Sunday, July 6, 2014

Osaka ...

....no tegelikult Kyoto. Osakas käisin ma ainult rongijaamas ... et sealt siis Kyototsse sõita.

Aga siis lennust. Enne Osaka lendu oli mul vaba päev. Aga ajagraafik mu sees on juba ikka täitsa sassis. Lennu briifing oli pehmelt öeldes väga demotiveerib Cabin Services Director oli tailanna, kelle inglise keel oli veel pehmemalt öeldes olematu ja cabin senior oli jaapanlanna, kes oli tegelikult enam vähme ok, aga see tailanna suutis ta kohe nii stressi ajada oma nõudmistega, et ta keeras ka ära. 20 minutit peeti loengut selle kohta, mida tohib ja mida ei tohi ja mis juhtudel nad on sunnitud meie peale kaebama. Mulle selline stiil ei sobi. No miks me peame alustama oma kahepäevast koosviibimist sellega, et millal me siis üksteise peale kaebama hakkame? Kes esimesena kaebab, on võitja!

Briifing  peetud, suundusime lennukisse. Lennuk ise vana, aga seest uuendatud versioon ... väga ilus, aga haises meeletult "uue" järgi. No teate küll seda kui ostate tuliuue auto, siis on tal kohe selline uue asja lõhn. No me pidime selles lennukis veetma 10 tunnise lennu ainult :).

Kõik ettevalmisutsed, mida siis lennukis tegema pidi ... no kõik tehti muidugi valesti Taiku ja japs jooksid ringi nagu peata kanad ja üritasid asju organiseerida nendele meeldival moel. Kuidas ikka täpselt mida istemele aseteda ja kuidas kõrvklapid ikka olema peavad istmetaskus (no sellised täiesti lapsikud teemad). Mina ühel hetkel ei suutnud ja küsisin siis, et palun võtame käsiraamatu välja ja vaatame, kuidas tegelikult tegema peab. Ei ole mõtet inimesi stressi ajada mingit omapoolsete leiutistega. Ja teate ... see oli VIGA! :) Arvake ära, kes need kümme tundi pärast vatti ja vilet sai? :) ....läksin teeninduseks kabiini oma kärukesega ja jaapanlanna jookseb järgi mulle üks kandik pihus. Unustasin ühe oma reisija tellitud eritoidu. Japs tuli mu juurde ja küsis väga tähtsal moel, et egas ma midagi unustanud. Vaatasin kandikut ja ütlesin, et ju ma siis selle unustasin. Ta vastas, et "ei oleks pidanud!". Kuna ma olin juba eelnevalt päris närvi aetud siis ma ei öelnud midagi ... võtsin kandiku ja hakkasin pihta.

Ma pean ennast tavaliselt ikka toredaks crewks ... et kui vaja, siis aitan jne. Aga sellel lennul otsustasin keskenduda iseenda tsoonile ja tegemitele :), kiusu pärast. Kui ise nalja ei tee, siis nalja ei saa ka :). Nimelt pärast kandikute jagamist minnakse uuesti käruga kabiini, et kandikud kokku korjata. Lisaks on meil kaasas tee, kohv ja mahlad, et siis veel juua pakkuda. Teenisin teise miinuspunkti, kui ta jooksis mulle jälle järgi, et anda sidrunilõigud tee jaoks. Viskas need mu käru peale ja ei öelnud midagi.  Teate küll selline vanaeidelik käitumisstiil, kui oled lennanud juba 10 aastat, Sul ei ole elu ...puudub boyfriend, pole lapsi, led 40.a vana ja konkreetslt nagu midagi teha ei oska ameti mõttes ja tead, et cabin crew töö aeg hakkab läbi saama. Ühesõnaga tegelikult õnnetu inimene. 

 Tavapäraselt olen ma teistest kiirem. Kui raske on anda ja võtta kandikuid ja jagada jooke? Lõpetasin siis oma tsoonis ära ja sõitsin oma käruga japsile ligi. Aga enne seda olin kaval ... ma teadsin juba ette, et tal läheb kauem, kui mul. Ta räägib jaapani keelt ja reisijad tahavad temaga suhelda. Üldse mitte selle pärast, et ta oleks aeglane vms, lihtsalt aega kulub rohkem.Nimelt siis ma ladusin oma käru täis nii, et tema poolt oleks näha, et mul ei ole enam ruumi. Minu pool oli veel ruumi küll. Kui ma lõpetasin, sõitsin siis talle lähemale oma kärgu ja ta küsis, et kas saan teda aidata korjates osa tema kandikuid. Ma ütlesin, et pole kahjuks ruumi. Ta avas käru ukse enda poolt ja vaatas, et ei ole jah. Nii kaval ta ei olnud, et oleks neid kandikuid lükanud. Siis oleks ma omadega plindris olnud :). Ta küsis, kas saan teed ja kohvi anda vähemalt ... need olid mul õnneks otsa saanud :). Nii kaval oli ta nüüd küll, et sõnagi lausumata andis oma teee ja kohvi mulle ja võttis minu tühjad endale. No seda ma siis tegin.

