...homsest alates pidin olema koduses valves neli päeva järjest. Täna hommikul tuli sõnum, et mu graafik on muutunud. See tähendab, et sain lennu. Hoidsin hinge kinni, sest mu esimese päeva valvekord hakkas 17.00 ...sellelt ajalt pole midagi head loota ... öised edasi-tagasi otsad. Vaatasin graafikut ... ja muutunud olid kõik neli päeva. Sain endale Chongquing'i lennu. Ehk siis järgmine reis viib Hiina ... ja mitte ei ole see paha, sest mul on kohapeal ka üks vaba päev ... ehk siis maandume kell 14.00, mul on see pool päeva, järgmine päev on vaba ja ülejärgmine päev on ka sisuliselt vaba, sest tõuseme õhku neljanda päeva varahommikul. Ehk siis kokku on mul Chongqingi avastamiseks 2,5 päeva :). Mu korterinaaber ei suuda ära imestada, kuidas ma sellise lennu sain. Kogu aeg käib ja ohkab, et tema parim lend valvekorrast on Kuala Lumpur ... mida crew siin väga ei hinda :). No ma ikka üritan siin öelda, et see lend võis ju ka minu jaoks viimane hea asi valvekorrast olla :)
Monday, July 7, 2014
Sunday, July 6, 2014
Osaka ...
....no tegelikult Kyoto. Osakas käisin ma ainult rongijaamas ... et sealt siis Kyototsse sõita.
Aga siis lennust. Enne Osaka lendu oli mul vaba päev. Aga ajagraafik mu sees on juba ikka täitsa sassis. Lennu briifing oli pehmelt öeldes väga demotiveerib Cabin Services Director oli tailanna, kelle inglise keel oli veel pehmemalt öeldes olematu ja cabin senior oli jaapanlanna, kes oli tegelikult enam vähme ok, aga see tailanna suutis ta kohe nii stressi ajada oma nõudmistega, et ta keeras ka ära. 20 minutit peeti loengut selle kohta, mida tohib ja mida ei tohi ja mis juhtudel nad on sunnitud meie peale kaebama. Mulle selline stiil ei sobi. No miks me peame alustama oma kahepäevast koosviibimist sellega, et millal me siis üksteise peale kaebama hakkame? Kes esimesena kaebab, on võitja!
Briifing peetud, suundusime lennukisse. Lennuk ise vana, aga seest uuendatud versioon ... väga ilus, aga haises meeletult "uue" järgi. No teate küll seda kui ostate tuliuue auto, siis on tal kohe selline uue asja lõhn. No me pidime selles lennukis veetma 10 tunnise lennu ainult :).
Kõik ettevalmisutsed, mida siis lennukis tegema pidi ... no kõik tehti muidugi valesti Taiku ja japs jooksid ringi nagu peata kanad ja üritasid asju organiseerida nendele meeldival moel. Kuidas ikka täpselt mida istemele aseteda ja kuidas kõrvklapid ikka olema peavad istmetaskus (no sellised täiesti lapsikud teemad). Mina ühel hetkel ei suutnud ja küsisin siis, et palun võtame käsiraamatu välja ja vaatame, kuidas tegelikult tegema peab. Ei ole mõtet inimesi stressi ajada mingit omapoolsete leiutistega. Ja teate ... see oli VIGA! :) Arvake ära, kes need kümme tundi pärast vatti ja vilet sai? :) ....läksin teeninduseks kabiini oma kärukesega ja jaapanlanna jookseb järgi mulle üks kandik pihus. Unustasin ühe oma reisija tellitud eritoidu. Japs tuli mu juurde ja küsis väga tähtsal moel, et egas ma midagi unustanud. Vaatasin kandikut ja ütlesin, et ju ma siis selle unustasin. Ta vastas, et "ei oleks pidanud!". Kuna ma olin juba eelnevalt päris närvi aetud siis ma ei öelnud midagi ... võtsin kandiku ja hakkasin pihta.
Ma pean ennast tavaliselt ikka toredaks crewks ... et kui vaja, siis aitan jne. Aga sellel lennul otsustasin keskenduda iseenda tsoonile ja tegemitele :), kiusu pärast. Kui ise nalja ei tee, siis nalja ei saa ka :). Nimelt pärast kandikute jagamist minnakse uuesti käruga kabiini, et kandikud kokku korjata. Lisaks on meil kaasas tee, kohv ja mahlad, et siis veel juua pakkuda. Teenisin teise miinuspunkti, kui ta jooksis mulle jälle järgi, et anda sidrunilõigud tee jaoks. Viskas need mu käru peale ja ei öelnud midagi. Teate küll selline vanaeidelik käitumisstiil, kui oled lennanud juba 10 aastat, Sul ei ole elu ...puudub boyfriend, pole lapsi, led 40.a vana ja konkreetslt nagu midagi teha ei oska ameti mõttes ja tead, et cabin crew töö aeg hakkab läbi saama. Ühesõnaga tegelikult õnnetu inimene.
Tavapäraselt olen ma teistest kiirem. Kui raske on anda ja võtta kandikuid ja jagada jooke? Lõpetasin siis oma tsoonis ära ja sõitsin oma käruga japsile ligi. Aga enne seda olin kaval ... ma teadsin juba ette, et tal läheb kauem, kui mul. Ta räägib jaapani keelt ja reisijad tahavad temaga suhelda. Üldse mitte selle pärast, et ta oleks aeglane vms, lihtsalt aega kulub rohkem.Nimelt siis ma ladusin oma käru täis nii, et tema poolt oleks näha, et mul ei ole enam ruumi. Minu pool oli veel ruumi küll. Kui ma lõpetasin, sõitsin siis talle lähemale oma kärgu ja ta küsis, et kas saan teda aidata korjates osa tema kandikuid. Ma ütlesin, et pole kahjuks ruumi. Ta avas käru ukse enda poolt ja vaatas, et ei ole jah. Nii kaval ta ei olnud, et oleks neid kandikuid lükanud. Siis oleks ma omadega plindris olnud :). Ta küsis, kas saan teed ja kohvi anda vähemalt ... need olid mul õnneks otsa saanud :). Nii kaval oli ta nüüd küll, et sõnagi lausumata andis oma teee ja kohvi mulle ja võttis minu tühjad endale. No seda ma siis tegin.
