Kogemus IT poes (paranduses):)

Mul on siin paar päeva ikka närvid täitsa läbi olnud. Tegelen oma magistritöö kirjutamisega ja enamus mu asju on salvestatud mu välisele mälukettale. Vahetevahel teen endale arvutisse back-upi. Mõned päevad tagasi tegin ka. Peale seda tegelesin oma tööga ja kõik uuendused olid välisel mälukettal. No ja siis see juhtus - arvuti ei aktsepteerinud seda enam ja ma ei saanud oma andmeid kätte. Iseenesest ei olnud hullu, ainult paari päeva töö, aga ikkagi.

Korterinaaber soovitas mul minna ühte kohta, kus mingid kohalikud häkkerid tema arvuti korda tegid. Võtsin täna selle retke ette. Kohale jõudin ilusti. Selles kohas oli mustmiljon arvutipoodi ja telefoniparanduse "putkat". Astusin ühte sisse ja teise sisse ja kõik ütlesid, et sellega pole midagi teha. Lõpuks üks ütles, et kuskil taga nurgas on üks arvutiparandaja, kes võib asja ette võtta. Läksin sinna ja uks oli suletud. Vastaspoe omanik ütles, et tuleb 5 minuti pärast, tegelikult tuli siis 25 minuti pärast. Aga siis hakkas juhtuma see, mille pärast ma seda postitust üldse kirjutan :)

Neid oli seal väikeses arvutiparanduses 4 inimest. Üks oli kohalik ja 3 hindut. Üks tegeles kõikide klientidega ja teised lihtsalt vahtisid. Mind siis võeti ette. Seletasin oma probleemi ära ja see mees ei öelnud mulle midagi. Võttis mu mäluketta ja kruvis sealt neid nelja kruvi lahti kindlasti oma 10 minutit. Samal ajal rääkis telefoniga ja siis oma kolleegidega, vahepeal pani selle ära ja käis väljas. Ja siis hakkasid kohalikud sisse voolama ja mina kui valge olin siis viimasel kohal. Teised võeti kogu aeg vahele ning minu mäluketas visati kogu aeg nurka. Keegi ei öelnud ka, kas peaksin seal olema või ära minema, kas saab korda või ei saa ... :) Kuna mul oli seda väga vaja, siis istusin vaikselt oma nurgas edasi.

Lõpuks ta ütles mulle, et kui 50 riaali maksan, siis saab korda. Kuna mu korterinaaber ütles, et kindlasti hinna üle kaupleksin, siis ma ütlesin, et 40 maksan. Ta ütles selle peale, et temal seda vaja ei ole ja 50 on kindel hind. Kuna ma pole ka kaupleja tüüp tegelikult, siis võtsin oma 50 rahakotist välja ja sain oma töötava mäluketta kätte ja panin jooksu! :) 50 riaali = 10 eurot ... seega ei tapnud see mind ka ära. Aga kogemus jällegi ... kohalike silmis ei ole sa mitte keegi :)

Nüüd on esmane variant lõputööst juhendajale saadetud ... küll ilma analüüsi osata, aga vähemalt midagigi. Küll ta ükskord valmis ka saab ;)

Täna käis mul siin külas ka see jaapanlane, kes mind Eestiski külastas ... :) Ta elab kõrval majas. Omamoodi tore on neid inimesi siin kõiki näha ;)

Homme olen 8-14ni koolitusel ja siis mul on oma sõbranna Anchanaga kokkulepitud, et lähme üht minu jaoks uut parki avastama ja siis sööma. Ta tuli täna Montrealist ja oli täna selleks liiga väsinud ;)

Kõik tuleb meelde ...

... liiklus on muutunud viis korda hullemaks. Reegleid pole üldse ja valgusfoorid on sätitud selliseks, et min 10 mintsa peab ootama oma korda. Autosid on meeletult juurde tekkinud.

