Aeg lendab...

...kiiresti ;) Viimasest postitusest on juba natuke möödas. Lendude vahel on nii vähe aega, et teinekord ei jõua hästi väljagi puhata.

Pärast Kuala Lumpurit võtsin suuna Calicutti Indias. Rohkem vist teatakse seda kohta nime Kozhikode järgi. Tegemist kena Lõuna-Indias asuva linnakesega. Kena on muidugi vist eurooplase jaoks veits teise tähendusega ... aga siiski ;) Inimesed magavad tänavatel, teinekord alasti, nii nagu Kathmandus nii ka Kozhikodes puuduvad igasugused liiklusreeglid. Ainuke mõte seal tänavatel on see, et ei tahaks veel surra! ;)

Ega ma seal eriti palju teha jõudnudki. Maandusime kell 9 hommikul ja jõudsime hotelli kella 10ks. Siis magasime mõne tunni ja võtsin kahe stjuuardiga ette linnamineku. Kõigepealt käisime kohalikus taimetoitlaste restoranis söömas head ja paremat. Tõesti oli hea ... ja kolme peale maksime kokku kogu selle asja eest 15 dollarit mis on vist umbes 150-160 krooni. Kartsin, et tegemist on mingi räpase India kohaga, kuid puhtus ja kord oli majas. Vähemalt klienditsoonis ;)Mida me seal sõime (?)... oli mingi ugrimugri ... nime ma enam kindlasti ei mäleta. Tegu oli mingisuguse lavashi moodi asjandusega. Toodi salatikausid ja mässisid ise selle mingi õhukese leiva sisse. Õunamahl oli värskelt pressitud ja nii hea!

Sealt suundusime linna ja tegime väikese shopingu ... asjad on ikka vääääga odavad ;) Nii et kes shopata tahab siis Indiasse! Ja nagu ikka ühest soojast kohast muidu ... tuleb endale osta ilus sall ;) Selle ma ka ostsin. Siiamaani on kaks kohta, kust ma ei ole endale külmkapimagnetit saanud. Need on Kathmandu ja Calicut. Kathmandust ei pidavatki neid saama. Calicutis ma küll nägin ühes kohas, kuid lootsin leida paremaid. Nüüd võin öelda, et ei leidnud ;)

Calicutis on hea ja lihtne liikuda ka. Sellised kenad väikesed "asjandused" on igal pool ja sõidutavad Sind poolmuidu:

India lennu kui sellise kohta ma parem ei ütle midagi. Crew oli tore nagu peaaegu alati. Aga klientuur on pehmeltöeldes raske. WCd kasutada ei mõista. Olen nüüdseks isegi kuulnud lugusid, kus inimesed tahavad oma asju ajada lennukis esimesse ettejuhtuvasse nurka. Siiani on crew ikka jaole saanud ja õigesse kohta juhatanud. Wc uksi ei oska 70% reisijatest lukustada ... olen nii mõnelgi korral erinevatele tegevustele peale sattunud ;) I don't care! ...aga I do care sellest, et kogesin oma esimest päris hirmsat turbulentsi India lennul. See kestis umbes 1,5-2 minutit ja raputas lennukit ikka päris korralikult. Seda pidi eriti India lendudel palju juhtuma. Kükitasime kõik koos köögis loopisime kõik asjad põrandale. Hirmus oli :S

Pärast Kozhikodet oli mul miiiitttuuuu vaba päeva, sest mul käis esimene kodumaine külastaja! Juhei! Oli väga tore ja nüüd on mul ja ka mu külalisel kõikide võimaluste linnas Dohas kõik tehtud ;) ...see võttis aega kolm päeva. Nii et võite isegi arvata, kui palju võimalusi siin siis on ;)

Pärast pikka puhkust lend Nigeeriasse! Pidin nutma hakkama juba briifingul ... Cabin Service Director teatas: "Rauno, your positison is L4A". See tähendab seda, et oled lennuki köögis ja vastutad kõikide võimalike asjade eest. Alates sellest, et kõikide reisijate söögid oleks olemas sh kõik erisöögid, mida reisijad on tellinud. Lisaks joogid ja igasugune inventar, mis on lennu jooksul vajalik. Lisaks tuleb Sul valmistada ette kõik need kärud, mis lähevad kabiini rahvast teenindama. Lisaks tuleb veel samal päeval tagasitulevale meeskonnale teha ettevalmistusi ja lugeda üle kõik lennukis olevad asjad, mis neile üle annad. Ühesõnaga oled terve lennu ikka käed jalad tööd täis ... ja eriti veel siis, kui Sa täpselt ei teagi, mida üldse tegema pead :D Ma ei tea, keda ma küll pean tänama, aga crew oli väga lahe, nad aitasid mind palju. Seega kõik said söödetud ja joodetud ja ilmselt elavad tänaseni ;) Kogemusterikas päev ei olnud veel õhtus ;) Lennujaamas taipasid kohe, et oled Aafrikas. Ei ühtegi valget ja kõik inimesed vahtisid meid kui midagi väga erilist. Näidati näpuga jne ;) Lisaks kõik nad kandsid oma suuri kotte pea peal ... olen seda varem ainult televiisorist näinud ;) Väga lahe!

