Chongqing ... ehk kuidas Rauno kaks päeva ainult kehakeelt kaustas :)

...ainuüksi sellest reisist võiks raamatu kirjutada ...

Saabus siis see õhtu, kus pidin Chongqingi minema. Pakkisin asjad kokku ja saabusin lennujaama. Tänapäeval viiakse meid nii vara kohale ... juba 30 minutit enne briifingut olin seal. Olin esimene saabuja. Võtsin siis koosolekuruumis koha sisse. See on selline tühi tuba, kus on toolid seinte ääres. Seal tehakse lennueelne koosolek. Tegelikult ei viida meid lennujaama vaid crew tehnilisse hoonesse. Sealt viiakse meid pärast koosolekut bussiga lennukisse. Pärast koosolekut läheme läbi e-väravate, milleks kasutan Katari ID kaarti. Põhimõtteliselt samasugune pildi ja kiibiga kaart nagu meie ID kaart. Sellega avan värvava ja sealt edasi pääsen läbi sõrmejäljelugejat kasutades. Ja sellega seoses on mul üks huvitav asi .. nimelt, kui panen oma sõrme lugejasse, siis avaneb värav ja ekraanile ilmub puhtas eesti keeles tekst "Palun läbige värav järgmise 20 sekundi jooksul, aitäh!". Ma olen erinevate inimeste käest küsinud, kas neil on ka nende keeles ... ja nad ütlevad, et neil on inglise keeles, araablastel araabia keeles. No olen priviligeeritud .. või siis olen nende meelest nii tumba, et igaks juhuks on eesti keelne tekst, mine tea, muidu ei lähegi läbi värava :D.

No aga tagasi siis briifingu juurde. Istun siis seal ruumis oma välja prinditud crew nimekirjaga. Ja ootasin siis juba nalja. Ühesõnaga selles nimekirjas oli kaks nime, kes tunusid, et ei ole asiaadid. Üks oli horvaatlane ja teine oli filipiino. Muidu oli täielik hiinlaste ja korelalaste sadu .... ja muidugi paluti kõikide nimesid meeles pidada ... proovige siis, kas jääb meelde ...

Ühesõnaga tuleb öelda, et terve lend kuulsin korea ja hiina keelt. Kirjutada ma küll veel ei oska, aga rääkida ilmselt küll varsti. Nad isegi ei austa reeglit, et pardal tuleb rääkida inglise keelt. Kuna see horvaatia noormees oli küll äriklassi teenindaja, kuid ta pandi tööle turistiklassi, siis vähemalt oli minnes kellegagi suhelda :)

Ja boarding ... Oh Sa Mu Meie! Jooksid kabiini nagu hullud terve kambaga . Kokku oli 236 hiinlast ja mitte keegi ei  räägi inglise keelt, numbreid ei tunne, kõik tahavad kohti vahetada, et sõprade ja perega istuda, tulevad ja räägivad puhtast südamest hiina keeles, trambivad üle istmete ... siin ei olnud mul midagi teha... lasin hiinlastel nendega möllata. Ise jälgisin mängu eemalt. Päris naljakas vaatepilt. Kahju, et meil on keelatud kaamerate ja telefoni kasutamine töö ajal. Imekombel tõusime õigel ajal õhku! Lend ise oli rahulik. Sellel lennul on meil paberkandjal menüüd nii inglise kui hiina keeles. Teenindus on lihtne ... lähed reisija juurde ja näitad hiina keelsele tekstile ja küsid, et ka see või teine ja nad siis näitavad ka näpuga :).

Pärast 7 tundi ja 30 minutit olime kohale. Kiired toimetused lennukis ja kohaliku aja järgi kell 16.00 olin hotellis. Lennukis tundsin end hästi, aga kui hotelli jõudsin, olin surmväsinud ja otsustasin magada J. Eriti kui veel voodit nägin. Ainuke asi, mille tegin, bookisin tuuri järgmiseks päevaks. 

Mitte keegi teine ei tahtnud  välja tulla. Saate aru.. meil on saabumise pool päeva, järgmine ja ülejärgmine päev täiesti vabad ja ainuke asi, mida nad siis tegid, nad käisid hotelli kõrval supermarketis. Korealastele oli see esimene Chongqing elus ja hiinlased ei olnud ka Chingqingist. No vähemalt saavad pärast rääkida, kuidas nad kord elus Chongqingis käisid ... kohtan nendel päevadel väga palju crewd, kes on uued ja on sihtkohas esimest korda ja nad ei tee mitte midagi. EI oska miskit kosta. Muidugi on vahel päevi, kus oled väsinud ja ei viitsi ja ei taha ... aga kui terve kamp ei lähe välja, siis ma ei tea. Ühesõnaga mina läksin välja ...