Pärast teenindust jaotati ära wc-d. No seda tehakse alati, et siis on igaühel kindel vastutus. Kõik said ühe ja üks sai kaks. Mina olin see üks :D. Aga jaapani lennul ei ole vahet. Ma ei ole puhtamaid inimesi näinud. 10 tundi ja sisuliselt pidi vahetama ainult tualettpaberi rulle ja paberrätikuid. Muu oli särvalt puhas kogu lennu ajal.
WCga seoses veel üks asi. Kui eestlased kasutavad kas või ajalehepaberit, siis jaapanlane ei sisene WCsse, kui seal ei ole tualettpaberi rulli. Nemad ei kasuta nt paberkäterätikut vms. Lisaks on veel see, et nad ei tule ka ütlema, et midagi on puudu WCs. Nad lihtsalt ei kasuta seda :). Omamoodi rahvas.
Ja kui lühikesed nad ikka on. Kui ma istusin crew istmel, siis tädid jalutasid mööda ja olid minust lühemad ... mina istusin!!! :D
Tean, et olen juba pikale läinud ...aga natukene veel. See oli maailmatore lend lihtsalt. Nimelt jaotatakse lennul alati positsioonid. Mina olin R3, et right hand side 3rd door (paremalt poolt kolmas uks). Uste juures on enamasti crew istmed. Seal siis oled õhkutõusu ja maandumise ajal. L4A on galley ehk siis tema vastutusala on köögitoimkond. Tavapäraselt kõige raskem ja töömahukam positsioon. Ja johhhaidiii .. galley oli marokolanna!!! No mul on väga suur eelarvamus nende suhtes ja ma vannun teile, et see tüdruk ei teinud galleys mitte midagi. Kohe lennu alguses tundis ta end halvasti, pea valutas, kõht valutas, öökima ajas .... Seega meie tegime ära pea kogu tema töö. Tema istus wc-s. See on marokolaste komme. Ja et sellel mitte pikalt peatuda ja end veel rohkem närvi ajada, siis arvake ära, kes oli maandudes ja hotelli saabudes esimene, kes küsis, et kuhu me nüüd lähme ja mis plaanid meil siis selleks korraks on. Mina teatasin, et nii haige inimene peaks end nüüd 24 tundi ravima, et tagasi teel teised jälle Sinu tööd ei peaks tegema ;). Võtsin ma toa võtme ja panin diivalikult oma toa poole jooksu ;)! Bulgaarlanna minu järel. Temaga leppisime kokku, et hommikul lähme kuhugi ...ja kohtusimegi 8.15 hommikul hotelli fuajees ja läksime Kyotosse. See on ehtjaapanilik linn Osaka läheduses. Sinna minek võttis aega, sest enamik asju on jaapani keeles ja süsteemist arusaamine võttis kõvasti aega ja kahjuks väga palju teha ei jõudnud. Aga ühes templis saime käidud ja söödud saime ka ;). Kell 14.30 olime tagasi hotellis, magasin 4 tundi ja seejärel tuli buss, et meid lennujaama viia. Lend kestis 10 tundi ja 50 minutit. Kohe pärast õhkutõusu tehti teadaanne vajadusele arsti järele .... äriklassi crewl oli meeletu kõhuvalu ... arsti pardal polnud, aga helistati maapinnale, saadi abi ja crew magas terve tee. Õnneks ei olnud neil palju rahvast ja nad said ilusti hakkama.
Aga lühidalt siis Kyotost piltide vormis ;)
Bulgaarlannal ei olnud kohalikku raha ja ta üritas seda automaadist pangakaardiga saada. Ei saanud ... ka minu ükski kolmest kaardist ei töötanud. Mina teadsin seda ette, sest mu korterinaaber hoiatas mind. Tal oli õnneks hiina raha ja vahetas siis seda.
Ilusa kohalikud tüdrukud.
Kohalikud koolitüdrukud, kes jälitasid meid mõnda aega ja siis küsisid aralt, kas võivad meiega pilti teha ;).
Mina ja mu kolleeg.
Temalt küsisime ise, et kas tohime pilti teha ;).
Kohaliku prouad bussis ;)
Ja ma olin unustanud nende organiseerituse. Rongijaamas moodustatakse iga ukse koha juurde järjekord, mitte ei trügita suvaliselt rongi.
Ja kui bussi aste on liialt kõrge ... kasutatakse pinki ;)!
Saabusin koju kella 5-6 vahel hommikul ja pidin õhtul minema Goasse Indias. Päevapeale muudeti see ära ja pandi mind kodusesse valvesse kella 17-21ni. 16.30 paiku tellisme korterinaabriga koju süüa .. see on siin väga odav ja igapäevane lõbu. 17.30 saabus söök ja 17.55 helistati mulle, et 18.15 on buss all ja lend viib Islamabadi Pakistanis ;) ja muiugi hommikuks tagasi. Kiirelt riided selga ja kadmaja. Kell 7.30 hommikul olin kodus tagasi. Oli pikk, aga rahulik öö. Väga normaalsed inimesed. Ainult wc-d olid meeletult õudsad, sest nad ju peavad end enne palvetamist pesema ja küürima ja siis ujub veest ... loodetavasti on see vesi ;)
Nüüd on üks vaba päev homme ja siis olen jälle koduses valves. Need ei meeldi mulle eriti, sest kogu aeg lõppeb see meeletu jooksmisega. Samas on põnev ka ... et mis siis järgmiseks tuleb ;)!
Aga siis lennust. Enne Osaka lendu oli mul vaba päev. Aga ajagraafik mu sees on juba ikka täitsa sassis. Lennu briifing oli pehmelt öeldes väga demotiveerib Cabin Services Director oli tailanna, kelle inglise keel oli veel pehmemalt öeldes olematu ja cabin senior oli jaapanlanna, kes oli tegelikult enam vähme ok, aga see tailanna suutis ta kohe nii stressi ajada oma nõudmistega, et ta keeras ka ära. 20 minutit peeti loengut selle kohta, mida tohib ja mida ei tohi ja mis juhtudel nad on sunnitud meie peale kaebama. Mulle selline stiil ei sobi. No miks me peame alustama oma kahepäevast koosviibimist sellega, et millal me siis üksteise peale kaebama hakkame? Kes esimesena kaebab, on võitja!