...ja kui ma ennist mainisin, et Indias ja Nepaalis ei ole liiklusreegleid, siis Nigeeriast ei taha ma üldse rääkida. Igaüks võitleb vaid oma elu eest. Täielik korralagedus. Sõitsime hotelli tund aega relvastatud eskordi saatel. Üks relvavend oli kogu aeg autost väljas ja vehkis oma automaadiga ja ajas rahvast ja autosid laiali. Kedagi ta muidugi ei tulistanud, aga kasutas seda vahel just kui kumminuiana. Inimesed tänavatel vaatasid meie bussi ja nii mõnigi näitas keskmist sõrme ... ja ühel hetkel jõudsimegi hotelli. Laagoses ei ole crewl lubatud hotellist lahkuda. Aga pole ka vajadust. Seal on kena bassein, tasuda söögid-joogid, tenniseväljak, jõusaal, jooksurajad ... mitte et ma nüüd seal trenni oleksin teinud, sõin ja jõin aga küll :) Järgmisel päeval hotellist lennujaama sõites oli sama lugu ... relvavennad rahvamasse laiali ajamas. Hilinesime lennujaama pool tundi ja lend hilines peaaegu kolmveerand tundi ;) Aga jõudsime õnnelikult Dohasse tagasi. Sellel lennul pidasin ka oma sünnipäeva. Kui esimesed toimetused tehutud, tõi Cabn Service Director esimesest klassist natuke torti ja crew laulis mulle sünnipäevalaulu ;) Väga tore. Seda sünnipäeva ma ei unusta. Jõudsin koju öösel kella 1 paiku, magama sain 2 paiku. Magasin järgmisel päeval kella 14neni. Sõin ja valmistasin end ette lennuks Sri Lankale. Kell viis oli buss järgi ja tuligi minna ;) Mõlemad otsad olid puupüsti täis. Reisijad olid toredad mõne erandiga. Ma ikka ei suuda mõista neid emasid, kes tulevad lennule oma imikutega ja neil ei ole isegi lutipudelit kaasas. Rääkimata mähkmetest vms. Pärast õhkutõusu panin lapsele siis üles ka bassineti. Mina ei tea, kuidas seda eesti keeles kutsuda. Aga tegu sellise voodiga, mille paned seina külge. Selgitan siis tädile, et kui on turbulents ja rihmad tuleb kinnitada, tuleb laps sellest asjandusest välja võtta. Ja loomulikult tädi noogutab vastu ja ütleb "jah". Sattusime siis turbulentsi ja laps magas oma voodikeses. Lähen siis tädile ütlema, et laps tuleb kohe välja võtta. Tädi kehitab õlgu ja ütleb, et no ajan veel üles ja hakkab nutma. Mina, olles juba ühel eelnevatest lendudest seda lauset kasutanud, ütlesin talle kenasti, et valik on tema: kas laps nutab viis minutit ja asi lahendatud või halvimal juhul tädi ise nutab terve elu, sest laps on vigane või surnud. Aitäh! Tädil hakkasid käed tööle ...

Colombos millekski aega ei olnud. Maandusime kell 3 ja jõudsime hotelli kell 5 hommikul ja tagasi hakkasime hotellist liikuma kell 17. Nii et magasin lõunani, siis käisime lõunat söömas hotelli kõrval asuvas kaubanduskeskuses ja magasime veel ja asusime teele. Järgmine kord loodan seal ikka pikemalt olla ;)

Tagasilennul sain ühe kirjaliku kiituse reisijalt ;) See peaks mu tulevikuks ainult hea olema. Neli nädalat lendamist ja mul on juba kaks. Samas võib olla on mul juba 20 laitust ka .... ega reisijad ju seda näkku ütlema ei tule :D

Täna tulin Dubai lennult, mõlemad otsad kestavad tunni. Lennud olid õnneks pooltühjad. No ikka igakord peab olema mingi väike intsident, muidu kohe ei saa. Enne õhkutõusu Dohast teatas Cabin Senior valjuhääldist reisijatele, et nüüd tuleb mobiilid väljalülitada ja nende kasutamine on keelatud jne jne jne. Siis peame meie hakkama kabiinis ringi jalutama ja korrutama miljon ja üks korda igaühele, et nüüd on ikka aeg telefon välja lülitada. Mõni mõistab, teine paneb telefoni taskusse ja kui crew läheb eemale, siis võtab välja ja räägib edasi. Mina pöördun tavaliselt sekundipärast tagasi ja taban nad teolt. Täna teatas üks mees mulle, et ta juba ühe telefoni lülitas välja, las teine olla :D Ma teatasin siis ikka, et kui on ka 5 telefoni, siis tuleb kõik välja lülitada. Ta lülitas siis ka oma Blackberry välja ja küsis, et kas ma olen nüüd õnnelik. Teatasin talle vastu, et asi ei ole minu õnnes vaid ikka rohkem tema turvalisuses. Ta pidi ikka targutama, et lennuk ju alles seisab ja aega veel on. Ega ma ka võlgu ei jää. Ütlesin talle, et navigatsioonisüsteem lülitatakse sisse tunduvalt enne õhkutõusu ja võib olla on tema telefon sellele juba kahju teinud. Thank you, Sir! ;)

No ja see Dubai lend on niigi närviline. 20 minutiga peab jõudma soojad saiad ja joogid kätte jagada ja need kokku korjata. Kindlasti leidub mõni reisija, kes tahab ka sellel lennul, et ta beebile pannakse voodi üles (ka seekord oli see nii ... ja seda ainult 15 minutiks) ... kindlasti tahab keegi teed, kohvi, bloody maryt, veel ühte saia, veel üht kohvi ... :) Ja me ju loomulikult võimaldame kõike, Yes Sir! ;)

Ega ma ju ei kirjuta neid asju üldse paha pärast ;) Ma võin seda kõike teha ja teengi. Selle eest nad ju mulle maksavadki. Aga lihtsalt reisijana ei oska neid asju mitte kunagi sellest küljest vaadata. See crew kogemus tuleb igati kasuks ;) Ja kokkuvõttes isegi mõne sihtkoha reisijad ei oska wcd kasutada või ei lõhna meeldivalt ... on nad südames tegelikult väga head ja toredad. Lihtsalt nende kultuuris ei ole veega wc-d vaid on auk maa sees.

