkel siis PO teatas, et kuigi see on ikkagi eelkõige safety ja esmaabi briifing, siis ta peab sellega nõustuma :D Kui keegi veel aru ei saanud, siis räägitakse minu silmadest! :D Ja pärast nad lennukis selgitasid mulle, et asiaatide jaoks on unistus saada suured ja sinised silmad. Seda ma teadsin, et Aasias on väga populaarne teha silmade suurendamiseks operatsioone, aga et need silmad just ka sinised peavad olema ... :)
Teel Hyderabadi oli lennuk täiesti täis, ainult seisukohad olid vabad. See teeb siis kokku 12 inimest äriklassis ja 132 inimest turistiklassis. Äriklassis on A320s alati üks teenindaja pluss abiks cabin senior ja turistiklassis 4 crewd. Seega veits rohkem kui 30 inimest näkku. Kuna me kõik seal taga olime suht kogenematud, siis võtsid asjad tavapärasest veidi rohkem aega, sest uskumatu, aga 132 inimese kohta oli 50 (!!!!!) eritoitu. Nendele tuleb kleepida eraldi inimese nime ja istekohaga kleeps. Aga no inimesed alati vahetavad kohti, nii et see on paras kamarajura. Lõpuks said kõik söönuks.
Siis olid kaks meest, kes järjekorras WCsse, kes küsisid, et kust ma pärit olen. Teiste crew liikmete kohta oli asi selge: kõik olid ju pilusilmad ;) Ma siis ütlesin, et Eestist. Ja ka nemad teadsid, kus on Eesti ja teadsid, et seal on kenad naised ;) Üks neist oli hindu, kes töötab Pariisis. Ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis töötab ta seal tuumafüüsikuna. Siis selgitas ka meile, et meie töö on ikka nii ohtlik, et saame radioaktiivset kiirgust kogu aeg ja et vananeme ikka tunduvalt kiiresti, kui need, kes ei tee meie tööd. No tore, aga ükskord sureme me nii kui nii kõik.
Teel Hyderabadi olid meil lennukis ka kaks maalt väljasaadetud. Need istuvad alati lennuki tagaosas ja nende dokumendid on Cabin Senriori käes. Nemad lahkuvad lennukist viimasena eskordi saatel.
Maandusime Hyderabadis, siis lahkusid reisijad ja tulid asemele väikesed mustad töömesilased. Neid on alati mustmiljon ja need on lennukikoristajad. Muidu nad eriti millestki aru ei saa, aga nende töö on alati nii organiseeritud ja nad teevad lennuki korda 5-10 minutiga. Siis oli veel 10 minutit ja tulid uued reisijad ja asusime tagasiteele. Tagasiteel oli meil 15 ratastoolireisijat :) ja üks pime reisija. Kõik sujus viperusteta ... kui välja arvata segadus eritoitudega. Neid oli jälle oma 40 tk. Aga kõik said söönuks. Maandusime Dohas kell 06:15 ja koju jõudsin 07:30. Ühesõnaga 13 tundi tööaega ja ma olin surmväss. Täna on mul nyyd vaba õhtupoolik, homme on standby ja ülehomse standby asemel on taaskord üks Dubai ;) No vähemalt midagigi.
Nüüd lähen ja söön midagi ja siis naudin elu ;)

Uus graafik ;)

Tegelikult ei ole veel uus graafik ametlikult väljas, aga kasutasin salateid ja surkisin selle välja! Õigemini me kõik surkisime. See on alati niiiiiiii põnev hetk, kui avad oma uue kuu graafiku! Ma küsisin igasuguseid põnevaid sihtkohti ja tundub, et ma olen juba piisavalt kaua siin olnud ja enam ei anta seda, mida küsid, sest minu graafik on suhteliselt ... üksluine :D Terve kuu ja KOLM erinevat sihtkohta. Novembris siis NELI korda Jakartat Indoneesias, üks Kathmandu Nepaalis ja ÜKS Bahrein! Bahreini lennu ametlik aeg on 45 minutit, kuid tavaliselt on tegu pooletunnise lennuga, kus lihtsalt loobid leibu laiali kahte lehte ja ongi aeg maanduda :D Eks näis. Samas ma võin vist oma graafiku üle isegi õnnelik olla. Ühel ei ole mittttttteee ühtegi layoverit. Kõik on India lennud, mis toovad ikka ja jälle koju tagasi ja klientuur ei ole ka kerge ;) Minul saab Jakarta vähemalt kodulinnaks ;) Samas on mul ka palju standby'd, kuhu tõenäoliselt tuleb veel lende. No tore ... vähemalt ei ole ühtegi Saudi Araabia ja India lendu. Nüüd aga hakkan valmistuma oma Hyderabadiks, mis kahjuks asub Indias :D

Aeg lendab...