Briifing peetud, suundusime lennukisse. Lennuk ise vana, aga seest uuendatud versioon ... väga ilus, aga haises meeletult "uue" järgi. No teate küll seda kui ostate tuliuue auto, siis on tal kohe selline uue asja lõhn. No me pidime selles lennukis veetma 10 tunnise lennu ainult :).
Kõik ettevalmisutsed, mida siis lennukis tegema pidi ... no kõik tehti muidugi valesti Taiku ja japs jooksid ringi nagu peata kanad ja üritasid asju organiseerida nendele meeldival moel. Kuidas ikka täpselt mida istemele aseteda ja kuidas kõrvklapid ikka olema peavad istmetaskus (no sellised täiesti lapsikud teemad). Mina ühel hetkel ei suutnud ja küsisin siis, et palun võtame käsiraamatu välja ja vaatame, kuidas tegelikult tegema peab. Ei ole mõtet inimesi stressi ajada mingit omapoolsete leiutistega. Ja teate ... see oli VIGA! :) Arvake ära, kes need kümme tundi pärast vatti ja vilet sai? :) ....läksin teeninduseks kabiini oma kärukesega ja jaapanlanna jookseb järgi mulle üks kandik pihus. Unustasin ühe oma reisija tellitud eritoidu. Japs tuli mu juurde ja küsis väga tähtsal moel, et egas ma midagi unustanud. Vaatasin kandikut ja ütlesin, et ju ma siis selle unustasin. Ta vastas, et "ei oleks pidanud!". Kuna ma olin juba eelnevalt päris närvi aetud siis ma ei öelnud midagi ... võtsin kandiku ja hakkasin pihta.
Ma pean ennast tavaliselt ikka toredaks crewks ... et kui vaja, siis aitan jne. Aga sellel lennul otsustasin keskenduda iseenda tsoonile ja tegemitele :), kiusu pärast. Kui ise nalja ei tee, siis nalja ei saa ka :). Nimelt pärast kandikute jagamist minnakse uuesti käruga kabiini, et kandikud kokku korjata. Lisaks on meil kaasas tee, kohv ja mahlad, et siis veel juua pakkuda. Teenisin teise miinuspunkti, kui ta jooksis mulle jälle järgi, et anda sidrunilõigud tee jaoks. Viskas need mu käru peale ja ei öelnud midagi. Teate küll selline vanaeidelik käitumisstiil, kui oled lennanud juba 10 aastat, Sul ei ole elu ...puudub boyfriend, pole lapsi, led 40.a vana ja konkreetslt nagu midagi teha ei oska ameti mõttes ja tead, et cabin crew töö aeg hakkab läbi saama. Ühesõnaga tegelikult õnnetu inimene.
Tavapäraselt olen ma teistest kiirem. Kui raske on anda ja võtta kandikuid ja jagada jooke? Lõpetasin siis oma tsoonis ära ja sõitsin oma käruga japsile ligi. Aga enne seda olin kaval ... ma teadsin juba ette, et tal läheb kauem, kui mul. Ta räägib jaapani keelt ja reisijad tahavad temaga suhelda. Üldse mitte selle pärast, et ta oleks aeglane vms, lihtsalt aega kulub rohkem.Nimelt siis ma ladusin oma käru täis nii, et tema poolt oleks näha, et mul ei ole enam ruumi. Minu pool oli veel ruumi küll. Kui ma lõpetasin, sõitsin siis talle lähemale oma kärgu ja ta küsis, et kas saan teda aidata korjates osa tema kandikuid. Ma ütlesin, et pole kahjuks ruumi. Ta avas käru ukse enda poolt ja vaatas, et ei ole jah. Nii kaval ta ei olnud, et oleks neid kandikuid lükanud. Siis oleks ma omadega plindris olnud :). Ta küsis, kas saan teed ja kohvi anda vähemalt ... need olid mul õnneks otsa saanud :). Nii kaval oli ta nüüd küll, et sõnagi lausumata andis oma teee ja kohvi mulle ja võttis minu tühjad endale. No seda ma siis tegin.
Pärast teenindust jaotati ära wc-d. No seda tehakse alati, et siis on igaühel kindel vastutus. Kõik said ühe ja üks sai kaks. Mina olin see üks :D. Aga jaapani lennul ei ole vahet. Ma ei ole puhtamaid inimesi näinud. 10 tundi ja sisuliselt pidi vahetama ainult tualettpaberi rulle ja paberrätikuid. Muu oli särvalt puhas kogu lennu ajal.
WCga seoses veel üks asi. Kui eestlased kasutavad kas või ajalehepaberit, siis jaapanlane ei sisene WCsse, kui seal ei ole tualettpaberi rulli. Nemad ei kasuta nt paberkäterätikut vms. Lisaks on veel see, et nad ei tule ka ütlema, et midagi on puudu WCs. Nad lihtsalt ei kasuta seda :). Omamoodi rahvas.