Tegin endale makarone ja mingit liha ... vesi läks potis keema u 7-8 minutit. Siis tuli mulle meelde, et jah, see on siin tõesti nii.

Hetkel peab veel dušši all käimiseks vee soojendaja järgi olema, aga varsti võib selle välja lülitada, sest õues on nii palav, et vesi on loomulikult juba nii soe, et kannatab dušši all käia.

Ostsin endale kohaliku kõnekaardi ja mingi telefoni. Tavalise meie mõistes kõnekaardi (nt Diil) ostmiseks on siin passi vaja. Aga mul seda ju pole ... esimesel hetkel andsin selle ära :) Aga mul oli passi koopia. Sellega sain siis oma kõnekaardi kätte.

Meie rühma instruktor on väga tore mees Malaisiast, viskab nalja jms. Üks asi, mis mind häirib on tema motivatsioonisüsteem. Ta räägib, kui raske on see töö jne, aga palka makstakse hästi. Hoidke endal dollari märgid silmade ees ja töö läheb ludinal. No ma ei ole kindel, et see kõige õigem motivaator on. Kuigi jah, meie rühm koosneb hindudest ja filipiinodest, kelle jaoks ühe kuu palk siin võrdub poole aasta kuni aasta palgaga kodus. Üks hindu, kes on abielus ja ma ei tea, kui mitme lapse isa, tunnistas, tema tuli siia sisuliselt näljahädas. Selleks, et oma perekonda üleval pidada. Ka meie instruktor, kes on Malaisiast, on siin olnud juba 6. aastat ja seda ainult perekonna heaolu nimel.

Üks poiss sai juba kohalike pahameele osaliseks. Nad käisid sõbraga kaubanduskeskuses ja ta näitaks kaugelt näpuga mingit reklaami vms. Kohalik mees ja naine jooksid kohe tema juurde ja olevat hakanud õiendama, et miks nad näpuga selle naise peale näitasid. Olid pikka aega õiendanud. Ühesõnaga tuleb olla ettevaatlik.

Aga teie jaoks ekstra filmisin (õigemini lindistasin) ma ka seda, mis siin siis palvetunnil toimub. Läksin poodi ja siis hakkas palvetamise aeg. Minu maja juures on mošee, kuhu nad siis kõik jooksevad. Vabandan, et filmisin vaid maapinda, kuid ei julgenud neid filmida. Nad niigi vaatasid mind altkulmu. See annab aimu, mis siin siis päikesetõusul ja loojangul ning veel päeva jooksul toimub. See kisa hakkab üle linna. No ja hetkel tõuseb päike nii u kella 4 paiku ... mina ühes selle lauluga ... :)

 

 

Igal pool omad mured...

...ei saanud teiega jagamata jätta. Mina käisin enne siia tulekut solaarimis, et päikese käes siin päris ära ei põleks. Ennäe ... neil hoopis vastupidised mured :)

Esimene koolituspäev

Esimene päev koolitust möödas. Hommik algas juba toredasti. Võtsin vale bussi :) Natukene seisklemist oli, aga jõudsin õigeks ajaks kohale ja keegi isegi ei märkanud mu seiklust. Tegelikult pean mina jällegi õnnelik olema, kui väga häda käes, saan ka jalgsi minna, sest peakontor on mulle tegelikult väga lähedal. Hetkel on sooja ka u 35-38 kraadi, niiet kannatab jalutada küll. Paari kuu pärast, kui on 50 kraadi, siis seda eriti teha ei tahaks.