...kiiresti ;) Viimasest postitusest on juba natuke möödas. Lendude vahel on nii vähe aega, et teinekord ei jõua hästi väljagi puhata.

Pärast Kuala Lumpurit võtsin suuna Calicutti Indias. Rohkem vist teatakse seda kohta nime Kozhikode järgi. Tegemist kena Lõuna-Indias asuva linnakesega. Kena on muidugi vist eurooplase jaoks veits teise tähendusega ... aga siiski ;) Inimesed magavad tänavatel, teinekord alasti, nii nagu Kathmandus nii ka Kozhikodes puuduvad igasugused liiklusreeglid. Ainuke mõte seal tänavatel on see, et ei tahaks veel surra! ;)

Ega ma seal eriti palju teha jõudnudki. Maandusime kell 9 hommikul ja jõudsime hotelli kella 10ks. Siis magasime mõne tunni ja võtsin kahe stjuuardiga ette linnamineku. Kõigepealt käisime kohalikus taimetoitlaste restoranis söömas head ja paremat. Tõesti oli hea ... ja kolme peale maksime kokku kogu selle asja eest 15 dollarit mis on vist umbes 150-160 krooni. Kartsin, et tegemist on mingi räpase India kohaga, kuid puhtus ja kord oli majas. Vähemalt klienditsoonis ;)Mida me seal sõime (?)... oli mingi ugrimugri ... nime ma enam kindlasti ei mäleta. Tegu oli mingisuguse lavashi moodi asjandusega. Toodi salatikausid ja mässisid ise selle mingi õhukese leiva sisse. Õunamahl oli värskelt pressitud ja nii hea!

Sealt suundusime linna ja tegime väikese shopingu ... asjad on ikka vääääga odavad ;) Nii et kes shopata tahab siis Indiasse! Ja nagu ikka ühest soojast kohast muidu ... tuleb endale osta ilus sall ;) Selle ma ka ostsin. Siiamaani on kaks kohta, kust ma ei ole endale külmkapimagnetit saanud. Need on Kathmandu ja Calicut. Kathmandust ei pidavatki neid saama. Calicutis ma küll nägin ühes kohas, kuid lootsin leida paremaid. Nüüd võin öelda, et ei leidnud ;)

Calicutis on hea ja lihtne liikuda ka. Sellised kenad väikesed "asjandused" on igal pool ja sõidutavad Sind poolmuidu:

India lennu kui sellise kohta ma parem ei ütle midagi. Crew oli tore nagu peaaegu alati. Aga klientuur on pehmeltöeldes raske. WCd kasutada ei mõista. Olen nüüdseks isegi kuulnud lugusid, kus inimesed tahavad oma asju ajada lennukis esimesse ettejuhtuvasse nurka. Siiani on crew ikka jaole saanud ja õigesse kohta juhatanud. Wc uksi ei oska 70% reisijatest lukustada ... olen nii mõnelgi korral erinevatele tegevustele peale sattunud ;) I don't care! ...aga I do care sellest, et kogesin oma esimest päris hirmsat turbulentsi India lennul. See kestis umbes 1,5-2 minutit ja raputas lennukit ikka päris korralikult. Seda pidi eriti India lendudel palju juhtuma. Kükitasime kõik koos köögis loopisime kõik asjad põrandale. Hirmus oli :S

Pärast Kozhikodet oli mul miiiitttuuuu vaba päeva, sest mul käis esimene kodumaine külastaja! Juhei! Oli väga tore ja nüüd on mul ja ka mu külalisel kõikide võimaluste linnas Dohas kõik tehtud ;) ...see võttis aega kolm päeva. Nii et võite isegi arvata, kui palju võimalusi siin siis on ;)