Ja kui lühikesed nad ikka on. Kui ma istusin crew istmel, siis tädid jalutasid mööda ja olid minust lühemad ... mina istusin!!! :D
Tean, et olen juba pikale läinud ...aga natukene veel. See oli maailmatore lend lihtsalt. Nimelt jaotatakse lennul alati positsioonid. Mina olin R3, et right hand side 3rd door (paremalt poolt kolmas uks). Uste juures on enamasti crew istmed. Seal siis oled õhkutõusu ja maandumise ajal. L4A on galley ehk siis tema vastutusala on köögitoimkond. Tavapäraselt kõige raskem ja töömahukam positsioon. Ja johhhaidiii .. galley oli marokolanna!!! No mul on väga suur eelarvamus nende suhtes ja ma vannun teile, et see tüdruk ei teinud galleys mitte midagi. Kohe lennu alguses tundis ta end halvasti, pea valutas, kõht valutas, öökima ajas .... Seega meie tegime ära pea kogu tema töö. Tema istus wc-s. See on marokolaste komme. Ja et sellel mitte pikalt peatuda ja end veel rohkem närvi ajada, siis arvake ära, kes oli maandudes ja hotelli saabudes esimene, kes küsis, et kuhu me nüüd lähme ja mis plaanid meil siis selleks korraks on. Mina teatasin, et nii haige inimene peaks end nüüd 24 tundi ravima, et tagasi teel teised jälle Sinu tööd ei peaks tegema ;). Võtsin ma toa võtme ja panin diivalikult oma toa poole jooksu ;)! Bulgaarlanna minu järel. Temaga leppisime kokku, et hommikul lähme kuhugi ...ja kohtusimegi 8.15 hommikul hotelli fuajees ja läksime Kyotosse. See on ehtjaapanilik linn Osaka läheduses. Sinna minek võttis aega, sest enamik asju on jaapani keeles ja süsteemist arusaamine võttis kõvasti aega ja kahjuks väga palju teha ei jõudnud. Aga ühes templis saime käidud ja söödud saime ka ;). Kell 14.30 olime tagasi hotellis, magasin 4 tundi ja seejärel tuli buss, et meid lennujaama viia. Lend kestis 10 tundi ja 50 minutit. Kohe pärast õhkutõusu tehti teadaanne vajadusele arsti järele .... äriklassi crewl oli meeletu kõhuvalu ... arsti pardal polnud, aga helistati maapinnale, saadi abi ja crew magas terve tee. Õnneks ei olnud neil palju rahvast ja nad said ilusti hakkama.
Aga lühidalt siis Kyotost piltide vormis ;)
Saabusin koju kella 5-6 vahel hommikul ja pidin õhtul minema Goasse Indias. Päevapeale muudeti see ära ja pandi mind kodusesse valvesse kella 17-21ni. 16.30 paiku tellisme korterinaabriga koju süüa .. see on siin väga odav ja igapäevane lõbu. 17.30 saabus söök ja 17.55 helistati mulle, et 18.15 on buss all ja lend viib Islamabadi Pakistanis ;) ja muiugi hommikuks tagasi. Kiirelt riided selga ja kadmaja. Kell 7.30 hommikul olin kodus tagasi. Oli pikk, aga rahulik öö. Väga normaalsed inimesed. Ainult wc-d olid meeletult õudsad, sest nad ju peavad end enne palvetamist pesema ja küürima ja siis ujub veest ... loodetavasti on see vesi ;)
Nüüd on üks vaba päev homme ja siis olen jälle koduses valves. Need ei meeldi mulle eriti, sest kogu aeg lõppeb see meeletu jooksmisega. Samas on põnev ka ... et mis siis järgmiseks tuleb ;)!
Wednesday, July 2, 2014
Vabad päevad ...
...lähevad üpris kiiresti :). Ja kell minu sees on nüüd ka sassis. Kell on hetkel täpselt 3.12 öösel ... ja ma ei saa magada. Võib olla on nii isegi hea, sest järgmine lend viib Osakasse ja see on kümme tundi, millest enamus on öösel.
Aga vahepeal siis käisin Dhakas ... no mineku lend oli ikka õudusunenägu ... :) Kui ikka ei ole inimestele õpetatud, mis on WC, siis seda ei tee ka 6 tunniga selgeks. Oma olemuselt on nad väga heatahtlikud ja armsad inimesed ... aga haridustase on olematu. No mis siis ikka ... vähemalt nad ei kaeble ja on rahul sellega, mis antakse. Dhakas olen ma varem väljas käinud ja seekord otsustasin jääda hotelli ja nautida basseinivõlusid. Kohapealne olemine oli ka suhteliselt lühike ... saabusime hommikul vara ja lahkusime järgmisel varahommikul.
Ja siis tegin topelt Dubai otsa ... terve päev! :) Aga tehtud sai.
Vestlesin täna Skypeis Annuga ... üle väga pika aja. Olen olnud halb sõber, aga eks ma ikka üritan parem olla. Laste pealt näed, kui kaua ei ole suhelnud, nii suureks on nad kasvanud ;)! Pärast skypei kõnet käisin oma sõbra Yinhua juures ja ta on täitsa läbi :D. Üleväsinud ja tahab koju. Ma siis ikka lohutasin, et küll harjud ...aga raske on lohutada, kui inimese järgmine lend viib edasi-tagasi otsa näol Trivandrumisse, Indias (loe: öö täis õudust;).
Aga jõudsime seisukohale, et ei anna alla :)
Nüüd kuulsin mošeest juba esimesi hommikupalveid .. peaks vist magama heitma. Ärkan korra päeval üles, triigin riided, pakin kohvri ja skypein emmega :). Ja siis magan edasi. Kell 22.26 on buss järgi, Jaapan ootab ... ajavöönd on +9 ehk meie ajast 6 tundi ees .. :). Tore ... saab oma sisemist kelle veel rohkem ärritada ...
Ah jaa ... head ilusat töötajate registreerimise algust teile, kes te sellega seotud olete ! Suvel on väljas kindlasti tore töötada! ;)
Aga vahepeal siis käisin Dhakas ... no mineku lend oli ikka õudusunenägu ... :) Kui ikka ei ole inimestele õpetatud, mis on WC, siis seda ei tee ka 6 tunniga selgeks. Oma olemuselt on nad väga heatahtlikud ja armsad inimesed ... aga haridustase on olematu. No mis siis ikka ... vähemalt nad ei kaeble ja on rahul sellega, mis antakse. Dhakas olen ma varem väljas käinud ja seekord otsustasin jääda hotelli ja nautida basseinivõlusid. Kohapealne olemine oli ka suhteliselt lühike ... saabusime hommikul vara ja lahkusime järgmisel varahommikul.
Ja siis tegin topelt Dubai otsa ... terve päev! :) Aga tehtud sai.