Esimene päev oli ülevaatlik-kokkuvõtlik. Rühmas on meid kokku 18 inimest ja 11 on eelneva kogemusega, paljud on lennanud 4-7 aastat. Seega minu kogemus on väike võrreldes sellega. Enamik on hindud ja filipiinod. Silmnähtavalt on ühel poisil kõva koduigatsus, ta on ka vist ca 21. a vana ja pärist Brasiiliast. Üks hiinlane ütles ka, et ta juba kahetseb, et tuli. Täna ju loeti kõik reeglid ette, millest mina juba ette teadlik olin, kuid teistele tulid mõned asjad üllatusena. Võrrelde eelmise korraga on mõned reeglid isegi lõdvemad ...nt tohib kauem väljas olla :)

Üldiselt pean ütlema, et mind valdavad head tunded ja olen isegi natukene ootusärevuses. Koolitus kestab küll päris kaua (teenindus 15 päeva ja tuvalisus ja esmaabi kokku 28 päeva, lisaks veel muu tilu-lilu), kuid pärast seda on ehk juba lõbusam.

Elamisega mul vedas. Elan ühe ma eelmise korra rühmakaaslasega koos. Teda pole küll veel näinud. Elamine on parim, mida cabin crewle pakutakse. Linn ja lennujaam on lähedal. Teised elavad kõik minust eemal elamurajoonis, kolmekesi korteris. Nii mõnigi kaebas täna, et elamistingimused on kehvadja nende elamise kandis ei ole mitte midagi teha, isegi supermarketit pole. Minul on see 5 min jalutuskäigu kaugusel. 
Tõedamaks, et kõik on ok, panen siia pildi elutoast:

Juba suutsin duššivooliku ära lõhkuda, aga väike must mees tuli ja parandas juba ära. Sõnagi inglise keelt ei rääkinud, aga kehakeelega saime hakkama ;)

Eile käisin ühe tailannaga shoppamas, me suhtlesime juba eelmisest korrast saati. Lisaks sain juttu ajada ka oma eelmise korra korterinaabriga. Nad mõlemad lendavad siin juba 4. aastat ja ei plaanigi veel lahkuda ;) 

Tegelikult pean nüüd asuma oma lõputööd kohendama. Eelkaitsmiseks esitamise tähtpäev läheneb ja hetkel ei ole kodus ka midagi õppida vaja. Saabusin juba kell 14 koju, aga ei suuda end kokku võtta. Selle asemel, et pihta hakata, surfasin netis, sättisin veel asju kappi ja tegin isegi süüa ja nüüd kirjutan blogi :). Viimast kahjuks koolile esitada ei saa :)

PS! Kellaaeg on siin täpselt sama, mis teil ;)

Shukran tähelepanu eest!





 

Kohal!

Öösel sai magatud paar tundi, sest hommikul kell 4 oli äratus. Kell 7.15 tõusin õhku Stockholmi poole. Sealt edasi lend hilines. Aga kui lennuk saabus, siis oli toredaks üllatuseks see, et see oli Boeing 787 Dreamliner!

Nii armas, vaikne ja tore lennuk tundub olema ;)

No ja siis hakkas kohe ka kultuuride erinevus pihta ;). Ma läksin lennukisse viimaste seas ja minu koht oli kahe naise keskel. Üks oli noor hindu tüdruk ja teine oli vanem ja üleni kaetud. Kui palusin enda kohale end lasta, siis tõusis daam püsti ja läks tahapoole ning teda ma enam ei läinud. Pärast sain aru, et ta palus cabin crewlt, et kas saab kohti vahetada. Minu kõrvale saadeti üks vanem mees.

Muideks ... minu ees pingil istus eestlanna ja lennukis oli veel kolm inimest Estonian Airi lennult.

Dohasse kell 18.30 maandudes oli siin täiesti pime. Mind juba oodati lennujaamas. Olin esimene saabuja. Ootasime veel ära ühe tšehhi ja hispaanlase ja siis toodi meid ära oma elamisse. Viimased pidid saabuma homme. Mina elan koos Yanniga ühes korteris. Yann töötab sellest ajast siin, kui ma esimest korda tulin :). Hetkel on tal vabad päevad ja ta puhkab Balil ;)

Kohvrid on nüüd lahti pakitud ja reeglite raamatud sirvitud. Nagu oodata oli, siis on jätkuvalt need reeglid siin kõik veel kehtivad ;) Loen siis läbi, et millegi vastu ei eksiks.