Pärast pikka puhkust lend Nigeeriasse! Pidin nutma hakkama juba briifingul ... Cabin Service Director teatas: "Rauno, your positison is L4A". See tähendab seda, et oled lennuki köögis ja vastutad kõikide võimalike asjade eest. Alates sellest, et kõikide reisijate söögid oleks olemas sh kõik erisöögid, mida reisijad on tellinud. Lisaks joogid ja igasugune inventar, mis on lennu jooksul vajalik. Lisaks tuleb Sul valmistada ette kõik need kärud, mis lähevad kabiini rahvast teenindama. Lisaks tuleb veel samal päeval tagasitulevale meeskonnale teha ettevalmistusi ja lugeda üle kõik lennukis olevad asjad, mis neile üle annad. Ühesõnaga oled terve lennu ikka käed jalad tööd täis ... ja eriti veel siis, kui Sa täpselt ei teagi, mida üldse tegema pead :D Ma ei tea, keda ma küll pean tänama, aga crew oli väga lahe, nad aitasid mind palju. Seega kõik said söödetud ja joodetud ja ilmselt elavad tänaseni ;) Kogemusterikas päev ei olnud veel õhtus ;) Lennujaamas taipasid kohe, et oled Aafrikas. Ei ühtegi valget ja kõik inimesed vahtisid meid kui midagi väga erilist. Näidati näpuga jne ;) Lisaks kõik nad kandsid oma suuri kotte pea peal ... olen seda varem ainult televiisorist näinud ;) Väga lahe!

...ja kui ma ennist mainisin, et Indias ja Nepaalis ei ole liiklusreegleid, siis Nigeeriast ei taha ma üldse rääkida. Igaüks võitleb vaid oma elu eest. Täielik korralagedus. Sõitsime hotelli tund aega relvastatud eskordi saatel. Üks relvavend oli kogu aeg autost väljas ja vehkis oma automaadiga ja ajas rahvast ja autosid laiali. Kedagi ta muidugi ei tulistanud, aga kasutas seda vahel just kui kumminuiana. Inimesed tänavatel vaatasid meie bussi ja nii mõnigi näitas keskmist sõrme ... ja ühel hetkel jõudsimegi hotelli. Laagoses ei ole crewl lubatud hotellist lahkuda. Aga pole ka vajadust. Seal on kena bassein, tasuda söögid-joogid, tenniseväljak, jõusaal, jooksurajad ... mitte et ma nüüd seal trenni oleksin teinud, sõin ja jõin aga küll :) Järgmisel päeval hotellist lennujaama sõites oli sama lugu ... relvavennad rahvamasse laiali ajamas. Hilinesime lennujaama pool tundi ja lend hilines peaaegu kolmveerand tundi ;) Aga jõudsime õnnelikult Dohasse tagasi. Sellel lennul pidasin ka oma sünnipäeva. Kui esimesed toimetused tehutud, tõi Cabn Service Director esimesest klassist natuke torti ja crew laulis mulle sünnipäevalaulu ;) Väga tore. Seda sünnipäeva ma ei unusta. Jõudsin koju öösel kella 1 paiku, magama sain 2 paiku. Magasin järgmisel päeval kella 14neni. Sõin ja valmistasin end ette lennuks Sri Lankale. Kell viis oli buss järgi ja tuligi minna ;) Mõlemad otsad olid puupüsti täis. Reisijad olid toredad mõne erandiga. Ma ikka ei suuda mõista neid emasid, kes tulevad lennule oma imikutega ja neil ei ole isegi lutipudelit kaasas. Rääkimata mähkmetest vms. Pärast õhkutõusu panin lapsele siis üles ka bassineti. Mina ei tea, kuidas seda eesti keeles kutsuda. Aga tegu sellise voodiga, mille paned seina külge. Selgitan siis tädile, et kui on turbulents ja rihmad tuleb kinnitada, tuleb laps sellest asjandusest välja võtta. Ja loomulikult tädi noogutab vastu ja ütleb "jah". Sattusime siis turbulentsi ja laps magas oma voodikeses. Lähen siis tädile ütlema, et laps tuleb kohe välja võtta. Tädi kehitab õlgu ja ütleb, et no ajan veel üles ja hakkab nutma. Mina, olles juba ühel eelnevatest lendudest seda lauset kasutanud, ütlesin talle kenasti, et valik on tema: kas laps nutab viis minutit ja asi lahendatud või halvimal juhul tädi ise nutab terve elu, sest laps on vigane või surnud. Aitäh! Tädil hakkasid käed tööle ...