Pärast teenindust jaotati ära wc-d. No seda tehakse alati, et siis on igaühel kindel vastutus. Kõik said ühe ja üks sai kaks. Mina olin see üks :D. Aga jaapani lennul ei ole vahet. Ma ei ole puhtamaid inimesi näinud. 10 tundi ja sisuliselt pidi vahetama ainult tualettpaberi rulle ja paberrätikuid. Muu oli särvalt puhas kogu lennu ajal.

WCga seoses veel üks asi. Kui eestlased kasutavad kas või ajalehepaberit, siis jaapanlane ei sisene WCsse, kui seal ei ole tualettpaberi rulli. Nemad ei kasuta nt paberkäterätikut vms. Lisaks on veel see, et nad ei tule ka ütlema, et midagi on puudu WCs. Nad lihtsalt ei kasuta seda :). Omamoodi rahvas.

Ja kui lühikesed nad ikka on. Kui ma istusin crew istmel, siis tädid jalutasid mööda ja olid minust lühemad ... mina istusin!!! :D

Tean, et olen juba pikale läinud ...aga natukene veel. See oli maailmatore lend lihtsalt. Nimelt jaotatakse lennul alati positsioonid. Mina olin R3, et right hand side 3rd door (paremalt poolt kolmas uks). Uste juures on enamasti crew istmed. Seal siis oled õhkutõusu ja maandumise ajal. L4A on galley ehk siis tema vastutusala on köögitoimkond. Tavapäraselt kõige raskem ja töömahukam positsioon. Ja johhhaidiii .. galley oli marokolanna!!! No mul on väga suur eelarvamus nende suhtes ja ma vannun teile, et see tüdruk ei teinud galleys mitte midagi. Kohe lennu alguses tundis ta end halvasti, pea valutas, kõht valutas, öökima ajas .... Seega meie tegime ära pea kogu tema töö. Tema istus wc-s. See on marokolaste komme. Ja et sellel mitte pikalt peatuda ja end veel rohkem närvi ajada, siis arvake ära, kes oli maandudes ja hotelli saabudes esimene, kes küsis, et kuhu me nüüd lähme ja mis plaanid meil siis selleks korraks on. Mina teatasin, et nii haige inimene peaks end nüüd 24 tundi ravima, et tagasi teel teised jälle Sinu tööd ei peaks tegema ;). Võtsin ma toa võtme ja panin diivalikult oma toa poole jooksu ;)! Bulgaarlanna minu järel. Temaga leppisime kokku, et hommikul lähme kuhugi ...ja kohtusimegi 8.15 hommikul hotelli fuajees ja läksime Kyotosse. See on ehtjaapanilik linn Osaka läheduses. Sinna minek võttis aega, sest enamik asju on jaapani keeles ja süsteemist arusaamine võttis kõvasti aega ja kahjuks väga palju teha ei jõudnud. Aga ühes templis saime käidud ja söödud saime ka ;). Kell 14.30 olime tagasi hotellis, magasin 4 tundi ja seejärel tuli buss, et meid lennujaama viia. Lend kestis 10 tundi ja 50 minutit. Kohe pärast õhkutõusu tehti teadaanne vajadusele arsti järele .... äriklassi crewl oli meeletu kõhuvalu ... arsti pardal polnud, aga helistati maapinnale, saadi abi ja crew magas terve tee. Õnneks ei olnud neil palju rahvast ja nad said ilusti hakkama.

Aga lühidalt siis Kyotost piltide vormis ;)

Bulgaarlannal ei olnud kohalikku raha ja ta üritas seda automaadist pangakaardiga saada. Ei saanud ... ka minu ükski kolmest kaardist ei töötanud. Mina teadsin seda ette, sest mu korterinaaber hoiatas mind. Tal oli õnneks hiina raha ja vahetas siis seda.

Ilusa kohalikud tüdrukud.

Kohalikud koolitüdrukud, kes jälitasid meid mõnda aega ja siis küsisid aralt, kas võivad meiega pilti teha ;).

                                                                      Mina ja mu kolleeg.
Temalt küsisime ise, et kas tohime pilti teha ;).



                                                              Kohaliku prouad bussis ;)

Ja ma olin unustanud nende organiseerituse. Rongijaamas moodustatakse iga ukse koha juurde järjekord, mitte ei trügita suvaliselt rongi.

Ja kui bussi aste on liialt kõrge ... kasutatakse pinki ;)!

Saabusin koju kella 5-6 vahel hommikul ja pidin õhtul minema Goasse Indias. Päevapeale muudeti see ära ja pandi mind kodusesse valvesse kella 17-21ni. 16.30 paiku tellisme korterinaabriga koju süüa .. see on siin väga odav ja igapäevane lõbu. 17.30 saabus söök ja 17.55 helistati mulle, et 18.15 on buss all ja lend viib Islamabadi Pakistanis ;) ja muiugi hommikuks tagasi. Kiirelt riided selga ja kadmaja. Kell 7.30 hommikul olin kodus tagasi. Oli pikk, aga rahulik öö. Väga normaalsed inimesed. Ainult wc-d olid meeletult õudsad, sest nad ju peavad end enne palvetamist pesema ja küürima ja siis ujub veest ... loodetavasti on see vesi ;)

Nüüd on üks vaba päev homme ja siis olen jälle koduses valves. Need ei meeldi mulle eriti, sest kogu aeg lõppeb see meeletu jooksmisega. Samas on põnev ka ... et mis siis järgmiseks tuleb ;)!





No comments:

Post a Comment