Igal pool omad mured...

...ei saanud teiega jagamata jätta. Mina käisin enne siia tulekut solaarimis, et päikese käes siin päris ära ei põleks. Ennäe ... neil hoopis vastupidised mured :)

Esimene koolituspäev

Esimene päev koolitust möödas. Hommik algas juba toredasti. Võtsin vale bussi :) Natukene seisklemist oli, aga jõudsin õigeks ajaks kohale ja keegi isegi ei märkanud mu seiklust. Tegelikult pean mina jällegi õnnelik olema, kui väga häda käes, saan ka jalgsi minna, sest peakontor on mulle tegelikult väga lähedal. Hetkel on sooja ka u 35-38 kraadi, niiet kannatab jalutada küll. Paari kuu pärast, kui on 50 kraadi, siis seda eriti teha ei tahaks.

Esimene päev oli ülevaatlik-kokkuvõtlik. Rühmas on meid kokku 18 inimest ja 11 on eelneva kogemusega, paljud on lennanud 4-7 aastat. Seega minu kogemus on väike võrreldes sellega. Enamik on hindud ja filipiinod. Silmnähtavalt on ühel poisil kõva koduigatsus, ta on ka vist ca 21. a vana ja pärist Brasiiliast. Üks hiinlane ütles ka, et ta juba kahetseb, et tuli. Täna ju loeti kõik reeglid ette, millest mina juba ette teadlik olin, kuid teistele tulid mõned asjad üllatusena. Võrrelde eelmise korraga on mõned reeglid isegi lõdvemad ...nt tohib kauem väljas olla :)

Üldiselt pean ütlema, et mind valdavad head tunded ja olen isegi natukene ootusärevuses. Koolitus kestab küll päris kaua (teenindus 15 päeva ja tuvalisus ja esmaabi kokku 28 päeva, lisaks veel muu tilu-lilu), kuid pärast seda on ehk juba lõbusam.

Elamisega mul vedas. Elan ühe ma eelmise korra rühmakaaslasega koos. Teda pole küll veel näinud. Elamine on parim, mida cabin crewle pakutakse. Linn ja lennujaam on lähedal. Teised elavad kõik minust eemal elamurajoonis, kolmekesi korteris. Nii mõnigi kaebas täna, et elamistingimused on kehvadja nende elamise kandis ei ole mitte midagi teha, isegi supermarketit pole. Minul on see 5 min jalutuskäigu kaugusel. 
Tõedamaks, et kõik on ok, panen siia pildi elutoast:

Juba suutsin duššivooliku ära lõhkuda, aga väike must mees tuli ja parandas juba ära. Sõnagi inglise keelt ei rääkinud, aga kehakeelega saime hakkama ;)

Eile käisin ühe tailannaga shoppamas, me suhtlesime juba eelmisest korrast saati. Lisaks sain juttu ajada ka oma eelmise korra korterinaabriga. Nad mõlemad lendavad siin juba 4. aastat ja ei plaanigi veel lahkuda ;) 

Tegelikult pean nüüd asuma oma lõputööd kohendama. Eelkaitsmiseks esitamise tähtpäev läheneb ja hetkel ei ole kodus ka midagi õppida vaja. Saabusin juba kell 14 koju, aga ei suuda end kokku võtta. Selle asemel, et pihta hakata, surfasin netis, sättisin veel asju kappi ja tegin isegi süüa ja nüüd kirjutan blogi :). Viimast kahjuks koolile esitada ei saa :)

PS! Kellaaeg on siin täpselt sama, mis teil ;)

Shukran tähelepanu eest!





 

Kohal!

Öösel sai magatud paar tundi, sest hommikul kell 4 oli äratus. Kell 7.15 tõusin õhku Stockholmi poole. Sealt edasi lend hilines. Aga kui lennuk saabus, siis oli toredaks üllatuseks see, et see oli Boeing 787 Dreamliner!

Nii armas, vaikne ja tore lennuk tundub olema ;)

No ja siis hakkas kohe ka kultuuride erinevus pihta ;). Ma läksin lennukisse viimaste seas ja minu koht oli kahe naise keskel. Üks oli noor hindu tüdruk ja teine oli vanem ja üleni kaetud. Kui palusin enda kohale end lasta, siis tõusis daam püsti ja läks tahapoole ning teda ma enam ei läinud. Pärast sain aru, et ta palus cabin crewlt, et kas saab kohti vahetada. Minu kõrvale saadeti üks vanem mees.