Esialgu needsin end maapõhja. Kell 8 pidi giid mulle hotelli järgi tulema, et 150 km reis ette võtta ja siis tagasi tulla. Ta saabus kell 8.45. No ja guess what ... kas ta rääkis inglise keelt?  Vastus on etteaimatav. Tiris mu käekõrval bussi ... mul oli ettekujutus, et see on tuur turistidele. Et meil on ikka inglise keelt kõnelev giid ... mind viidi bussi, kus oli ca 30 inimest, nendest ca pooled olid lapsed vanuses 3-10.a. Istusin siis maha giidi kõrvale ja ei oskanud a-d ega o-d kosta. Sõitsime juba poolteist tundi ja ikka veel olime linnas ummikutes. Mitu korda mõtlesin, et astuks bussist välja .. vähemalt olen linnas ja võtan takso ja näitan oma hotelli kaarti, kuhu peale on hiina keeles hotelli aadress nimi kirjutatud ja saan hotelli tagasi (see kaart on Chongqingis suurema väärtusega kui pass ja krediitkaardid kokku;). Ma ju teadsin, et reis viib väga kaugele linnast välja. Tädi paaniliselt helistas kuhugi ja oli väga ärritunud, siis jälle helistati talle jne. Ja lõpuks peatus buss ühes bussipeatuses linna ääres ja tädi näitas mulle, et mine nüüd välja. Seal oli uus giid ja uus buss. Giid ültes ilusas inglise keeles „Tere, härra! Siin on Teie buss, palun astuge sisse!“. LÕPUKS OMETI RÄÄGIB KEEGI INGLISE KEELT! Hahahaa ...5 minuti pärast sain aru, et need kaks lauset olid tal pähe õpitud. Rohkem ei oskanud ta peaaegu mitte midagi. No asusime siis selle uue bussiga teele ... kõik hiinlased ja üks mina. Loomulikult oli meil ikka korrektne giid, kes jutustas ja puha .. aga ainult hiina keeles. Mida iganes ta püüdis inglise keelde tõlkida ... see oli ikkagi hiina keel mu jaoks :D.

 

Teel siis tegin ka fotosid ..

No ja järgmiselt pildilt saate siis järgmise info:

Ja see sõbranna istus siis minu ees pingil bussis.. ja oli minust väga huvitatud ;)

Ja siis ühel hetkel oli meil lõunapaus. See oli hinna sees. Sõin ainult riisi ja proovisin kartulit ka. Kartulid olid mingis vürtsivees keedetud ... väga vürtsised! Jäin riisi juurde. Sõin siis pulkadega riisi ... omast arust tuli jube hästi välja ... aga mõne aja pärast läks üks väike poiss ja tõi mulle lusika :D. Ma naeratsin, keeldusin ja sõin pulkadega lõpuni :D.

Ja siis veel mõned minutid ja jõudsime sihtkohta. Dazu koobastesse. No ilus oli küll, aga liiga kaugel ja tegelikult ei olnud see käik väga midagi väärt. Aga kogemus omaette :).

Ja teenindusstandardid on ka paigas ikka :)

Pärast koopaid viidi meid ühte muuseumisse. See tundus rohkem propaganda värk olema, selline kommunistlik üritus, kus räägiti siis sellest, et tugevaim metall maailmas on pärit Dazust ja nad teevad siis kohapeal nuge ja muid erinevaid metallitooteid. Loomulikult oli presentatsioon, kui head need tooted on. Tädi pani hiinakeelset teksti peast nii et vähe ei ole ja samal ajal vehkis nugadega. Tundus ohtlik, aga ellu jäime ;)

Ja loomulikult olid muuseumi seinad täis pilte, kuidas Dazut on siis erinevad Hiina parteijuhid ja muud tähtsad tegelased erinevatel aastatel palju külastanud :). Võtsin siis ühest ka fofo ... austusest.