Colombos millekski aega ei olnud. Maandusime kell 3 ja jõudsime hotelli kell 5 hommikul ja tagasi hakkasime hotellist liikuma kell 17. Nii et magasin lõunani, siis käisime lõunat söömas hotelli kõrval asuvas kaubanduskeskuses ja magasime veel ja asusime teele. Järgmine kord loodan seal ikka pikemalt olla ;)

Tagasilennul sain ühe kirjaliku kiituse reisijalt ;) See peaks mu tulevikuks ainult hea olema. Neli nädalat lendamist ja mul on juba kaks. Samas võib olla on mul juba 20 laitust ka .... ega reisijad ju seda näkku ütlema ei tule :D

Täna tulin Dubai lennult, mõlemad otsad kestavad tunni. Lennud olid õnneks pooltühjad. No ikka igakord peab olema mingi väike intsident, muidu kohe ei saa. Enne õhkutõusu Dohast teatas Cabin Senior valjuhääldist reisijatele, et nüüd tuleb mobiilid väljalülitada ja nende kasutamine on keelatud jne jne jne. Siis peame meie hakkama kabiinis ringi jalutama ja korrutama miljon ja üks korda igaühele, et nüüd on ikka aeg telefon välja lülitada. Mõni mõistab, teine paneb telefoni taskusse ja kui crew läheb eemale, siis võtab välja ja räägib edasi. Mina pöördun tavaliselt sekundipärast tagasi ja taban nad teolt. Täna teatas üks mees mulle, et ta juba ühe telefoni lülitas välja, las teine olla :D Ma teatasin siis ikka, et kui on ka 5 telefoni, siis tuleb kõik välja lülitada. Ta lülitas siis ka oma Blackberry välja ja küsis, et kas ma olen nüüd õnnelik. Teatasin talle vastu, et asi ei ole minu õnnes vaid ikka rohkem tema turvalisuses. Ta pidi ikka targutama, et lennuk ju alles seisab ja aega veel on. Ega ma ka võlgu ei jää. Ütlesin talle, et navigatsioonisüsteem lülitatakse sisse tunduvalt enne õhkutõusu ja võib olla on tema telefon sellele juba kahju teinud. Thank you, Sir! ;)

No ja see Dubai lend on niigi närviline. 20 minutiga peab jõudma soojad saiad ja joogid kätte jagada ja need kokku korjata. Kindlasti leidub mõni reisija, kes tahab ka sellel lennul, et ta beebile pannakse voodi üles (ka seekord oli see nii ... ja seda ainult 15 minutiks) ... kindlasti tahab keegi teed, kohvi, bloody maryt, veel ühte saia, veel üht kohvi ... :) Ja me ju loomulikult võimaldame kõike, Yes Sir! ;)

Ega ma ju ei kirjuta neid asju üldse paha pärast ;) Ma võin seda kõike teha ja teengi. Selle eest nad ju mulle maksavadki. Aga lihtsalt reisijana ei oska neid asju mitte kunagi sellest küljest vaadata. See crew kogemus tuleb igati kasuks ;) Ja kokkuvõttes isegi mõne sihtkoha reisijad ei oska wcd kasutada või ei lõhna meeldivalt ... on nad südames tegelikult väga head ja toredad. Lihtsalt nende kultuuris ei ole veega wc-d vaid on auk maa sees.

Mul nüüd kaks vaba päeva. Kaalukaotusprotsessi tõttu tuleb minna õmbleja juurde pükstele järgi, uniform on juba suur. Muideks, mul õnnestus end Colombos ka kaaluda. Pärast lõunasööki olin 72 kilo. Seega peaksin normaaltingimustes kaaluma u 71 kilo. Nii vähe kaalusin pärast Šveitsist tagasitulekut.... vahepeal olen kaalunud ka 87 kilo ... vaadake gümnaasiumi lõpupilte :D

Pärast vabu päevi on mul kodune valve kolm päeva ja siis mitu edasi-tagasi otsa Dubaisse ja Indiasse ja kuu lõpus lendan Zürichisse, kus kohtun pärast 5-6 aastat uuesti oma sealsete sõpradega, sest mul on seal aega poolteist päeva ;) Ahhh jaa... tahtsin teile ka kena talve algust soovida. Siin on jätkuvalt päeval 40 ja öösel 30 kraadi ;)