Esmaspäeval kell 8 hakkab siis koolitus pihtaja kestab 7 nädalat.

Ja veel .. kes on unustanud, siis siin on nädalavahetus reede ja laupäev, esimene tööpäev nädalas on pühapäev ;)

Nüüd ma aga magama ... homme vaba päev, siis vaatan ringi, mis elul pakkuda on ;)

Nädala pärast jätkub 2011 suvel pooleli jäänud teekond!

Läheb lahti! ;)

Ühel hetkel lihtsalt tuli mõte. Ja kui ta juba tuli, siis ei tahtnud ta ära minna. Vaatame, mis sellest saab ;)

Põnevatest seikadest üritan siis ka siin märku anda ....

Khalas ehk siis araabia keeles "aitab" või "kõik" või "lõpp"

Selleks korraks see pidu siis läbi. 27. juunil andsin lahkumisavalduse ja 27. juuli oli mu viimane tööpäev. Töötasin QRis täpselt 1. aasta ja 3 päeva. Viimase kuuga mul vedas ja ma ei teinud ühtegi turnaroundi. Küll selle eest oli mul juuni lõpus taas üks hirmus kogemus ja mul on nii hea meel, et ma siit silmakirjalike ahvide seast minema saan ;) Nimelt olen mina lennujaamas valves ja mind kutsutakse lennule. Ohh õudust ... KAIRO! Sellest lennust on väidetavalt veel ainult üks lend, mis saab hullem olla ... ja see on Jeddha. Mul oli juuli graafikus Jeddha, nii et Kairo tundus just kui hea trenn selleks. Kairo lend oli hilinenud selleks hetkeks juba 5-6 tundi, seda siis tehnilise rikke tõttu. Minu positsiooniks oli R3 ja see tähendas siis laste eest hoolitsemist. Nendest sellel lennul juba puudu ei tulnud ... 73 last ... ma teadsin kohe, et sellest tuleb üks suur jama ;) Ja nii oligi. Nad jooksevad ringi ja karjuvad ja nende vanemad ei tee sellest üldse välja;) QR annab oma lendudel lastele alati väikese mänguasjapaki, aga 73le meil kohe kindlasti pardal neid ei ole, neid tavaliselt 60ne ringis. Ma siis ütlesin CS'le, kes siis vastutab turistiklassi eest, et meil ei ole mõtet neid anda, et nagunii tuleb puudu ja see tekitab veel rohkem probleeme. Leppisime kokku, et ei anna neid. Kui algas boarding ja esimene inimene juba karjudes lennukisse tuli ja teatas, et QR on nii halb lennufirma ja temal elu kõik tuksis, siis ma teadsin, et asi läheb hulluks. Andsin talle märku, et minu peale ei ole vaja karjuda, sest see teda kiiremini Kairosse ei vii. Selliseid oli oma 100 tk. Kõik pardal, tõuseme õhku ja alustame teenindust. Siis küsib üks tähtis mutt mu käest, et kas lastele mänguasju ei jagatagi. Ma ütlesin, et toon, aga see võtab aega, sest enne tuleb teenindus ära teha. Ma olin väga viisakas sellel hetkel ;) Siis tuleme kandikuid ära võtma ja tädi küsib uuesti, et kas juba saab. Ma ütlen, et andeks, ma toon selle teile, võtab veel natuke aega. Siis teeme lõppliku tasside ja igasuguse sodi ära korjamist ja ta küsib uuesti. Ma ütlen, et ma toon. Samal hetkel läheb mööda CS, kellelt see mutt ka küsib, et kas saaks selle mänguasja. CS ütleb mulle, et too. Viisin sodi ära ja möödusin sellest naisest, et siis talle minna ja see mänguasi lõpuks tuua. Ja ta küsib, et kas nüüd saab juba selle mänguasja. Ma peatusin ta juures ja ütlesin nüüd juba natukene närviliselt, et "Proua, ma töötasin kogu selle aja ja ma ei ole hetkekski maha istunud ja ma olen just teel seda mänguasja teile tooma!" Pöörasin selja ja läksin siis Airbus 330 keskmisse kööki. See mutt jooksis mulle järgi ja karjus üle kogu lennuki, et "Ma tahan kaebust esitada!" :D CS oli ka seal keskmises köögis ja mutt siis alustas oma kaebust.