Muideks ... minu ees pingil istus eestlanna ja lennukis oli veel kolm inimest Estonian Airi lennult.

Dohasse kell 18.30 maandudes oli siin täiesti pime. Mind juba oodati lennujaamas. Olin esimene saabuja. Ootasime veel ära ühe tšehhi ja hispaanlase ja siis toodi meid ära oma elamisse. Viimased pidid saabuma homme. Mina elan koos Yanniga ühes korteris. Yann töötab sellest ajast siin, kui ma esimest korda tulin :). Hetkel on tal vabad päevad ja ta puhkab Balil ;)

Kohvrid on nüüd lahti pakitud ja reeglite raamatud sirvitud. Nagu oodata oli, siis on jätkuvalt need reeglid siin kõik veel kehtivad ;) Loen siis läbi, et millegi vastu ei eksiks.

Esmaspäeval kell 8 hakkab siis koolitus pihtaja kestab 7 nädalat.

Ja veel .. kes on unustanud, siis siin on nädalavahetus reede ja laupäev, esimene tööpäev nädalas on pühapäev ;)

Nüüd ma aga magama ... homme vaba päev, siis vaatan ringi, mis elul pakkuda on ;)

Nädala pärast jätkub 2011 suvel pooleli jäänud teekond!

Läheb lahti! ;)

Ühel hetkel lihtsalt tuli mõte. Ja kui ta juba tuli, siis ei tahtnud ta ära minna. Vaatame, mis sellest saab ;)

Põnevatest seikadest üritan siis ka siin märku anda ....

Khalas ehk siis araabia keeles "aitab" või "kõik" või "lõpp"

Selleks korraks see pidu siis läbi. 27. juunil andsin lahkumisavalduse ja 27. juuli oli mu viimane tööpäev. Töötasin QRis täpselt 1. aasta ja 3 päeva. Viimase kuuga mul vedas ja ma ei teinud ühtegi turnaroundi. Küll selle eest oli mul juuni lõpus taas üks hirmus kogemus ja mul on nii hea meel, et ma siit silmakirjalike ahvide seast minema saan ;) Nimelt olen mina lennujaamas valves ja mind kutsutakse lennule. Ohh õudust ... KAIRO! Sellest lennust on väidetavalt veel ainult üks lend, mis saab hullem olla ... ja see on Jeddha. Mul oli juuli graafikus Jeddha, nii et Kairo tundus just kui hea trenn selleks. Kairo lend oli hilinenud selleks hetkeks juba 5-6 tundi, seda siis tehnilise rikke tõttu. Minu positsiooniks oli R3 ja see tähendas siis laste eest hoolitsemist. Nendest sellel lennul juba puudu ei tulnud ... 73 last ... ma teadsin kohe, et sellest tuleb üks suur jama ;) Ja nii oligi. Nad jooksevad ringi ja karjuvad ja nende vanemad ei tee sellest üldse välja;) QR annab oma lendudel lastele alati väikese mänguasjapaki, aga 73le meil kohe kindlasti pardal neid ei ole, neid tavaliselt 60ne ringis. Ma siis ütlesin CS'le, kes siis vastutab turistiklassi eest, et meil ei ole mõtet neid anda, et nagunii tuleb puudu ja see tekitab veel rohkem probleeme. Leppisime kokku, et ei anna neid. Kui algas boarding ja esimene inimene juba karjudes lennukisse tuli ja teatas, et QR on nii halb lennufirma ja temal elu kõik tuksis, siis ma teadsin, et asi läheb hulluks. Andsin talle märku, et minu peale ei ole vaja karjuda, sest see teda kiiremini Kairosse ei vii. Selliseid oli oma 100 tk. Kõik pardal, tõuseme õhku ja alustame teenindust. Siis küsib üks tähtis mutt mu käest, et kas lastele mänguasju ei jagatagi. Ma ütlesin, et toon, aga see võtab aega, sest enne tuleb teenindus ära teha. Ma olin väga viisakas sellel hetkel ;) Siis tuleme kandikuid ära võtma ja tädi küsib uuesti, et kas juba saab. Ma ütlen, et andeks, ma toon selle teile, võtab veel natuke aega. Siis teeme lõppliku tasside ja igasuguse sodi ära korjamist ja ta küsib uuesti. Ma ütlen, et ma toon. Samal hetkel läheb mööda CS, kellelt see mutt ka küsib, et kas saaks selle mänguasja. CS ütleb mulle, et too. Viisin sodi ära ja möödusin sellest naisest, et siis talle minna ja see mänguasi lõpuks tuua. Ja ta küsib, et kas nüüd saab juba selle mänguasja. Ma peatusin ta juures ja ütlesin nüüd juba natukene närviliselt, et "Proua, ma töötasin kogu selle aja ja ma ei ole hetkekski maha istunud ja ma olen just teel seda mänguasja teile tooma!" Pöörasin selja ja läksin siis Airbus 330 keskmisse kööki. See mutt jooksis mulle järgi ja karjus üle kogu lennuki, et "Ma tahan kaebust esitada!" :D CS oli ka seal keskmises köögis ja mutt siis alustas oma kaebust.

