Olen vahepeal laisk olnud ja vähe kirjutanud, aga palju teinud!. Barcelonas oli tore ...tiirutasin linnas ükspäini, käisin rannas ja puha :)
Piilusin paljaid tüdrukuid ja tulin tulema :P
Sealt edasi Dar Es Salaami ... seekord käisime Bongoyo saarel. Väga tore oli ;). Välja arvatud tüli mu vahetuse vanemaga juba enne õhkutõusu. Hakkas mu peale tühjast tähjast karjuma ja ma ütlesin talle vastu, et ma ei saa hetkel probleemist aru ja ma pean mõtlema. Läksin ta juurest minema. Kolme minuti pärast läksin tagasi ja ütlesin, et mõeldud ja tahan nüüd rääkida. Andsin talle tagasiside, et ta on üks halvemaid vahetuse vanemaid, kes karjub inimeste peale niisama ja mul ei ole sellistega midagi peale hakata. Ja kui vähegi võimalik, hoiame üksteisest eemale. Lugu tegelikult pikem, aga ma ei viitsi pikalt kirjutada :). No üldiselt me ei rääkinud enam rohkem kahe päeva jooksul. ...ja etterutates olgu öeldud, et ma tavaliselt ütlen koosolekul, et ma olen siin varem töötanud. Kuna selle muti koosolek oli keskmisest suuremate ähvardustega ...kogu aeg ähvardas meie peale kaevata, kui me seda või teist ei tee. Ma otsustasin teda enda kogemusest mitte teavitada. Las teab, et ma olen kõige kogenematu sellel lennul :)
Tagasitulle ta otsustas mulle kätte maksta ... pani mu kööki tegema. Seal pead väga organiseeritud, teadma täpselt, mida teed, valmistama teistele asju ette jms. Ühesõnaga higistad ja rassid terve lennu vältel. Tavaliselt antakse see positsioon vähemalt 3 kuud lennanud crewle...varem mitte. Tavaliselt keeratakse esimesed ikka nässu ja teised teevad su eest asjad ära :). Nii ...aga tädi siis otsustas panna minu kui 6 nädalat lennanud crew kööki tegema... ma ütlesin, et see on mu esimene ...ta ütles, et see ei loe. Olgu hea! Mutti sõnast, härga sarvist! Ma tegin talle veatu köögi täismajaga ... ta käis iga 20 minuti tagant vigu otsimas, aga ei leidnud :). Küll ta oli hädas. Ta ei küsinud ka kordagi midagi ..ainult kontrollis ja puhises. Ainult leedu türduk teadis, et ma olen varem seal lennanud (tegime koos ka veneetsia lennu). Ta ka ütles, et mutt käis ja proovis vigu leida, aga näedsa :D. Mina aga pakkusin talle käsiraamatu järgset galleyt (nii kutsutakse lennuki kööki). Küll oli hea tunne mutile 1:0 ära panna lihtsalt heaga.
Selliseks muutuvadki naised, kes on neljakümneselt veel stjuuardessid ...neil ei ole boyfriendy (või siis girlfriendi), neil ei ole lapsi ja nad on lennanud viimased 10-15 aastat ...ja nad ei oska mitte midagi muud ka teha. Nad teavad seda, et varsti saavad kontorist kõne, et on aeg minna. Enne seda tahad veel inimeste elu põrguks teha :). No andku tuld ... kui mind kuumaks ajada, siis paugun ma küll :). Dohas pole selleks ka 50 kraadise kuumuse juures väga palju vaja pingutada :P.
Aga kuna mu järgmine reis oli Bali ...siis mind ei heidutanud miski! Bali crew oli väga vinge!
Kohe pärast lendu lendasime edasi kluppi! !2st liikmest 11 ... pole paha!
Järgmisel päeval rannatiirud ja massaash! Sinna peab tagasi minema ....
Aga edasi nalja ei ole. Tuli siis meie poiss pardale, vanemate süles. Nad istusid viimases reas ehk siis minu köögi lähedal. Nad küsisid klaasi vett ja ma viisin neile. Laps oli nagu sült ja nad määrisid talle mingit kreemi näkku ... ma küsisin, et kas ta hingab ikka??? Nad ei saanud aru, rääkisid ainult araabia keelt. Õnneks üks crew oli araablane ja ma kutsisin kohe tema. Ta rääkis nendega natuken, siis haaras lapse sülle ja tõi köögi põrandale ...lapse isa nuttis ja ema vaatas lihtsalt aknast välja. Crew alustas südamemassaaši ...mina helistasin ette cabin seniorile ... ja palusin ülejäänud crewl tuua vajalikud vahendid ... elektrilöökide andmise masin (automated external defibrillator ... ma ei teagi, kuidas see eesti keeles on), hapnik ja medikal kit. Lisaks tegin lennukisse teate, et kas meil on pardal arsti ja kui on, siis tulgu kohe lennuki tagaosasse. Meil oli pardal meditsiiniõde ja arst. Thank God!
Ma nägin seda last kõige rohkem pool tundi, aga ikka läheb hinge, eriti kui on tegu lastega. Aga kui on aeg minna, siis tuleb minna ...