Mul nüüd kaks vaba päeva. Kaalukaotusprotsessi tõttu tuleb minna õmbleja juurde pükstele järgi, uniform on juba suur. Muideks, mul õnnestus end Colombos ka kaaluda. Pärast lõunasööki olin 72 kilo. Seega peaksin normaaltingimustes kaaluma u 71 kilo. Nii vähe kaalusin pärast Šveitsist tagasitulekut.... vahepeal olen kaalunud ka 87 kilo ... vaadake gümnaasiumi lõpupilte :D

Pärast vabu päevi on mul kodune valve kolm päeva ja siis mitu edasi-tagasi otsa Dubaisse ja Indiasse ja kuu lõpus lendan Zürichisse, kus kohtun pärast 5-6 aastat uuesti oma sealsete sõpradega, sest mul on seal aega poolteist päeva ;) Ahhh jaa... tahtsin teile ka kena talve algust soovida. Siin on jätkuvalt päeval 40 ja öösel 30 kraadi ;)

Kuala Lumpur!

...oeh...keha ja vaim on täiesti segaduses. Enam ei saa aru, millal on öö ja millal on päev, millal peab sööma, millal magama. Keeruline see värk :)

Aga Malaisia oli väga lahe. Sealne aeg on meie ajast 5 tundi ees. Nii et lendu alustasime kell 9 hommikul Dohast ja kohale jõudsime 21.00. Lend oli üldiselt rahulik, peale ühe targa, kes otsustas wc-s suitsetada. Ja ühe vanamehe käest sain ilmselt araabia või mis iganes muus keeles sõimata. Tal hammas valutas, siis näitas mulle oma hambakontsusid ja küsis valuvaigistit. Kuna ta oli joonud kaks viskit, siis ma talle valuvaigistit ei andnud. See muidugi pistis karjuma ... aga kuna ma ei saanud millestki aru, siis see mind eriti ei kõigutanud.

Sellel lennul kogesin ka elu kõige ... kuidas nüüd öeldagi ... imelikumat meeskonda :D See kõik sai alguse juba lennueelsel briifingul. Nad kõik olid kuskilt Aasiast ... Koreast, Hiinast või Malaisiast. Kaks tüdrukut olid Indiast ja need olidki ainukesed, kellega üldse rääkida kannatas. Ühesõnaga esimesest minutist peale mulle see meeskond ei meeldinud. Ja ma pidin nendega siiski head tiimitööd tegema 2 x 7 tundi ja 40 minutit ... tagasiteel sujusid asjad juba paremini ;)

... ja nagu ma juba ütlesin, siis meeskond oli natuke imelik. Me olime kaks päeva Malaisias ja hotellist väljas käisid 12st meeskonnaliikmest neli. Mina käisin koos ühe India tüdrukuga linna avastamas ja siis teised kaks käisid ka kuskil hotelli lähedal. Samas nende jaoks ei ole see võib olla midagi erilist. No ei tea ;)

Igastahes mul oli tore :) Käisime vaatasime siis ära selle maailmakuulsa Petronas Toweri, mis oli kuni 2004. aastani maailma kõige kõrgem hoone oma 451,9 meetriga. Nalja sai kohe alguses. Et lennujaamas asuvast hotellist linna jõuda, tuli sõita kahe rongiga. Kokku umbes pool tundi. Tulime siis viimases rongipeatuses maha ja jalutasime ringi selles hoones ja siis küsisime ühelt inimeselt, et kus kohas see maailmakuulus Petronas Tower on, et kuidas sinna saada. See hakkas naerma ja ütles, et minge õue ja küll leiate. Tuli välja, et me olimegi selles hoones :D Tegime siis pilte ... meeletud rahvamassid tegid sedasma. Siis käisime selle sama hoone all asuvas akvaariums kalu ja muid vee-elukaid vaatamas. Seal sai otsa ka mu fotoka aku ;)

Võtsime ka kalateraapiat ... st panime jalad vette ja lasime kaladel neid näksida ja kõdistada ;)
Edasi suundusime shopingule. Ma sain endale paari pükse ja uued papud ;) Tütarlaps käis ka juuksuris ;) Siis käisime massazhisalongis ja võtsin tunnise massazhi. Edasi sõime ja jõime ja jõime ja sõime. Läksime tagasi lennujaama, jalutasime veidike seal ringi ja oligi 12 tundi möödas linnaminekust. Maandusin hotellituppa ja jäin magama. Teisel päeval ma midagi tarka ei teinud. Olin selleks liiga väsinud. Keha ei võta seda imelikku elustiili omaks ;)

Tagasiteel oli lennuk pooltühi. Natuke üle 7 tunnisel lennul oli olukord väga rahulik. Andsime neile küll kaks korda süüa, kuid ülejäänud aeg oli täielik vaikus. Alustasime oma lendu kell 3 öösel kohaliku aja järgi ja viietunnise ajavahe tõttu maandusime kell 5 Dohas. Koju jõudsin kell 6 ja magama sain 6.30. Nüüd olen üleval natuke ja üritan veel magada, sest järgime lend on öösel kell 2 Indiasse, Calicutti. Seal on mul ka üks terve päev kohaliku eluga tutvumiseks. Ja siis on NELI vaba päeva ning saabub esimene kodumaine külastaja ;)

Kathmandu ...