1) Esimese punktina ta teatas, et ma ütlesin talle midagi väga halba, aga ta ei kuulnud, mis see oli. Ma küsisin ta käest siis, et kas siin ei ole väikest ebakõla. Kui te ei kuule, mida ma ütlesin, siis kuidas te teate, et see halb oli. Ta ei vastanud midagi vaid jätkas.

2) Ma olevat talle ka öelnud, et ma ei too seda mänguasja mitte kunagi, sest me oleme juba maandumas. Siis ma tundsin, et kui tema võib üle piiri minna, lähen mina ka. Ma ütlesin talle, et ta valetab! :D Tema küsis omakorda CS'lt, et miks ma nii ülbe olen. Ma ütlesin, et kahjuks pean ma tema tasemele laskuma :D Ma küsisin, et kas ta saab inglise keelest aru ja kui ma olen talle juba 3 korda öelnud, et ma toon selle mänguasja, siis ei ole vaja seda ka 4dat ja 5dat korda küsida. Mutt läks täiega närvi ja ütles, et tal ei olegi seda mänguasja enam vaja.

CS teatas mulle, et nüüd tuleb mul selle naisterahva eest vabandada. See on ainuke kord vist kogu selle aja jooksul, kus ma olen olnud nii ebaviisakas, kui veel vähegi annab ja ma küsisin nende mõlema juuresolekul, et "Mille eest ma vabandust paluma pean?" CS selgitas siis, et ikkagi klient on nüüd kannatanud ja ta ei saanud oma mänguasja õigeagselt ja siit tuleb nüüd puänt: "Pealegi Rauno, Sa tead väga hästi, et mänguasjad antakse meil maapinnal!" Ma teatasin siis vastu, et "Vastavalt teie käsule, ei andnud me neid maapinnal, äkki tahate ise kliendi ees vabandada???!!!"

CS käis ja vabandas veel nende eest kabiinis, et näed nüüd milline lugu ;) Siis tuli mu juurde ja ütles, et selle naise mees tahab minu peale kaebust esitada ja ma võin oma töö kaotada ja ma peaksin vabandama;) Ma ütlesin selle peale, et kahjuks või õnneks olen mina sellest orjusest juba prii ja minu pärast kaevaku või president Obamale ;)

Ma ei ole selle juhtumi üle uhke ja ilmselt ma õigesti ei käitunud, aga kuskil on ikka piir ka ;) Saan aru, et klient on kuningas, aga seda ainult juhul, kui ta sellena ka ise käituda oskab ;)

Ma tahan kogu selle asja lõpetuseks öelda, et nii palju on juhtumeid, kus inimesed võitlevad pardal, et kuidas teil ei ole enam kana, ma ei taha ju kala! Ma ei saa kala süüa jne jne jne! Kallid reisijad, te ei pea lennukis absoluutselt sööma! Kui te tahate kala, siis pärast maandumist lähete te maapinnal restorani ja ostate selle kala!!! Lennu kui sellise mõte on siiski see, et teid turvaliselt punktist A punkti B viia. Või see sama mänguasja lugu. Loomulikult peab QRi stjuuard või strjuuardess selle mänguasja teile andma, aga kas ei tundu natuke odav hakata selle pärast võitlema??? See näitab ju ainult seda, kui madal te olete. Kui te jõuate osta tervele perele lennupiletid, siis jõuate te lennujaamast neile ka mänguasja osta. Ausõna.