Vestlesin täna Skypeis Annuga ... üle väga pika aja. Olen olnud halb sõber, aga eks ma ikka üritan parem olla. Laste pealt näed, kui kaua ei ole suhelnud, nii suureks on nad kasvanud ;)! Pärast skypei kõnet käisin oma sõbra Yinhua juures ja ta on täitsa läbi :D. Üleväsinud ja tahab koju. Ma siis ikka lohutasin, et küll harjud ...aga raske on lohutada, kui inimese järgmine lend viib edasi-tagasi otsa näol Trivandrumisse, Indias (loe: öö täis õudust;).
Aga jõudsime seisukohale, et ei anna alla :)
Pärast oli veel väike jalutuskäik Dohas. Kell oli 22.00 ...väljas oli 40 kraadi sooja ;). Pisut palav oli, aga tehtud sai. See vaade on väga Dohalik ... ja meeldib mulle ;)
Nüüd kuulsin mošeest juba esimesi hommikupalveid .. peaks vist magama heitma. Ärkan korra päeval üles, triigin riided, pakin kohvri ja skypein emmega :). Ja siis magan edasi. Kell 22.26 on buss järgi, Jaapan ootab ... ajavöönd on +9 ehk meie ajast 6 tundi ees .. :). Tore ... saab oma sisemist kelle veel rohkem ärritada ...
Ah jaa ... head ilusat töötajate registreerimise algust teile, kes te sellega seotud olete ! Suvel on väljas kindlasti tore töötada! ;)
Saturday, June 28, 2014
Tükike crew elust ...
...homme hommikul kell 9.17 on buss järgi ja viib mu lennujaama. Teen topelt Dubai otsa ... esimene tõuseb õhku kell 12 ja on tagasi kell 15, teine tõuseb õhku kell 18 ja on tagasi kell 22. Lennutunde tuleb kokku täpselt 4,5 ... ja selle tarbeks olen kodust ära 14 tundi :) ...ehk siis kena 10 tundi passimist ...bussis, lennujaamas, lennukis ...
Aga kurta ei saa...sest järgmisena Osaka, siis Barcelona ja siis päevake Bali saarel ;)
Aga kurta ei saa...sest järgmisena Osaka, siis Barcelona ja siis päevake Bali saarel ;)
Sunday, June 22, 2014
Myanmar ja Tansaania
Sain siis nimekirja uue riigi, Myanmari... ma pean nüüd ükspäev jälle kätte võtma ja kokku lugema, kui paljudes riikides käinud olen.
Lend toimus kõige väiksema lennukiga, mis meil siin üldse on Airbus 319. Täismaja korral võtab äriklassi 8 ja turistiklassi 102 reisijat. Meil oli mõlemal otsal enam vähem pool. Lend kestab kokku 6-7 tundi ja on äärmiselt rahulik. Pärast õhkutõusu ja enne maandumist andsime süüa, kuid nad võtavad vastu kõik, mida pakutakse ja ei küsi miskit. Seega käis asi kähku. Reisijate profiil oli pooleks - kohalikud ja turistid.
Yangonis oli mul ka üks vaba päev, mis tähendab seda, et maandusime 19.06 hommikul kell 7.00 ... seega oli kasutada terve see päev ning järgmine päev ei toimunud midagi, see oli meie vaba päev. Õhku tõusime taas 21.06 hommikul kella 8 paiku kohaliku aja järgi.
Kui Yangoni maandusime, siis vahetasin 50 eurot kohalikuks rahaks ja sain ca 70 000 kohalikku. Kahtlesin, kas piisab. No tuleb tunnistada, et selle raha kulutamiseks pidin tõsiselt pingutama ... massaaž 2 tundi maksis ca 5 eurot. Ja tuleb tunnistada, et see on üks paremaid massaaže elus... tütarlaps kasutas kogu jõudu ja lõpuks trampis jalgadega seljas. Elusees ei lähe enam 40 euroste silitajate juurde :). Siis käisin kohalikus kuulsas templis, sissepääs 6 eurot. Taksosõidud ei ületanud kordagi 2 eurot. Lisaks käisin veel rongitripil ... nimelt onYangonis selline tore rong, mis teeb linnale ringi peale ... see on kohalikele liiklemiseks, aga turistid kasutavad seda linnast ülevaate saamiseks. Reis kestis 2,5 tundi ja maksis 40 eurosenti :). Käisin ka hiinalinnas, kus ostsi magusat ainult, sest muud ei julgenud süüa ... kokku maksin seal oma viie tonni magusa eest 3-4 eurot. Lisaks käisin söömas ühes kohalikus kohvikus ... maksin õhtusöögi eest 3 eurot. Teise päeva õhtuks oli mul üle poole 50st eurost veel alles :D. Tagasivahetamine tundus ka mõttetu ... seega tegin veel ühe massaažiralli .... pealaest jalatallani ja jalataldadest uuesti pealaeni ja veel sama ring. Kuidagi pidin ju ära kulutama selle raha. Tahan öelda, et inimesed elavad pigem tagasihoidlikult ja vaeselt. Kui maksin taksojuhile kohalikus rahas 10 000se rahatähega, mis on ca 7 eurot ... siis ta jooksis hinnalinnas läbi 3-4 putkat, et nii suurt raha korraga lahti vahetada.
Iseenesest oli seal turvaline ja inimesed sõbralikud, aga tundsin end kui kuulsus. Inimesed jäid tänaval seisma, näitasid näpuga, lehvitasid jne. Blond, sinisilmne ja pikka noormees ei ole seal igapäevane nähtus vist :)
Elu on seal aga räpane ja must. Õudne. Aga nad ise tunduvad nii õnnelikud.
Yangon ise jättis mulle pigem mulje kui hiigelsuur küla, kuid mitte miljonilinn.
Samas usuasjadele osas ei paista seal vaesus silma. Templid on väga ilusad ja hästi hooldatud:
Samas hiinalinnas oli mustus ja hais meeletu. Pildid on kahjuks kehva kvaliteediga, kuid maapinda katab seal selline puruks tammutud puuviljade löga ja mitte keegi ei korista seda. Liikluskorraldust ei eksisteeri.
Rongireis oli omaette kogemus. Rongjaama hoone nägi välja selline:
Konditsioneeriga rongid sellised:
Ja aknaid ei ole ju vaja ...