1) Esimese punktina ta teatas, et ma ütlesin talle midagi väga halba, aga ta ei kuulnud, mis see oli. Ma küsisin ta käest siis, et kas siin ei ole väikest ebakõla. Kui te ei kuule, mida ma ütlesin, siis kuidas te teate, et see halb oli. Ta ei vastanud midagi vaid jätkas.

2) Ma olevat talle ka öelnud, et ma ei too seda mänguasja mitte kunagi, sest me oleme juba maandumas. Siis ma tundsin, et kui tema võib üle piiri minna, lähen mina ka. Ma ütlesin talle, et ta valetab! :D Tema küsis omakorda CS'lt, et miks ma nii ülbe olen. Ma ütlesin, et kahjuks pean ma tema tasemele laskuma :D Ma küsisin, et kas ta saab inglise keelest aru ja kui ma olen talle juba 3 korda öelnud, et ma toon selle mänguasja, siis ei ole vaja seda ka 4dat ja 5dat korda küsida. Mutt läks täiega närvi ja ütles, et tal ei olegi seda mänguasja enam vaja.

CS teatas mulle, et nüüd tuleb mul selle naisterahva eest vabandada. See on ainuke kord vist kogu selle aja jooksul, kus ma olen olnud nii ebaviisakas, kui veel vähegi annab ja ma küsisin nende mõlema juuresolekul, et "Mille eest ma vabandust paluma pean?" CS selgitas siis, et ikkagi klient on nüüd kannatanud ja ta ei saanud oma mänguasja õigeagselt ja siit tuleb nüüd puänt: "Pealegi Rauno, Sa tead väga hästi, et mänguasjad antakse meil maapinnal!" Ma teatasin siis vastu, et "Vastavalt teie käsule, ei andnud me neid maapinnal, äkki tahate ise kliendi ees vabandada???!!!"

CS käis ja vabandas veel nende eest kabiinis, et näed nüüd milline lugu ;) Siis tuli mu juurde ja ütles, et selle naise mees tahab minu peale kaebust esitada ja ma võin oma töö kaotada ja ma peaksin vabandama;) Ma ütlesin selle peale, et kahjuks või õnneks olen mina sellest orjusest juba prii ja minu pärast kaevaku või president Obamale ;)

Ma ei ole selle juhtumi üle uhke ja ilmselt ma õigesti ei käitunud, aga kuskil on ikka piir ka ;) Saan aru, et klient on kuningas, aga seda ainult juhul, kui ta sellena ka ise käituda oskab ;)

Ma tahan kogu selle asja lõpetuseks öelda, et nii palju on juhtumeid, kus inimesed võitlevad pardal, et kuidas teil ei ole enam kana, ma ei taha ju kala! Ma ei saa kala süüa jne jne jne! Kallid reisijad, te ei pea lennukis absoluutselt sööma! Kui te tahate kala, siis pärast maandumist lähete te maapinnal restorani ja ostate selle kala!!! Lennu kui sellise mõte on siiski see, et teid turvaliselt punktist A punkti B viia. Või see sama mänguasja lugu. Loomulikult peab QRi stjuuard või strjuuardess selle mänguasja teile andma, aga kas ei tundu natuke odav hakata selle pärast võitlema??? See näitab ju ainult seda, kui madal te olete. Kui te jõuate osta tervele perele lennupiletid, siis jõuate te lennujaamast neile ka mänguasja osta. Ausõna.