Mõistagi ei läinud ma Jeddha lennule, sest keegi ütles mulle, et Jeddha on kolm korda sama hull kui Kairo. Otsustasin helistada, et olen haige. :)

Ühel lennul, kus meil oli aega, siis arutasime crew'ga, et inimesed on ikka ühed huvitavad olevused :D Nad ei oska kasutada IFE süsteemi ehk siis vaadata filme jne oma erkaanilt. Nad paluvad selleks abi (kuigi selgitused 10nes erinevas keeles on olemas;). Paljud neist ei oska isegi oma turvarihmasid kinnitada. Enamik ei tea, kuidas avada tualeti ust ja kui ta selle väljastpoolt lahti saab, siis ei oska ta sealt pärast välja tulla. Nad ei tea, kust saab tualetis vett käte pesemiseks ja no vähemalt pooled ei oska enda järelt potti ära koristada. Kui aga on kabiinis istudes vaja endale klaasi vett tellida, siis nad leivad selle imepisikese nupukese puldilt, et cabin crewd kutsuda, selle asemel, et ise seda vett küsima tulla ;) C'est la vie!

Kallid reisijad, ärge unustage, et hädaolukorras sõltute te täielikult cabin crew'st :)

Ja ma ei soovitaks ka väga ülbe olla crew'ga, sest crew saab väga lihtsalt kätte maksta ka teeninduse ajal. Ja te ei saa sellest ise kunagi teada ;) Te ei taha teada, kuidas tehakse kindlaks, kas toidud on piisavalt soojad (jah ... me pistame näpu teie toidu sisse), te ei taha teada, kuidas paneb crew, kes teid otse köögist teenindab, leiva teie kandikule (jah, ta teeb seda palja käega...). Te ei taha teada, kui paljud inimesed on juba teise inimese kasutatud klaasist oma mahla ära joonud (......;). Ja te ei taha teada, kes sai ühel mu viimastest lendudest selle toidu, mis maha kukkus ... täpselt seesama, kes näitas ättituudi algusest peale. Kuna toitude arv võrdus reisijate arvuga, siis pidi selle ju keegi saama ....:) C'est la vie! ;) Mina soovitan teil lennuki pardal juua pudelivett ja see on ka kõik ;)

Aga tegelikult ei jää ma mäletama neid negatiivseid asju. Nendest ma lihtsalt õpin. Mäletama jään ma toredaid inimesi ja uusi sõpru. Molen väga õnnelik, et ma selle töö proovimiseks võimaluse sain. Ma olen ilmselt selle aastaga palju kasvanud, olen palju näinud ja sellest ilmselt väga palju õppinud. Enne oma cabin crew karjääri olin ma reisinud Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Šveitsis, Venemaal, Hispaanias ja Lõuna-Koreas. Nüüdseks on see nimekiri täiendunud: Ameerika-Ühendriigid, Brasiilia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Tansaania, Nigeeria, Seišellid, Katar, Araabia-Ühendemiraadid, Austria, Inglismaa, Itaalia, Malediivid, Sri Lanka, India, Bangladesh, Nepaal, Indoneesia, Malaisia, Tai, Vietnam, Filipiinid ja Hiina (ka Hong Kong). Enamikus neid olen käinud korduvalt ... loomulikult mu lemmik Kathmandu Nepaalis, kus käidud vist u 5 korda ;) Seega rohkem kui Kärdlas või Kuressaares! ;)

Ma tänan kõiki, kes mind selles ettevõtmises on toetanud ja neid, kes sellele kaasa on elanud ;) Ma ei ole veel kodus, selleks läheb veel paar-kolm päeva ;) Siis ma puhkan ühe kuu jagu ja septembrist hakkan jälle numbreid taga ajama. Need vähemalt ei haugu vastu ;)

Sellel pildil on crew puhkeala Boeing 777s, kus meeskonnaliikmed ülipikkade lendud korral magada saavad.

Tervitused Dohast ...