Sealt edasi Dar Es Salaami ... seekord käisime Bongoyo saarel. Väga tore oli ;). Välja arvatud tüli mu vahetuse vanemaga juba enne õhkutõusu. Hakkas mu peale tühjast tähjast karjuma ja ma ütlesin talle vastu, et ma ei saa hetkel probleemist aru ja ma pean mõtlema. Läksin ta juurest minema. Kolme minuti pärast läksin tagasi ja ütlesin, et mõeldud ja tahan nüüd rääkida. Andsin talle tagasiside, et ta on üks halvemaid vahetuse vanemaid, kes karjub inimeste peale niisama ja mul ei ole sellistega midagi peale hakata. Ja kui vähegi võimalik, hoiame üksteisest eemale. Lugu tegelikult pikem, aga ma ei viitsi pikalt kirjutada :). No üldiselt me ei rääkinud enam rohkem kahe päeva jooksul. ...ja etterutates olgu öeldud, et ma tavaliselt ütlen koosolekul, et ma olen siin varem töötanud. Kuna selle muti koosolek oli keskmisest suuremate ähvardustega ...kogu aeg ähvardas meie peale kaevata, kui me seda või teist ei tee. Ma otsustasin teda enda kogemusest mitte teavitada. Las teab, et ma olen kõige kogenematu sellel lennul :)
Tagasitulle ta otsustas mulle kätte maksta ... pani mu kööki tegema. Seal pead väga organiseeritud, teadma täpselt, mida teed, valmistama teistele asju ette jms. Ühesõnaga higistad ja rassid terve lennu vältel. Tavaliselt antakse see positsioon vähemalt 3 kuud lennanud crewle...varem mitte. Tavaliselt keeratakse esimesed ikka nässu ja teised teevad su eest asjad ära :). Nii ...aga tädi siis otsustas panna minu kui 6 nädalat lennanud crew kööki tegema... ma ütlesin, et see on mu esimene ...ta ütles, et see ei loe. Olgu hea! Mutti sõnast, härga sarvist! Ma tegin talle veatu köögi täismajaga ... ta käis iga 20 minuti tagant vigu otsimas, aga ei leidnud :). Küll ta oli hädas. Ta ei küsinud ka kordagi midagi ..ainult kontrollis ja puhises. Ainult leedu türduk teadis, et ma olen varem seal lennanud (tegime koos ka veneetsia lennu). Ta ka ütles, et mutt käis ja proovis vigu leida, aga näedsa :D. Mina aga pakkusin talle käsiraamatu järgset galleyt (nii kutsutakse lennuki kööki). Küll oli hea tunne mutile 1:0 ära panna lihtsalt heaga.
Selliseks muutuvadki naised, kes on neljakümneselt veel stjuuardessid ...neil ei ole boyfriendy (või siis girlfriendi), neil ei ole lapsi ja nad on lennanud viimased 10-15 aastat ...ja nad ei oska mitte midagi muud ka teha. Nad teavad seda, et varsti saavad kontorist kõne, et on aeg minna. Enne seda tahad veel inimeste elu põrguks teha :). No andku tuld ... kui mind kuumaks ajada, siis paugun ma küll :). Dohas pole selleks ka 50 kraadise kuumuse juures väga palju vaja pingutada :P.
Kohe pärast lendu lendasime edasi kluppi! !2st liikmest 11 ... pole paha!
Aga siis tänase kurva päeva juurde. Nimelt oli tänaes graafikus Iraagi ots. Kaks tundi sinna, kaks tagasi. Briifingul olime üpris rõõmsad, lühike lend, päevane ots, vähe rahvast (lend oli tühi). Ainukeseks mureks oli 3. aastane väike poiss, kes oli leukeemiahaige. Teadsime, et ta tuleb operatsioonilt. Mind pandi jälle kööki ... ma ikka alati naeran, et lennu kõige koledam pannakse kööki ... et mitte reisijate ette saata :).
Aga edasi nalja ei ole. Tuli siis meie poiss pardale, vanemate süles. Nad istusid viimases reas ehk siis minu köögi lähedal. Nad küsisid klaasi vett ja ma viisin neile. Laps oli nagu sült ja nad määrisid talle mingit kreemi näkku ... ma küsisin, et kas ta hingab ikka??? Nad ei saanud aru, rääkisid ainult araabia keelt. Õnneks üks crew oli araablane ja ma kutsisin kohe tema. Ta rääkis nendega natuken, siis haaras lapse sülle ja tõi köögi põrandale ...lapse isa nuttis ja ema vaatas lihtsalt aknast välja. Crew alustas südamemassaaši ...mina helistasin ette cabin seniorile ... ja palusin ülejäänud crewl tuua vajalikud vahendid ... elektrilöökide andmise masin (automated external defibrillator ... ma ei teagi, kuidas see eesti keeles on), hapnik ja medikal kit. Lisaks tegin lennukisse teate, et kas meil on pardal arsti ja kui on, siis tulgu kohe lennuki tagaosasse. Meil oli pardal meditsiiniõde ja arst. Thank God!
See kõik juhtus maapinnal. Äktion toimus ca 25 min ...saabusid ka lennujaama parameedikud ...loivates ja veel lennukis reisijatega juttu puhudes ...sellised need kohalikud kahjuks on. Ühel hetkel pärast selle lapse päris kõva rapsimist ja elektrišokkide andmist ütles üks arstidest KHALAS (araabia keeles: lõpp, aitab küll). Teine ei lõpetanud. Nad panid lapse kanderaamile ja jätkasid südamemassaaži ja viisid ta lennukist ära. Terve aja isa palvetas köögid ja ema vaatas aknast välja.
Minu kogenematu pilk vaatas seda masinat juba pikemat aega, mis lapse küljes oli ... ja sellel ei olnud mitte mingit elumärki näitavad asja. Jooned olid sirged ja toon ühtlane pikk pinin ...
Ma nägin seda last kõige rohkem pool tundi, aga ikka läheb hinge, eriti kui on tegu lastega. Aga kui on aeg minna, siis tuleb minna ...
No comments:
Post a Comment