Mõistagi ei läinud ma Jeddha lennule, sest keegi ütles mulle, et Jeddha on kolm korda sama hull kui Kairo. Otsustasin helistada, et olen haige. :)

Ühel lennul, kus meil oli aega, siis arutasime crew'ga, et inimesed on ikka ühed huvitavad olevused :D Nad ei oska kasutada IFE süsteemi ehk siis vaadata filme jne oma erkaanilt. Nad paluvad selleks abi (kuigi selgitused 10nes erinevas keeles on olemas;). Paljud neist ei oska isegi oma turvarihmasid kinnitada. Enamik ei tea, kuidas avada tualeti ust ja kui ta selle väljastpoolt lahti saab, siis ei oska ta sealt pärast välja tulla. Nad ei tea, kust saab tualetis vett käte pesemiseks ja no vähemalt pooled ei oska enda järelt potti ära koristada. Kui aga on kabiinis istudes vaja endale klaasi vett tellida, siis nad leivad selle imepisikese nupukese puldilt, et cabin crewd kutsuda, selle asemel, et ise seda vett küsima tulla ;) C'est la vie!

Kallid reisijad, ärge unustage, et hädaolukorras sõltute te täielikult cabin crew'st :)

Ja ma ei soovitaks ka väga ülbe olla crew'ga, sest crew saab väga lihtsalt kätte maksta ka teeninduse ajal. Ja te ei saa sellest ise kunagi teada ;) Te ei taha teada, kuidas tehakse kindlaks, kas toidud on piisavalt soojad (jah ... me pistame näpu teie toidu sisse), te ei taha teada, kuidas paneb crew, kes teid otse köögist teenindab, leiva teie kandikule (jah, ta teeb seda palja käega...). Te ei taha teada, kui paljud inimesed on juba teise inimese kasutatud klaasist oma mahla ära joonud (......;). Ja te ei taha teada, kes sai ühel mu viimastest lendudest selle toidu, mis maha kukkus ... täpselt seesama, kes näitas ättituudi algusest peale. Kuna toitude arv võrdus reisijate arvuga, siis pidi selle ju keegi saama ....:) C'est la vie! ;) Mina soovitan teil lennuki pardal juua pudelivett ja see on ka kõik ;)

Aga tegelikult ei jää ma mäletama neid negatiivseid asju. Nendest ma lihtsalt õpin. Mäletama jään ma toredaid inimesi ja uusi sõpru. Molen väga õnnelik, et ma selle töö proovimiseks võimaluse sain. Ma olen ilmselt selle aastaga palju kasvanud, olen palju näinud ja sellest ilmselt väga palju õppinud. Enne oma cabin crew karjääri olin ma reisinud Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Šveitsis, Venemaal, Hispaanias ja Lõuna-Koreas. Nüüdseks on see nimekiri täiendunud: Ameerika-Ühendriigid, Brasiilia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Tansaania, Nigeeria, Seišellid, Katar, Araabia-Ühendemiraadid, Austria, Inglismaa, Itaalia, Malediivid, Sri Lanka, India, Bangladesh, Nepaal, Indoneesia, Malaisia, Tai, Vietnam, Filipiinid ja Hiina (ka Hong Kong). Enamikus neid olen käinud korduvalt ... loomulikult mu lemmik Kathmandu Nepaalis, kus käidud vist u 5 korda ;) Seega rohkem kui Kärdlas või Kuressaares! ;)

Ma tänan kõiki, kes mind selles ettevõtmises on toetanud ja neid, kes sellele kaasa on elanud ;) Ma ei ole veel kodus, selleks läheb veel paar-kolm päeva ;) Siis ma puhkan ühe kuu jagu ja septembrist hakkan jälle numbreid taga ajama. Need vähemalt ei haugu vastu ;)

Sellel pildil on crew puhkeala Boeing 777s, kus meeskonnaliikmed ülipikkade lendud korral magada saavad.