...ei olegi ammu midagi kirjutanud ;) Selline madalseis on olnud, et ei ole nagu eriti olnud tuju, tahtmist ja viitsimist midagi kirjutada ... :) Aga võtan siis ennast nüüd kätte ja üritan need kuu aega tasa teha. Eile pidi palgapäev olema. Täna (pühapäeval) on siin nädala esimene tööpäev ja palka ei ole ikka veel pangakontol. Kui Euroopas kantakse palk enne nädalavahetust pangakontole, kui palgapäev peaks langema sellele ajala, siis Lähis-Idas on olukord enam vähem selline, et kui palgapäev langeb nädalavahetusele, siis sellel kuul palka ei saagi ;) No päris nii hull ei ole vist ikka ...aga enam vähem ;)

Ja mai alguses käisin suurest koduigatsusest ka kodus. Mul oli kolm vaba päeva ja olin kodus poolteist päeva ... aga vähemalt olin ;) Marsruut Doha-Istanbul-Riia-Tallinn-Frankfurt-Dubai-Doha oli küll väsitav, aga seda väärt ;)

Vahepeal olen käinud ka kaks korda Sao Paulos ;) Üks ots on rohkem kui 14 tundi. See on omamoodi tore kogemus. Pärast esimest teenindust on pooltel meeskonnaliikmetest u 4 tundi aega, kus nad saavad crew puhkeruumis magada ja pärast seda lähevad teised magama. Sao Paulo on meeletult suur linn, kuid tegemist suure tööstuslinnaga ja hotell jäi linnast nii kaugele, et mina küll kummalgi korral sinna ei läinud. Ja lisaks kõigele on järgmisel päeval pärast maandumist Sao Paulosse meil Sao Paulo-Buenos Aires-Sao Paulo lend. Nii et kui ükskord Dohasse tagasi maandud, siis oled teinud nelja päevaga 35 tundi lendamist ... ja magad kaks päeva non-stop ;) Aga hotell on ilus ja süüa saab hästi ;) Ja märkimist väärib võib-olla ka asjaolu, et selle nelja päevaga teenib õige pisut vähem, kui ma kodus kuu ajaga teenisin. Ehk siis kõige tasuvam lend QR'is.

Maikuus siis ainuke lend, mille ma oma küsitud lendudest sain, oli Peking. Lend ise on KO-HU-TAV. Ma kuidagi ikka mõtlesin, et küll kommunistlik riik, aga et inimesed on ikka arenenud ja tublid ja targad. No vähemlat meie lend kubises mustadest, räpastest ja sõna otseses mõttes haisvatest kohalikest lihttöölistest, kes töötavad välismaal. 9 tundi veetsin siis selles lennukis koos nende inimestega ... ja sama ka tagasiteel. Peale selle ei räägi keegi inglise keelt, nii et mul on nüüd ka hiina keele põhitase selge ;) Pekingis, kui inimesed lennukist lahkusid, avanes uskumatu vaatepilt. Nad korjasid maast kasutatud plastikklaase ja pabertasse, et neid siis endaga kaasa võtta. Suhteliselt metsik värk. Aga samas olid nad sõbralikud ja üldse mitte pahatahtlikud. Erinevalt mõnest teisest vaesest rahvusest.