Ja rongiaknast avanesid järgmised vaatepildid. Rong ei väljunud kordagi linnast. Nii elavad inimesed Yangonis.
Nii kuivatatakse pesu ...
Samas on uhkemad rongipeatused sellised:
Rongisõit näeb välja nii ...
Elatakse siin ...
Ja töövahendiks ei ole arvuti ...
Kaubandusel ja teenindusel on tähtis roll ...
Ja blondi sinisilma uudistati nii kaugelt ...
...kui lõpuks ka lähemalt ...
Samal ajal teevad naised aga tööd ...
...see pilt on kuidgi kurb. Tõenäoliselt ema ja vend otsivad väikese õe peast täisid vms ...
Vahel ma mõtlen, kas siia tagasi tulemine oli õige või mitte. Ilmselt siis ikka oli ... näha on veel palju.
Pärast Yangoni reisi maandusin Dohasse 21.06 hommikul kell 11.00 paiku .... koju jõudsin kella 13.00ks ja uuesti tuli buss järgi 23.03, et mind uuesti lennujaama viia. Nüüd olengi Dar Es Salaamis, Tansaanias. Homme hommikul kell 8.00 tõuseme õhku Kilimanjarole, tagasi Dar Es Salaami ja siit uuesti Doha poole. Saab olema pikk päev. Maandume õhtul 18-19 paiku Dohasse ja järgmise päeva hommikul on uuesti buss järgi, et lõunapaiku õhku tõusta Damammi ja pärast seda teha kiire ots veel Muscatisse. Südaööks jõuan koju ;)
Dar Es Salaamis võtsin rahulikult ... bassein, päike ja õhtusöök kolleegidega :)
Lõpetuseks: See meeskond on nii lahe ... marokolanna, tütarlaps keeniast
ja üks hindu tüdruk, kelle passijärgne nimi ongi Baby ...
Keenlanna on nii laheda jutuga, et esimest korda elus kohtan ma seda et me naerame lennuki köögis nii kõvasti, et inimesed lausa vaatasid. Lend oli ju öine lend. Vesi oli silmis ja kõht krampis. Sedakorda rääkisime koeralastest ... no ikka nendest, kes töötavad cabin crewna ... Üldteada on asjaolu, et nende inglise keele oskus on null ... siit siis kaks nalja, mis mind ennast täna veel ka nii hirmsasti naerma ajavad, et raske on seda kohe kirjutada.
Tõesti sündinud lugu nr 1 (Baby lennul juhtus siis nii ...). Järjekordne korealanna, kes ei räägi inglise keelt siis ...
Tavaliselt teostavad boardingud vanemad olijad, supervisorid. Nii siis toimuski boarding, kuid mingil hetkel reisijate vool peatus. Supervisor tahtis korra WCs käia ja ütles korealannast crewlt: "Please cove the door for me! I will be back in a minute!" (otsetõlkes siis just kui "Kata ust" Ma olen kohe tagasi" ...no cover on küll katma, aga selles lauses tähendas see valvama ...). Pakkuge nüüd, mida koeralanna tegi .... jooksis kabiini ja võttis teki ja hoidis tekki ukse ees, kuni supervisor tagasi tuli. Naerukrambid missugused.
Tõestisündinud lugu nr 2 keenlanna lennul. Ei ole võimalik kirjeldada, kuidas üks must naine käitub ja kuidas nalju räägib. Ta on lihtsalt nii lahe, et ükskõik, mida ta ütleb, see ajab naerma. Kui ta seda nalja rääkis, siis me olime sisuliselt kõik lennuki põrandal kõveras maas ja nutsime ja naersime segamini.
Nimelt tegi ta Pariisi lendu ja üks cabin crew sai kodust teate, et isa on surnud. Ta ei suutnud tagasi lendu teha, tuli tagasi reisijana. Seda ikka juhtub. Supervisor tegi siis briifingu ülejäänud crewle ja ütles, et "This crew has lost her father. So dont ask her too many questions and if she cries, let her cry". (See crew kaotas oma isa. Palun ärge küsige temalt liiga palju ja kui ta nutab, siis las nutab). Lost= kaotama. Selles tähenduses siis oli asjalugu selline, et isa on surnud ja see tähendabki kaotust.
Läheb siis mõni aeg juba mööda ja kõik juba sehkendavad lennukis, valmistuvad reisijate saabumiseks ja siis korealanna avab oma suu ja ütleb "I didnt even know that she brought her father to Paris. Now she lost the father. I wonder how they are going to find him in such a big city".
Ehk siis .... "Ma ei teadnudki, et ta oma isa Pariisi kaasa võttis. Nüüd ta kaotas oma isa. Ma mõtlen, et päris raske on selles linnas nüüd see kadunud isa üles leida".
Ühesõnaga inglise keele tähendusest nad eriti aru ei saa :). Aga pole hullu ... muidu polekski kellegi üle nalja visata. Loodan, et homne päev tuleb samasugune, sest muidu kolme lendu üle ei ela :)
Lend toimus kõige väiksema lennukiga, mis meil siin üldse on Airbus 319. Täismaja korral võtab äriklassi 8 ja turistiklassi 102 reisijat. Meil oli mõlemal otsal enam vähem pool. Lend kestab kokku 6-7 tundi ja on äärmiselt rahulik. Pärast õhkutõusu ja enne maandumist andsime süüa, kuid nad võtavad vastu kõik, mida pakutakse ja ei küsi miskit. Seega käis asi kähku. Reisijate profiil oli pooleks - kohalikud ja turistid.
Yangonis oli mul ka üks vaba päev, mis tähendab seda, et maandusime 19.06 hommikul kell 7.00 ... seega oli kasutada terve see päev ning järgmine päev ei toimunud midagi, see oli meie vaba päev. Õhku tõusime taas 21.06 hommikul kella 8 paiku kohaliku aja järgi.