Pärast seda asusime tagasiteele. Bussis ma magasin. Linna jõudes hakati meid siis maha laotama. Mina olin viimane, sest tahtsin kesklinna saada. Mind pandi siis maha eikellegimaal ... no tegelikult kesklinnas. Jalutasin natukene ringi seal, kuhu mind pandi. Ainult, et mitte mina ei olnud turist vaid olin hiinlastele atraktsiooniks ... nad vaatasid mind kui ilmaimet ja muudkui rääkisid midagi omavahel. No tuleb tõdeda, et ma tõesti ei kohtanud seal väga palju endasuguseid ...valgeid. Selles kohas siis liitusid kaks jõge .. Jangtse ... ja mingi teine jõgi :)

See pildil olev hoone peaks nüüd olema Chongqingi peamine teatrihoone ...

Sealt võtsin takso ja lasin end kõikide keskuste kõige keskele viia. Ja tee peal nägin, et neil on võlts petronase tornid Chongqingis!!! Kuala Lumpuris on ehtne ja hõbedane, neil on võlts ja kullast!

Ja siis jõudsin Chongqingi Times Squareile :). Tegin shoppingutuurid, ostsin endale lühkarid ja mõned T-särgid ... jalutasin ringi, hingasin räpast Chongqingi õhku ja põrutasin pärast 12-13 tunnist päeva hotelli :)

Ja kaubanduskeskuse kõrval oli avatud tantsuplats! Muusika mängis ja paarid tantsisid ...

Hotellis tellisin süüa, sest olin veel lõunase riisi peal.Nimelt ei soovitata hiinas väljas väga kuskil süüa. See toit on veits teistsugune ja hügieen ei ole esimesel järjekohal.

Järgmisel päeval tegin jalutuskäigu hotelli ümbruses, käisin massaažis ja hotellis lasin enda nägu hellitada. No selle toimingu bookimine oli ikka omette ooper ... kolmes üks sai aru, et ma räägin inglise keelt ja oskas öelda, et ta ei oska inglise keelt. Teised ei saanud millestki aru. Näitasin siis näpuga, mida tahan ja teadsin, et meile on 50% soodustust ka ... võtsin välja oma töötõendi ja asi läks käiku ;).

Magasin mõne tunni ja tulimegi tagasi. Jõudsime kella 4ks kohale ja kell 5 olin kodus. Magasin kella 16ni ja hiljem käisin ühe sõbraga õhtusöögil ja nüüd blogitan. Kell on 1 öösel ja und ei kuskil :).

Olen lendamise algusest kaotanud 5 kilo, vormipüksid pisut suured ja särgid on pisut veel suuremad, juba algusest peale. Homme lähen kontorisse ja vaatan, kas annab midagi korraldada, et neid siis väiksemaks saada :).

Tegelikult oleks sellest reisist veel üht-teist kirjutada, aga las ta siis seekord jääb. Nüüd on mul neli vaba päeva ja seejärel päevake Barcelonas ja teine Dar Es Salaamis. Täna läks lukku süsteem, kus saime küsida lenda augustiks .. eks näis, kas mõni küsitud lend ka tuleb ...

:) Head ööd!


Okei .. üks lugu tuli veel meelde. Lennukis oli mu postisooniks tagasiteel R2. See on mõttetu positsioon, sest L2 teeb keskmist kööki, mis on väiksem kui tagumine köök. Sealt läheb välja kaks toidukäru, tagumisest neli. L2 ehk vastutav köögitoimkonna eest keskmises köögis oli korealanna, kes oli nüüd sunnitud rääkima inglise keelt. Tegelikult täitsa tore tüdruk. Enne lennu lõppu tuli meie juurde hiinlanna ja rääkis maha pika loo hiina keeles ... ja meie kumbki midagi aru ei saa. Olime seal kahakesti, sest teised resideerusid terve lennu tagumises köögis. Tädil ei jäänud muud üle, kui kasutada kehakeelt. Nimelt ta laps magas enne ja ei söönud, nüüd enne maandumist ärkas üles ja tahaks midagi süüa. Ma vannun, et ma oleks tahtnud seda filmida! Tädi näitas näpuga korealanna peale ja tõstis teise käe üles (Sina oled suur!). Seejärel näitas kabiini poole ja langetas teise käe madalamele (Tema on laps!). Siis pani käed kokku ja asetas pea nende peale (Ta magas!). Ja siis tegi kätega söömisliigutusi (Ta tahab süüa!). Seejärel saime kohe aru ja andsime kandiku ja otsisime lapsele süüa :). Kirjeldus ei ole kindlasti nii elav, aga no kohapeal oli see väga lahe :)