Aga Peking ise oli tore. Kuna tegu on kommunistliku riigiga, siis riik doteerib kõike. Terve päeva ekskurssiooni peale kulus mul kõige rohkm 30 dollarit. Siin siis mõned pildid meie käikudest. Haripunkt oli muidugi Hiina Müür! ;) Pärast Pekingit tegin siis oma kaks järjestikust Londonit. Üks oli Heathrow ja teine Gatwick. Heathrowsse lendasime suuuuuuure Boeing 777ga, mis oli otsast otsani täis. See tähendab äriklassis 42 ja turistiklassis 293 reisijat. Ja need juba teavad, kuidas asju nõuda ;) Nii et päris keeruline värk ;) Ja minu tsoonis minnes juhtus järgmine. Ma tunnen iga päevaga aina enam, kuidas ma hakkan kannatust kaotama, kui kohtan inimesi, kes arvavad, et on suutnud ühe turistiklassi pileti osta, et siis nad on kuningad! Nimelt jõuan siis ühe meheni ja meil oli hommikusöögi menüüs kartul, muna ja kanalihavorst ja maasikapannkoogid. Tema teatab mulle, et anna mulla kala. Ei palun, ega aitäh vaid anna mulle (!!!). Looomulikult oli see tegelane hindu (saladuskatte all võin öelda, et see töö on mind täielikuks rassistiks muutnud ja on üks rahvus, kellega ma elusees tegemist ei taha teha). Mind paneb ikka ja jälle imestama, et kui muidu vaesed inimesed on nii toredad ja vähenõudlikud, siis see konkreetne rahvus elab lehmasõnnikust ehitatud majakestes, teevad oma ihuhädasid tänaval jne jne ja kui saabub lennukisse, siis arvab, et on Brunei sultan. Ja iga viimane kui üks neist. Aga edasi siis sellest loost. Ma siis teatasin, et mida me serveerime, on siis ikka jätkuvalt see muna-kartul-vorst ja pannkook. "Ma tahan kala!" Ma ütlesin, et seda ei ole. Siis viipab käega äriklassi poole ja teatab, et kas seal ei ole. Ja mul kannatus katkes ja ma ütlesin, et "Härra, kuna Teie olete turistiklassis, siis teile on mul pakkuda kaks varianti ja järgmine kord, kui tahate valikuid teha, siis ostke äriklassi pilet!" Küsisin, et kas ta on oma otsuse nüüd langetanud. Võttis klaasi vett. Kaua võib!!!

Tagasiteel oli mul samuti üks konflikt ja ma vist enam ei pea nimetama, mis rahvusest see konflikteerija oli. Huvitav on ikkagi see, et alati esimese asjana peab karjuma ja märatsema ja siis justkui saaks probleem lahendatud. Situatsioon järgmine. Kuulen, et kabiinist on kutse. Lähen kabiini ja enam seda ei ole. Kui on kutse, siis kõlab üle kabiini üks heli ja kutsuja peakohal hakkab tuluke põlema. Tulen siis tagasi kööki ja jälle kutse. Lähen siis uuesti ja seda enam ei ole. Ise ta klõpsis selle nupuga mõtlematult. Kolmas kord lähen ja seda jälle enam ei ole. Siis seisin kabiini keskele ja järsku röögatas eestotsast üks vanemees, et "Ma olen siin!!!". Ma siis läksin ta juurde ja küsisin, et kuidas saan aidata. Ta karjus mu peale nagu metslane, et tema on juba 10 minutit oodanud ja kohe hakkab jooginälga ära surema ja mis teenindus see on jne jne jne!" Punkt üks, oli kogu see kammajaa toimunud kõige rohkem 2 minutit ja punkt kaks mu kannatus katkes seekord täiega. Ja ma andsin talle vastu nii kuidas jaksasin. Küsisn, et miks ta karjub ja võtku teatavaks, et ma ei ole ei tema naine ega mees, ei tema laps ega koer ja tal ei ole õigust ega ka põhjust minu ega ühegi teise meeskonnaliikme peale karjuda, kui ta ise nii rumal on ja ei tea, kuidas õigesti seda kutsenuppu vajutada. Siis karjus ta vastu, et aga tema on klient ja tema tahab juua. Ma ütlesin veelkord, et kui ta tahab juua, siis selleks ei pea karjuma ja kui ta karjumist jätkab, siis on mul cabin crewna kohustus Doha lennujaamas turvameestele tema käitumisest teada anda ja ta võib sellega unustada oma edasilennu ükskõik millisesse India sihtkohta. Siis rahunes maha ja ma küsisn, et mida ta tahab. Ta tahtis teed ja vett. Viisin talle selle ja ta ei öelnud isegi aitäh. Ma teatasin siis üle kabiini kõva ja selge häälega: "You're most welcome, Sir!" (Olge lahke, härra!). Kuskil on ikka piir ka.

Teine London oli ülirahulik, ülitühi ja ülitore crew!