Kui Yangoni maandusime, siis vahetasin 50 eurot kohalikuks rahaks ja sain ca 70 000 kohalikku. Kahtlesin, kas piisab. No tuleb tunnistada, et selle raha kulutamiseks pidin tõsiselt pingutama ... massaaž 2 tundi maksis ca 5 eurot. Ja tuleb tunnistada, et see on üks paremaid massaaže elus... tütarlaps kasutas kogu jõudu ja lõpuks trampis jalgadega seljas. Elusees ei lähe enam 40 euroste silitajate juurde :). Siis käisin kohalikus kuulsas templis, sissepääs 6 eurot. Taksosõidud ei ületanud kordagi 2 eurot. Lisaks käisin veel rongitripil ... nimelt onYangonis selline tore rong, mis teeb linnale ringi peale ... see on kohalikele liiklemiseks, aga turistid kasutavad seda linnast ülevaate saamiseks. Reis kestis 2,5 tundi ja maksis 40 eurosenti :). Käisin ka hiinalinnas, kus ostsi magusat ainult, sest muud ei julgenud süüa ... kokku maksin seal oma viie tonni magusa eest 3-4 eurot. Lisaks käisin söömas ühes kohalikus kohvikus ... maksin õhtusöögi eest 3 eurot. Teise päeva õhtuks oli mul üle poole 50st eurost veel alles :D. Tagasivahetamine tundus ka mõttetu ... seega tegin veel ühe massaažiralli .... pealaest jalatallani ja jalataldadest uuesti pealaeni ja veel sama ring. Kuidagi pidin ju ära kulutama selle raha. Tahan öelda, et inimesed elavad pigem tagasihoidlikult ja vaeselt. Kui maksin taksojuhile kohalikus rahas 10 000se rahatähega, mis on ca 7 eurot ... siis ta jooksis hinnalinnas läbi 3-4 putkat, et nii suurt raha korraga lahti vahetada.
Iseenesest oli seal turvaline ja inimesed sõbralikud, aga tundsin end kui kuulsus. Inimesed jäid tänaval seisma, näitasid näpuga, lehvitasid jne. Blond, sinisilmne ja pikka noormees ei ole seal igapäevane nähtus vist :)
Elu on seal aga räpane ja must. Õudne. Aga nad ise tunduvad nii õnnelikud.
Yangon ise jättis mulle pigem mulje kui hiigelsuur küla, kuid mitte miljonilinn.
Samas usuasjadele osas ei paista seal vaesus silma. Templid on väga ilusad ja hästi hooldatud:
Ja rongiaknast avanesid järgmised vaatepildid. Rong ei väljunud kordagi linnast. Nii elavad inimesed Yangonis.
Kaubandusel ja teenindusel on tähtis roll ...
Pärast Yangoni reisi maandusin Dohasse 21.06 hommikul kell 11.00 paiku .... koju jõudsin kella 13.00ks ja uuesti tuli buss järgi 23.03, et mind uuesti lennujaama viia. Nüüd olengi Dar Es Salaamis, Tansaanias. Homme hommikul kell 8.00 tõuseme õhku Kilimanjarole, tagasi Dar Es Salaami ja siit uuesti Doha poole. Saab olema pikk päev. Maandume õhtul 18-19 paiku Dohasse ja järgmise päeva hommikul on uuesti buss järgi, et lõunapaiku õhku tõusta Damammi ja pärast seda teha kiire ots veel Muscatisse. Südaööks jõuan koju ;)
Dar Es Salaamis võtsin rahulikult ... bassein, päike ja õhtusöök kolleegidega :)
Lõpetuseks: See meeskond on nii lahe ... marokolanna, tütarlaps keeniast
ja üks hindu tüdruk, kelle passijärgne nimi ongi Baby ...
Keenlanna on nii laheda jutuga, et esimest korda elus kohtan ma seda et me naerame lennuki köögis nii kõvasti, et inimesed lausa vaatasid. Lend oli ju öine lend. Vesi oli silmis ja kõht krampis. Sedakorda rääkisime koeralastest ... no ikka nendest, kes töötavad cabin crewna ... Üldteada on asjaolu, et nende inglise keele oskus on null ... siit siis kaks nalja, mis mind ennast täna veel ka nii hirmsasti naerma ajavad, et raske on seda kohe kirjutada.
Tõesti sündinud lugu nr 1 (Baby lennul juhtus siis nii ...). Järjekordne korealanna, kes ei räägi inglise keelt siis ...
Tavaliselt teostavad boardingud vanemad olijad, supervisorid. Nii siis toimuski boarding, kuid mingil hetkel reisijate vool peatus. Supervisor tahtis korra WCs käia ja ütles korealannast crewlt: "Please cove the door for me! I will be back in a minute!" (otsetõlkes siis just kui "Kata ust" Ma olen kohe tagasi" ...no cover on küll katma, aga selles lauses tähendas see valvama ...). Pakkuge nüüd, mida koeralanna tegi .... jooksis kabiini ja võttis teki ja hoidis tekki ukse ees, kuni supervisor tagasi tuli. Naerukrambid missugused.
Tõestisündinud lugu nr 2 keenlanna lennul. Ei ole võimalik kirjeldada, kuidas üks must naine käitub ja kuidas nalju räägib. Ta on lihtsalt nii lahe, et ükskõik, mida ta ütleb, see ajab naerma. Kui ta seda nalja rääkis, siis me olime sisuliselt kõik lennuki põrandal kõveras maas ja nutsime ja naersime segamini.
Nimelt tegi ta Pariisi lendu ja üks cabin crew sai kodust teate, et isa on surnud. Ta ei suutnud tagasi lendu teha, tuli tagasi reisijana. Seda ikka juhtub. Supervisor tegi siis briifingu ülejäänud crewle ja ütles, et "This crew has lost her father. So dont ask her too many questions and if she cries, let her cry". (See crew kaotas oma isa. Palun ärge küsige temalt liiga palju ja kui ta nutab, siis las nutab). Lost= kaotama. Selles tähenduses siis oli asjalugu selline, et isa on surnud ja see tähendabki kaotust.
Läheb siis mõni aeg juba mööda ja kõik juba sehkendavad lennukis, valmistuvad reisijate saabumiseks ja siis korealanna avab oma suu ja ütleb "I didnt even know that she brought her father to Paris. Now she lost the father. I wonder how they are going to find him in such a big city".