... ja sellest lihtsalt peab kirjutama :)

Arvan, et lend Kathmandusse on olnud siiani kõige raskem. Lendasime Kathamandusse A320ga, mille mahutavus turistiklassis on 132 ja meil oli kirjade järgi 133 reisijat, kuid üks jäeti lennukist maha, sest ta alustas tüli maapealsete töötajatega. Tegu oli 100% töölisklassi lennuga. Kujutage nüüd ise ette, kui teil on lennukis 132 kodumaist talumeest ... enamik eestlastest teab vähemalt, mis on veega wc, kuid meie reisijad ei teadnud. Sellest ma siiski rohkem rääkida ei tahaks :)

Nad kõik olid väga nõudlikud. Anna seda, too teist, vii see, kus on see, miks pole seda. Halleluuja! Me oleme lennukis taaskord ja veel imepisikeses! Nii armas oli muidugi see, kuidas nad haarasid kätest ja jalgadest ja hõikasid: "Sista, sista!" (sister, sister :), whiskey, eis, whiskey, eis. Nad ju ei oska inglise keelt, nende kohalik keel on nepaali keel vms. Enamik alkoholist sai otsa. Reisi lõppedes olin surmväsinud, aga sellega naljad veel ei lõppenud :)

Kas teate, kuidas toimub Kahtlandu lennujaamas check-in ja check-out? Oskan seda rääkida ainult crew vaatevinklist, kuid see on hirmuäratav. Kui euroopas katsutakse ja lastakse kotte avada ja asju ette näidata, siis Kathmandus oli ühel lauanurgal vihik, kuhu riiki sisenedes kirjutasin oma nime ja riigist lahkudes samamoodi. Ja oligi kõik tehtud :D Ma ütleks, et tegemist on maailma kiireima check-ini ja check-outiga. Ma loodan, et reisijaid kontrollitakse siiski rohkem.

Lapsed kerjasid lennujaamas raha, aga kuna mul olid ikka hiiglasuured rahatähed, siis seekord ei andnud ma midagi. Hotell oli tore, megasuur voodi ja kõik oli ilus-puhas. Hotelli kõrval oli kasiino, kuhu me mõneks tunniks suundusime. Meeletult räpane ja must, julgesin süüa ainult riisi ja juua coca colat. Siiani olen elus. Taldrikud olid nii mustad, et nühkisime neid salvrätikutega ja need salvrätikud ei jäänud mitte puhtaks. Üks tüdrukutest otsustas pigem üldse mitte süüa :) Mina vajusin kõige esimesena ära ja läksin magama. Leppsime kokku, et kohtuma 8:30 hommikusöögil ja lähme koos linna.

Hommikul olin mina kohusetundlikult muidugi esimene :), siis tuli veel üks tai tüdruk ja see oligi kogu meie linnatuuri meeskond. Vahetasin oma 20 eurot ja mulle öeldi, et sellest piisab kõigeks :) Piisaski. Võtsime hotelli juurest takso: Taksosõit linna kestis umbes 15 minutit ja maksime kokku selle eest 150 kohalikku raha, mis on u 30 krooni ehk? Sõitsime linna turule. Ohh jeerums! Esimesed 15 minutit seisin suu lahti ja palusin ainult, et ärge tapke mind ära! Ei mingeid liiklusreegleid! Ainult üks signaali ja vilekoor. Olemas on valgusfoorid, aga mitte keegi neid tähele ei pane. Politseinikud vilistavad, autod signaalitavad. Väikesed lapsed lähevad kooli ja ületavad seal autode vahel teed. Õudukas! Kogu see mustus ja vaesus on õudne. Lapsed mängisid mingis jões, kus vesi ei olnud vesi vaid see oli konkreetselt solk, mis tuli jumal teab kust kohast. Tai tütarlapsega tuli muidugi shopata. Kuna ta on kogemusega reisija, siis kauples mis meeletu ja sai kõik odavalt kätte. Isegi mina sain temast kasu ja sain oma teesärki poolmuidu ;) Aga imestus kogu selle elu üle seal on mul siiani väga suur. Sealsamas linnatänaval on neil tekkide peale laotatud liha ja puuviljad. Sealsamas nad seda kõike söövad. Ekstreemne!

Pärast linnaskäiku läksime Monkey Temple'isse. See on tempel, kus liiguvad vabalt ringi ahvid. Kui meeletu trepiastmestik läbitud, siis sai ka kena vaate linnale. Loomulikult oli seal palju-palju-palju kerjuseid. Kellel pole käsi, kellel pole jalgu, kes on kõik oma 10 last endaga kaasa võtnud ja siis need lapsed kõik nutavad.