Ja eile õhtul saabusin Frankfurtist. Selle reisi sain läbi kellegi teise õnnetuse. Nimelt oli mul valvekord ja sedakorda lennujaamas. Juba 3:15 varahommikul ärkasin üles ja kell 4:30 oli buss järgi ja jõudsin 5ks lennujaama. Istusin siis seal kuni kella 8ni ja siis helises telefon ja küsiti, kas 34379 on seal. Justnimelt ... siin ei tea keegi Su nime vaid oled nende jaoks puhtalt number ;) Nagu vang. Selles vanglas on minu numbriks 34379 ;) Läksin ja võtsin siis telefoni ja öeldi, et olen valitud välja Frankfurti jaoks ja lennuk tõuseb õhku 30 minuti pärast. Panin siis jooksuga helpdeski, andsin ära oma kohvri ja siis võtsin bussi, mis viis mu lennuki juurde. Sisenesin lennukisse viimasena ... kõik reisijad olid pardal. Mind võeti soojalt vastu. Nii kui mina olin lennukis, kõlas teadaanne, et "QR025 is ready to depart. All groundstaff please leave the aircraft, closing doors for departure" ;) Minu positsiooniks oli R5C, mis tähendab seda, et mul ei olnud tsooni ega kööki ega midagi. Hängisin ja chillisin niisama. Lisaks kõigele oli veel lend ka tühi ;) Aga miks siis ikkagi sellisel kombel lennu sain? Nimelt - toimus briifing ja kõik läks hästi, crew läks lennukisse ja siis tuli cabin sercvice directoril (csd) meelde, et ta ei kontrollinud crew passe. Ja hakkas siis neid ükshaaval kontrollima ja üks crew ei suutnud enda oma leida. Nii siis saadetigi tema minema ja mina tulin asemele. Iroonia seisneb muidugi selles, et Frankfurtis ju tegelikult keegi crew passe ei kontrolli ;)

Lennud iseenesest olid rahulikud välja arvatud üks vahejuhtum. Kohe pärast õhkutõsus Dohast kõndisin kabiinis ja kuulsin turisitiklassi eesotsas kedagi karjumas. Ta karjus kohe looma moodi. Saksa keeles. Kuna ma lennukisse tulles ennast tutvustades ütlesin, et räägin ka saksa keelt, siis cain senior (cs) kutsus mu sinna ja palus asja selgitada. See mees siis karjus ainult ühtesõna "Pfeifetone, pfeifetone, pfeifetone!!!" :D Ma vist mõtlesin vähemalt 5-10 sekundit, et mis asi see veel on. Aga siis tuli meelde, et die Pfeife on vile. Ja tõesti seal oli vilisev toon. Ja siis kui ta aru sai, et ma räägin saksa keelt, siis ta oli kohe nii sõbralik. Ei mingit muret enam. Küsis, et kust ma pärit olen ja miks siin töötan jne jne jne. Aga ta probleemi lahenduseks pakkusin välja, et ta võib lennuki tagaosasse istuma tulla, sest seal palju vabu kohti. Nii ta tegigi ja sellega sai probleem lahendatud. Aga esimene asi on ikka vaja karjuda. Andke aga tuld ;) Olen töötanud Eesti kõige vihatumas riigiasutuses ... ja kui arvate, et kardan inimesi või raskeid situatsioone, siis eksite ;)

Aga nüüd siis nali, mida ma nii palju kuulnud olen, kuid Londoni lennul see siis lõpuks ka juhtus. Ja peategelane tuleb taaskord ei kuskilt mujalt, kui sealt, kus elatakse lehmasõnnikutest ehitatud majakestes ja tehakse kõike tänavale ... :) Teada-tuntud fakt on see, et hindud elavad igal pool maailmas laiali. Ja need, kes elavad Indias, arvavad, et on maailma kõige tähtsamad. Need, kes elavad mujal ja on suutnud endale ka selle riigi kodakondsuse muretseda, need ei mahu lennukisse ära ka siis, kui nad seal üksi on. Kordan siis veelkord, et see on väga tüüpiline lugu.

Hindu tuleb crew juurde ja crew küsib: "How can I help you, Sir?"

Klient teatab: "I would like to go to the toilet. Where is the toilet for british passport holders?!"

Et kui siis see lugu ära tõlkida, siis ... Crew küsib: "Kuidas saan ma teid aidata, härra?"

Klient teatab: "Ma tahaksin wc'sse. Kus teil siin on wc suurbritannia kodanikele?!"

Mul ei ole sõnu ....

Esimene pikk lend Boeing777ga tehtud ;)

Käisin siis ära Johannesburgis. Mineku lend oli üle 8 tunni ja tagasi natukene alla 8 tunni.

