Õnnetus 2

... unetu nagu ma öösiti olen (päeval on uni päris hea ;), ärkasin täna hommiul kell 5.35, sahmerdasin niisama ja siis läks kõht tühjaks. Keetsin makarone, istusin elutoas laua taga, surfasin netis ja mu korterinaaber ärkas ka üles, läks vetsu ja enne kui ukse kinni sai, minestas ära ... ja siis hakkas pihta õudusunenägu. Tõenäoliselt oli tal epilepsiahoog ... ta tõmbus üleni kivikõvaks ja siis tõmbles, korises ja rögises. Ainuke mõte peas oli, et ära nüüd küll sure. Ta kukkus kuidagi selja peale, nii et käed ja ka jalad jäid tagumiku ja selja alla, üritasin jalgu sealt kätte saada, sest vastasel korral oleks kondid pooleks läinud ... jalad lendsid sealt alt kohe pulksirgeks. Kogu see hoog kestis alla minuti. Esmaabi kursusel räägiti sellest ka, et ega selle hoo ajal midagi teha ei ole. Saad aint vaadata, et ta end kuhugi ära ei lööks vms. No selles WC-s oli nii vähe ruumi, et ta lõi end küll igale poole. Pärast katsusin pulssi ja see oli olemas. Kui ta teadvusele tuli, siis andsin kõrvalkorteri uksekella, seal elab mu endine korterinaaber. Kutsusin ta appi. Tõstsime ta diivanile. Ta oli väga nõrk ja tahtis magagama jääda ja oksendada. Helistasin siis hädaabisse ja no need oleksid tulnud tunni pärast. Sõber pani autole hääled sisse ja viisime ta ise haiglasse, olime 10 minutiga kohal. Seal siis tehti vereproov, aju-uuring, EKG ... hetkel nad ütlesid, et miskit erilist ei ole ja tuleb minna neuroloogi juurde, kes asjale lõpliku hinnangu annab ... nüüd oleme kodus ja ta magab. Mina ei julge magama jääda ega ka kodust ära minna :). Viskasin oma pool päeva vees seisnud makaronid minema ja keetsin uued.

Elu üks hirmsam, kuid ilmselt siis vajalik kogemus.