Pärast templikülastust sõitsime taas hotelli, et enne tagasilenu veel mõned tunnid magada. Langesin voodisse ja tõusin äratuskõne peale. Kiiresti asjad kokku ja tagasiteele! Lennujaamas jagasin veel oma 20st eurost järele jäänud raha. Lapsed olid väga õnnelikud ;)

Tagasilend oli suure lennukiga ja rahvas oli palju rahulikum. Samas oli lennuk jälle puupüsti täis, niiet äriklass oli ka turistiklassi reisijaid täis ;) Pardal oli ka viieliikmeline meeskond, kes käis kuuajasel matkal Himaaljas. Nad rääkisid oma seiklustest ja see kõik oli väga lahe. Kell 23 jõudsin koju, kell 01:00 jäin magama ja tõusin täna kell 14:00 :) Nüüd kaks vaba päeva ja siis kaheks päevaks Malaisiasse, Kuala Lumpurisse! ;)

... Aleksandria, Frankfurt, Rooma ;)

...ja lõpuks ometi on mul homme üks vaba päev!
Tore töö küll, aga ma olen surmväsinud alates Aleksandria lennust kuni tänaseni. Nüüd olen vaba kuni 29.09.2010 kell 13neni. Ma ei suuda praegu isegi välja mõelda, mis nädalapäev meil on :D. Kaotan kaalu, mis meeletu ;) Täna Roomast tulles, nägin lennujaamas oma Cabin Service'i instruktorit, kes ütles esimese asjana, et seda on näost näha, et ma olen ikka veits kaalu kaotanud ;)
Aleksandriat ma enam isegi ei mäleta, sest see oli lihtsalt sinna minek ja tagasitulek. Ainuke asi, mida mäletan, et see oli esimene kord, kus mulle anti pihku oma toidukäru ja saadeti teenindama ... võttis aega, mis võttis, aga enamik neist sai, mida tahtis ;) Sellel lennul olid kaks tüdrukut, kes on QR-is töötanud alles 6 kuud ja järgmisel kuul lähevad minema. Aleksandriast tagasitulles oli pool lennukit täis mingisugust aasia armeed, kõik olid vormirõivastes. See oli täitsa ilus vaatepilt. Imelik on vaid see, et nad jõid nagu "loomad" ;).
Aleksandriast tulles oli minu tsoonis ka üks vanatoi, kes tahtis coca colat. Avasin selle tema juuresolekul, ta pistis keele sisse ja ütles "no good, give me another". Andsin siis uue ja see oli "better, but still not good" ;) :D. Jobu! Lõppkokkuvõttes jäid kõik ellu, mis on peamine ;)
Frankfurti ma ootasin, sest Saksamaa mulle meeldib ;) Crew oli lahe ja väga abivalmis. Teel Frankfurti oli lennuk suht täis. Minu positsioon oli R4, mis tähendab, et olin vastutav 4 baari eest ja ühe ukse eest. Baaride avamiseks ja sulgemiseks tuleb teha meeletu paberitöö. Kui sellega midagi untsu keerad, siis jääb lennuk lennujaama kinni ja QR saab kõvad trahvid ... ja vaevalt keegi selle eest mulle aitäh ütleks. Aga kõik läks kenasti. Lisaks oli minu tsoonis ka üks meesterahvas, kes nõudis shampust, mida me economy reisijatele ei paku. See eest pakume spritzerit, mis on valge vein ja mullivesi. Ütlesin talle viisakalt, et shampust ma talle pakkuda ei saa, aga mida saan teha, on spritzer. Ta nõudis edasi shampust ja keeldus spritzerist. Vaidlesime ... mina viisakalt (kuigi sisemuses tahtsin talle öelda, et Sa oled 10 kilomeetri kõrgusel õhus ja Sa oled endale ostnud kahjuks ainult economy pileti! Kui tahad saada kõike, mida hing ihkab, võiksid olla maapeal või soetada esimese klassi pileti!) ja tema ikka karjudes. Tegin talle spritzeri ja ütlesin talle, et "give it a try" ... ja pärast tahtis ta veel nelja spritzerit.