Briifingul näitas Cabin Service Director "klassi" ja peedistas kõiki täiega. Kokku oli meid seal ju 15 inimest ja ta ikka küsis nii palju küsimusi, et jäime kõigega hiljaks. Loomulikult olid kõikide vastused valed ja kõik olid lollid ja lohakad, aga midagi ei olnud teha. Miss Hindu pidi leppima sellega, et see on ta crew ja teele me asusime. Üle pika-pika-pika aja olin ma kõige väiksema lennukogemusega meeskonnaliige pardal. Minu positsiooniks oli R3 ehk siis kabiiniteenindus, tited ja wc'd ;) Ja neid lapsi oli nii palju, et ei jõudnud üles lugedagi. Lend oli otsast-otsani täis. Pärast õhkutõusu asusime tööle, kuid siis hakkas üks turbulents teise järel ning kapten käskis kõikidel istuda ning me istusime u tund või natuke rohkem. Ja alles siis asusime reisijaid söötma ja jootma ;) Minu tsoonis oli üks täiesti maani juuatäis naine, kellele groundstaff lennukis sõnad peale luges, et istugu vagusi. Ja seda ta ka tegi. Vedasin talle vett ja jääd, kohvi ja vett ja vett ja jääd kogu aeg ;) Lennu lõpuks oli ta juba täiesti adekvaatne.

Maandusime Johannesburgi hommikul ja siis magasin 20 minutit ja edasi läksin ühe crew'ga Lion Parki ehk Lõvide Parki. Täitsa lahe kogemus oli. Usun, et pildid räägivad enda eest ;)

Järgmisel päeval sadas vihma ja lõi äikest. Nii et käisin hotelli kõrval supermarketis söömas ja siis vedelesin niisama ;)

Tagasilennul sain ma positsiooniks L3 ehk siis kabiiniteenindus, tited ja wc'd teises vahekäigus. Ühesõnaga ei mingit muutust. Aga kui oled kõige noorem pardal, siis on see tavaliselt Su positsioon. Vähemalt ei olnud ma galley ...

Maandusime Dohasse hommikul ja õhtul asusin teele Indiasse, Cochin'isse. Imelikul kombel olin ma meeskonna nimekirjas ainuke. Mõtlesin juba, et milline au, mu tööandja usaldab mind nii palju, et annab terve lennuki mulle kohe üksi kätte ;) Läksin siis lennujaama ja otsisin oma lendu tabloolt, kus on kirjas lend, täituvus ja briifingutoa number. Kell tähistas briifingu algust ja mida ei ole, on briifingutuba. Läksin siis helpdeski ja küsisin, et olen ma õige inimene, õiges kohas ja õigel ajal? :) Nad ütlesid, et jah. Aga briifing oli juba päeval ära, sest kõik teised meeskonnaliikmed tegid Dubai lennu ja nüüd ootavad crew lounge'is COK lendu. Läksin siis crew lounge'i ja küsisin, et kas keegi ootab siin COK lendu ja ühes nurgas istus tülpinud meeskond. Nad tegid Dubai lennu A320ga, kus on maksimum crew 6 liiget, COK'sse läksime A321ga, kus on maksimum crew 7 liiget. Niisiis lisandusin rõõmsalt ja värskelt mina. Dubaist saabusid nad juba paar tundi tagasi ja ootasid seal seda COK'd. Ühesõnaga neil ei jäänud muud üle, kui anda mulle galley ;) Kõik teised olid ju juba surnud ;) ... küll on tore. Seejuures mitte teiste vegeteeriv olek vaid asjaolu, et ma sain jälle ühe hirmsama galley maailmas. Double-catering, A321, handover, counts ... ja ruumi mitte kuskil. Aga crew oli tore ja saime sellega ilusti hakkama. Siis oli meil vaid 13 tunnine layover Indias ;) Ja tagasi me tulimegi. Ma isegi ei lahkunud oma hotellitoast. See oli nii ilus, võrreldes sellega, mis väljas oli ;).

Nüüd ootan oma järgmist lendu, mis viib Brasiiliasse ;) See saab siis olema kõige-kõige pikem lend, mis ma elus teinud olen. Väidetavalt 14,5 tundi järjest ... :) Sellisel lennul võimaldatakse meeskonnaliikmetele 3,5 kuni 4 tundi magamist crew puhkeruumis, mis asub reisijate peakohal ;) Põnev ;) !