Ehk siis .... "Ma ei teadnudki, et ta oma isa Pariisi kaasa võttis. Nüüd ta kaotas oma isa. Ma mõtlen, et päris raske on selles linnas nüüd see kadunud isa üles leida".
Ühesõnaga inglise keele tähendusest nad eriti aru ei saa :). Aga pole hullu ... muidu polekski kellegi üle nalja visata. Loodan, et homne päev tuleb samasugune, sest muidu kolme lendu üle ei ela :)
Tuesday, June 17, 2014
Olen patune!
Pidin täna kontoris käima. Panin end ilusti riidesse, viikarid ja triiksärk ja kingad ja puha. Aga panin lühikeste varrukatega triiksärgi (väljas on 43 kraadi...) ja sain noomida ja mul paluti lahkuda :D. Ma ei suutnud naeru pidada, kuid jäin viisakaks, vabandasin ja lahkusin. Osa asju jäi ajamata. No nüüd siis tean, et tõmban kartulikoti pähe ja teised kaks kummassegi jalga, kui järgmine kord lähen ;)
Täna siis viimane vaba päev enne kümnepäevast maratoni ... homme tõusen õhku Myanmari ... seal olen kaks päeva. Seejärel maandun kodulennujaama u 11.00 hommikul, koju jõudmine võtab aega u 2 h, seega kell 13ks olen kodus. Kell 23.00 samal päeval on mul buss järgi ja viib mu lennujaama, et Tansaaniasse lennata. Sealt jõuan tagasi ülejärgmine päev ca 19.00, koju umbes 21ks. Järgmisel hommikul kell 10 on buss järgi, et teha kaks kiiret lendu siin regioonis. Koju jõuan kella 21ks .. järgmisel õhtul kell 18.00 on buss järgi ja Bangaldeshi minek. .... päris tihe graafik, aga selleks ma ju siia tulingi ;)
Täna siis viimane vaba päev enne kümnepäevast maratoni ... homme tõusen õhku Myanmari ... seal olen kaks päeva. Seejärel maandun kodulennujaama u 11.00 hommikul, koju jõudmine võtab aega u 2 h, seega kell 13ks olen kodus. Kell 23.00 samal päeval on mul buss järgi ja viib mu lennujaama, et Tansaaniasse lennata. Sealt jõuan tagasi ülejärgmine päev ca 19.00, koju umbes 21ks. Järgmisel hommikul kell 10 on buss järgi, et teha kaks kiiret lendu siin regioonis. Koju jõuan kella 21ks .. järgmisel õhtul kell 18.00 on buss järgi ja Bangaldeshi minek. .... päris tihe graafik, aga selleks ma ju siia tulingi ;)
Monday, June 16, 2014
Veneetsia!
Laupäeva hommikul oli äratus kell 4 ja kell 5.43 oli buss järgi. Crew bussid käivad siin nagu kellavärk ... kui 5.43, siis 5.43. Kella 6.30ks olin lennujaamas. Lend Veneetsiasse toimus Airbus 330ga, ehk siis kokku oli meid 12 + kaks pilooti. Lend oli pooltühi, aga suur lennuk saadeti, sest tagasiteel olid kõik 305 kohta väljamüüdud. See meeskond oli inimestena väga tore, aga tööinimestena ... SUUR SEGADUS! Pooltühjal lennul suutsid nad kõik nii palju segadust tekitada, et ma tänan taevast ja maad, et lend täis polnud. Köögitoimkonnaks oli marokolanna ja ma teadsin kohe, et see on suur viga ta sinna panna. Nad on maailma kõige laisemad inimesed. See on mu kogemus eelmisest korrast. No ja mul oli õigus ... ääretult laisk tütarlaps ja teised tegid kõik ära sisuliselt ... terve lennu tegeles ta tühja-tähjaga ja teised tegid sisuliselt olulisi asju. No aga tehtud saime.
Maandusime Veneetsias ja kapten tegi meile imelise 6-7 tunnise tuuri linnapeal ja nägime kõike ja sõime head ja paremat ;).
Ja nii meie tuur lõppes. Natuke vihma tuli, aga oli soe. Veneetsia ei jätnud kustumatut muljet, aga ilus ja tore oli ikkagi ;).
Jõudsime siis rongijaama ... meie hotell oli 30 minuti rongisõidu kaugusel linnast ... ja ennäe ...STREIK ja kõik sõidud tühistatud! ;) Hahaha .... pärast seiklusi ja taksootsinguid ..otsustasime sõita bussiga lennujaama ja sealt takso võtta. Mõeldud tehtud. Südaööks olime hotellis ja selleks ajaks üleval olnud juba 20 tundi ;).
Järgmisel päeval ootas tagasilend ... ainult selle vahega, et mina ja veel 5 inimest ei pidanud töötama, sest tagasilend oli Airbus 320ga, mis on tunduvalt väiksem. Me tulime tagasi "deadheading". Mis tähendab, et olime reisijad. Igav oli ... aga nüüd siis kodus. Kaks vaba päeva ja järgmine peatus on Myanmar ... :)
Täna aga tegime väikese lõunasöögi koos sõpradega ...
Maandusime Veneetsias ja kapten tegi meile imelise 6-7 tunnise tuuri linnapeal ja nägime kõike ja sõime head ja paremat ;).
Jõudsime siis rongijaama ... meie hotell oli 30 minuti rongisõidu kaugusel linnast ... ja ennäe ...STREIK ja kõik sõidud tühistatud! ;) Hahaha .... pärast seiklusi ja taksootsinguid ..otsustasime sõita bussiga lennujaama ja sealt takso võtta. Mõeldud tehtud. Südaööks olime hotellis ja selleks ajaks üleval olnud juba 20 tundi ;).
Järgmisel päeval ootas tagasilend ... ainult selle vahega, et mina ja veel 5 inimest ei pidanud töötama, sest tagasilend oli Airbus 320ga, mis on tunduvalt väiksem. Me tulime tagasi "deadheading". Mis tähendab, et olime reisijad. Igav oli ... aga nüüd siis kodus. Kaks vaba päeva ja järgmine peatus on Myanmar ... :)
Täna aga tegime väikese lõunasöögi koos sõpradega ...
Subscribe to:
Posts (Atom)