Üldiselt olid reisijad väga toredad. Algul pelgasin saksa keelt rääkida, kuid kui pidin tegelema mõnega, kes üldse inglise keelt ei oskanud, siis tuli saksa keel mängu võtta ja hiljem sai juba kenasti hakkama. On the way back ... :D ei olnud enam nalja. Lennuk oli puupüsti täis ...vähemalt economy. 275 reisijat turistiklassis ja FUCK! jälle tropid minu tsoonis. Seekord kaks araabia mutti! Nad panevad sind ikka tundma, et oled täielik saast :) Aga ma ei lase ennast sellest häirida ... selle eest nad ju mulle maksavadki ja 99% reisijatest on väga toredad. Võta mu kotid, vii sinna ... tee seda, too teist ja nali algab nüüd: "check first class!" me tahame seal istuda. Näed, me paksud, me ei mahu siia. Mina siis viisakalt, et esimeses klassis ei ole vabu kohti (pooled olid siiski vabad ;). Nemad ikka, et kontrolli. Mina siis, et kahjuks ei saa ma midagi teha. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui kutsusin kogu economy eest vastutava inimese ja siis jäid mutid rahule.
AAAAAgggaaa...mul tuli neid ju veel taluda kogu lennu vältel. Ja nüüd tuleb selline koht, mida ma ei peaks rääkima ...aga mul oli naeru ikka päris raske tagasi hoida. Sellel lennul olin A330 lennukis L3, mis tähendab, teenindamine hakkab peale täiesti eest vasakpoolse vahekäigu economy klassi esimesest reast ja seal istusid ka minu poolt palju armastatud daamid. Pakkusin siis daamidele söögivalikut ja oli aeg avada lauad :D.... ja need lauad jäid ju 90 kraadisesse asendisse, sest daamikesed olid tõesti natuke ülekaalus ... nii mõnekümne kilo võrra.... :D Mida nüüd siis teha ... mind ootasid ees veel 40 reisijat :D. Õnneks oli tegemist nö seinaäärsete istmetega. Seina küljest sai avada suure laua lapse voodi jaoks ....avasin selle ja ladusin kandikud ritta. Asusin siis teiste reisijate juurde. Olin lõpetamas teist rida, kui järsku hakkab üks araabia mammidest kõval häälel hõikama "my friend! No good food! Another!" Inglise keel ühesõnaga olematu ja söök juba pooleldi söödud :D Selgitasin, et enne ei saa, kui kõik teenindatud. Siis chekkan. Pärast sööki nad õnneks magasid kuni lennu lõpuni! Ja ega sellel lennul rohkem olnudki. Peale selle, et aconomy eest vastutav crew ütles, et kirjutab minu kohta oma aruandesse, et olen tubli ja töökas ;)
Ja siis ootas mind Rooma! Positsiooniks R3, mis tähendab, et vastutad kõikide vetsude ja laste eest ja lisaks on oma tsoon teenindamiseks. Lennuk oli peaaegu täis ja enamik neist ei rääkinud mitte ühtegi keelt peale italiano ;) Põhiline on see, et kõik läks hästi ja oma neljandal lennul sain ka reisijalt kirjaliku kiituse. QRi lendudel on võimalik küsida "Tell Us Form'i". Üks reisija tegi seda ja nimetas seal mind ja üht india tüdrukut kui professionaalset ja sõbralikku crewd ;) Juhei! Sellised asjad võivad avada tee business class'i varem, kui see tegelikult peaks juhtuma. Aga no sinna on veel ikka aega.... :)

Maandusime Rooma kell 6 hommikul. Magasime 11neni ja kell 12 läksime linna. Meid pidi tulema 6, aga läksime vaid kolmekesti. Teised kõik magasid. Rooma on ilus ;) Olime linnapeal 7 tundi ja siis tagasi hotelli. Korraks interenetti ja siis magama. Magasin ööläbi nagu väike laps. Hommikul kohvrid kokku ja taas lennule. Briifingul teatas siis lennuki kõrgeim ülemus teeninduse osas, et olen R2 ... mis tähendab keskmist kööki ja baari! Ma mõtlesin, et ma ütlen kohe töölepingu üles :D Lisaks oli L2, kes on köögi eest täielikult vastutav täiesti kogenematu crew ... :D Nii et olime seal kahekesti nagu peata kanad ... aga tundub, et kõik sai tehtud ;) No lõpuks muidugi CSD, kui kõige kõrgem ülemus, teatas meile crew bussis, et meil jäid mingid asjad tegemata ja me oleks pidanud neid ikka tegema ja miks me neid asju ikka ei teinud ja kuidas ikka saab, et ei teinud ;) Aga teate: Mul on jummmmmmala pohhui! :D Keegi ei saanud viga ja see, et jätsin kätekreemi vetsu ja ei tõstnud tekkide kotti kapist välja... no ma ei tea. Ühesõnaga ta otsustas, et ta kirjutab sellest oma aruandes meie mõlema kohta ;) Bitch! Algaja crewna on niiiii palju infot, et ei suuda iialgi kõike meeles pidada. Ja see, et ta pani kõik 4 kogenud economy crewd tagumisse kööki ja kaks lolli esimesse, on tema, mitte kellegi teise mõtlematus ;) Aga mina olen ikkagi õnnelik ja rahul ;) Ahh jaa ja siis ilmselt kogu löögi asjale andis see, et ta teatas Dohast väljudes, et me peame tõeadma kõikide crew liikmete nimesid ja kutsuma neid nimepidi ja mina seda ju ei teinud. Siin siis nimekiri ainult economy crew nimedest:
Imithyas, Sook-Kyoung, Chahrahzed, Charisma, Elishibah, Amandeep ja uskuge mind, nende perekonnanimesid ei taha te teada :) Ühesõnaga ... talle see ei meeldinud. Ja siis veel ... palun arvake siis ära, kes neist on naine ja kes on mees, kaks neist on mehed.
Ja siis oli veel Roomast tagasituleva lennu puhul tegemist kontroll-lennuga, kus iga crew pidi andma ühele reisijale tagasiside vormi. Tšekkasin siis lennu algusest peale kedagi normaalset ... ja andsin selle ühele meesterahvale, kes tundus normaalne. Seal on küsimusi igasuguste asjade kohta. Selle saab ilusti kinni liimida ja ma ei peaks nägema, mida ta sinna kirjutab ja märgib. Aga "there's a will, there's a try" ;) Ühesõnaga kogemata õnnestus mul see ilusti avada ja nägin, et teeninduse kohapeal oli igasse kasti tehtud ristike sõna "Excellent" alla ;) Nii et asi korras.
Ja muidugi ikka üks tropp minu tsoonis vähemalt. Seekord ema lapsega. Enne maandumist laps nuttis, võib olla maandumise ajal ikka juhtub, et kõrvad löövad lukku vms. Ja ma palusin siis lauad kinni panna, arvuti ära panna ja laps kinnirihmutada. Pärast mõnda aega oli laps veel rihmutamata ja ma teatasin, et see tuleb ära teha. Ta teatas mulle vastu, et see on tema laps ja ta ise teab. Mina teatasin talle selle peale, et kas ta teab, kui kiiresti see laps pilootideni välja lendab, kui maandumisel peaks olema hädaolukord ja lennuk järsku näiteks pidurdab. Ta teatas, et ta ei tea ja mina teatasin, et loodan, et ta ei tahagi teada nii et parem on laps kinni rihmutada. Seda ta ka tegi. Täpselt nii palju need vanemad oma lastest hoolivadki. Teine grupp vanemaid on need, kes tulevad imikutega reisile ja neil ei ole ei toitmiseks pudelit, rääkimata toidust ja mähkmetest. Mis sorti lapsevanem see on? Ühesõnaga minu teha on naeratus ja loota, et rohkem ma neid ei näe.
JA SIIS ... lennuk puudutas ratastega maad ja hoog oli veel meeltu .. ja inimesed otsustasid püsti tõusta ja hakata oma asjadega tegelema. Ja me siis karjusime, et istuge maha ja rihmad kinni ja keegi ei kuulanud. Ja siis teatab CSD kui jumala abiline lennukis, et "all crew secure the cabin!" JA MA PIDIN ISE KA PÜSTI TÕUSMA JA NAD ISTMETESSE SURUMA! Ja siis teatas üks mees mulle, et tema arust on piisavalt turvaline ja ta ise teab, mis teeb ja siis ma olin juba päris kuri, sest tegemist oli minu turvalisusega ja ma teatasin talle, et minu arust ei ole turvaline ja mina pean siin hetkel püsti seisma. See on hetk, kus 5 Star kaob täielikult, sest peamine on turvalisus. Võtsin tast kinni ja surusin ta istmesse ja tänasin teda minu elu ohtu seadmise eest. Reisijana ei mõista inimesed, et ka väike liikumine taxy-wayl on äärmiselt ohtlik. Üks pidurdus või järsk liigutus pilootide poolt ja võidiki eluks ajaks ratastoolis olla... ja pööran mina siis ringi, et oma istmele tagasi minna. Mammi lapsega on vahekäigus püsti ja otsib oma kotti! Sisemuses oleks tahtnud üle kabiini karjuda, et "Mis kuradi ema Sa oled!", aga läksin sinna ja käskisin maha istuda. Ta teatas, et tema jaoks on turvaline. Mina teatasin, et QRi jaoks ei ole turvaline ja teil tuleb maha istuda või võite hiljem lennujaamas kohtuda turvaülemaga, kes teile tunniajase loengu peab. Ta otsustas siis maha istuda ja omaette midagi pobiseda ...
Teine asi, millest inimesed aru ei saa ... kotid vahekäigus ja oma jalgade juures. Mõnega vaidled pool tundi. See ei ole mitte minu ega teiste crew liikmete kadedus, et teil reisijatena on palju kotte ja olete suutnud teha meeletut shopingut Roomas. Asjad peavad olema ära pandud ainult turvalisuse eesmärgil. Kujutage ette, et on emergency ja tuleb teha evakueerimine. Kas te kujutate ette, kuidas need inimesed kõik oma asjadesse kinni jäävad ja seal käpuli maas on ja teisi takistavad? Igaüks meist mõtleb, et meiega seda ei juhtu ... tahaks loota, et ei juhtugi, kuid parem olla valmis, kui hiljem kahetseda.

Viimane vaba õhtupoolik ...

18. septembril käisime siis Dubais kogu oma kambaga. Õppisime, kuidas üksteist lennukis häda korral aidata ja mida teha, et asjad kõik sujuks. Simulaatoris lasti kogu kabiin suitsu täis ja siis pidime seal rahvast aitama. Lisaks pidime veel tuld kustutama ja paanikas inimesi rahustama. Loomulikult oskasid kõik paanikat külvata, aga rahustamises ei olnud enamik meist nii kõvad tegijad ;)
Loomulikult suplesime ka vees, mis oli väidetavalt 19 kraadi, aga no mina seda ei usu. Veetsin seal oma 10-15 minutit ja näost võttis siniseks :D Olin peadpidi vee all ja päästevest tahtis kogu aeg ära tulla. Basseini sügavus oli 1,9 meetrit ... see pani ikka kiiresti liigutama ;) Kahjuks ei saa ma kogu sellest möllust pilte siia riputada, sest kõik see on ühe teatud lennufirma logosid täis. Aga panen mõned pildid kogu seiklusest.

Pärast Dubais käiku oli mul kolm vaba päeva, millest viimane on hetkel käsil ja homsest alates hakkab tõeline töö peale. Dohas eriti midagi teha ei ole. Seega olin enamiku ajast kodus. Sõin, koristasin ja pakkisin kohvreid. Homseks Aleksandriaks mul kohvrit vaja ei ole, aga seda on vaja ülehomseks Frankfurtiks ... kuna Aleksandriast saabumise ja Frankfurti minemise vahel on miinimum puhkeaeg ehk 11 tundi, siis ei ole seal vahepeal mul küll aega kohvreid pakkida ;) Seega tegin selle täna ära. Edaspidi peaks mu blogi hakkama saatma raporteid igaltpoolt mujalt kui Katarist ;)

Ahh jaa ... kindlasti pean Annut ka muud moodi meeles, aga Palju, Palju Õnne 23ndaks sünnipäevaks! ;) Minu blogi kaudu tervitatakse ainult kõige vipimaid!

Siin siis pildid päevast Dubais ...

Dubai lennujaamas. Bulgaaria, Türgi, Eesti, Portugal.

Dubai lennujaamas bussi ootamas. Brasiilia, Brasiilia, Eesti, Leedu.

Vaade minu uue töökoha aknast ;)

Dubai lennujaam

Ametlikult cabin crew ;)

Täna oli siis tordisöömise päev ja sain oma cabin crew tunnistuse ;) Nüüd pole muud kui Dubaisse basseini, et seal õppida, kuidas hädamaandumisel vette inimesi päästa ja tulekahju korral toimetada ja siis kolm vaba päeva ja Frankfurt, Rooma ja Kathmandu ootavad ;)

Tahtsin veel seda öelda, et see töö on suurepärane kaalukaotamiseks ;) Enne Dubai lendu oli mul paar natuke suuri ja kaks paari kitsaid pükse. Täna hommikul proovisin igaks juhuks neid kitsaid pükse, et mitte viimasel päeval nagu mardisant välja näha. Ja nüüd on mul paar väga suuri pükse ja kaks paari täpselt parajaid. Isegi see tädi, kes kontrollib riiete sobivust ütles, et läheb nüüd ise ka lendama ;) Perfect!

Dubai - TEHTUD!

Mul olid eile, 14 septembri hommikul, ärgates närvid täiesti läbi ;) Tegin endale elus esimest korda sooja piima ;) Ma ei tea, kas aitas, aga elusalt ma tagasi olen! Ja esimene kogemus on VÄGA LAHE! ;)
Et kui päris algusest alustada, siis lend pidi graafikujärgselt väljuma kell 21.00. Nii et buss tuli järgi 18:30 ja lennujaamas olin u 19:00. Minu raporteerimise aeg oli 19:10, nii et olin täpselt graafikus. Enne igat lendu on briifing, kus räägitakse lennust ja küsitakse küsimusi Safety ja Emergency ja esmaabi kohta. Lennuk oli A330 ja meeskond koosnes 11 inimesest. Igaüks tutvustas ennest, kust päris ja mis keeli räägib. Kes oli Marokost, Filipiinidelt, Indiast, Sri Lankalt, Hiinast, Koreast, Brasiiliast ... ja siis oli üks Eestist ;) Mitte keegi ei teadnud, kus see asub. Aga see rohkem nende probleem ;) Minule esitatud küsimustele, et mis on lennueelne kontroll Tüüp A ukse juures ja millist rohtu anda südameataki korral, oskasin ilusti vastata. Sellele järgnes groomingcheck ... ehk kuidas keegi välja nägi ... käed, soengud, nägu, riided ... kõigil olid asjad korras. Ja siis suundusime bussi, et sõita lennuki juurde. Doha lennujaamas ei ole ühtegi terminali, kõikide lennukite juurde viiakse bussiga. Paari aasta pärast valmib uus lennujaam, kus ei ole ühtegi bussi ja on kõik terminalid ;)
Alates hetkest, kui meeskond tuleb lennukisse, on reisijate saabumiseni ideaalis 15 minutit. Pead kontrollima, et lennuk on puhas ja korras ja kõik hädaabi korral vajalik oleks olemas. See, kes vastutab lennuki köögi eest peab kontrollima, et kõik söögid joogid oleks olemas ja neid oleks õige kogus. Kui meie lennukisse läksime, oli alles mustmiljon väikest musta mesilast lennukit koristamas. Kiirustasime neid ja saatsime nad ära. Siis kontrollitakse, et sisemine telefon töötab ja, et kõik oleks ilus ja puhas ja et päästevestid ja muud vahendid häda korral kasutamiseks oleks olemas. Siis valmistatakse ette korvikesed kommide ja värskendavate rätikutega ... järsku olid bussid lennuki ees ja rahvas ootas sisenemist. Viimane sätung ja ..."Welcome on Board!" ;) Juhatad reisijad oma kohtadele, aitad neil kotte tassida ja karjatad lapsi ;) Täitsa tore. Lapsed on nii häbelikud ja ei julge eriti midagi rääkida ja kui ütled, et varsti saab kommi, läheb kõigil nägu naerule.
Teel Dubaisse oli lennuk pooltühi. Kui reisijad pardal, sulgetakse uksed ja jagatakse kommid ;) Lennu algus hilines 20 minutit, sest ratastooliga reisja unustati kuhugi ja lõpuks ta siiski toodi ;) Uksed avati uuesti ja sulgeti taas. Siis hakkab lennuk liikuma hoovõturaja juurde ja on aeg kabiin turvaliseks teha. "Härra, palun lülitage oma mobiiltelefon välja, aitäh!" "Proua, palun pange oma iste püstisesse asendisse, aitäh!" "Härrased, palun kinnitage oma turvavööd, aitäh.""Proua, palun tõstke aknakate üles, aitäh!"...ja siis möödud sellest esimesest härrast ja ta ikka veel räägib telefoniga. Ja siis palud uuesti tal see väljalülitada ja ta ütleb, et see on juba väljalülitatud ... ja siis pead selgitama, et oled ka kursis tänapäeva tehnikaga ja saad aru, et see ei ole väljalülitatud ja meie kõigi turvalisuse huvides palun Teil telefon kohe väljalülitada (ja siis teed armsa naeratuse;). Lähed ära ja kui on aeg oma kohale minna, sest lennuk on kohe valmis õhku tõusma ja see härra mängib oma telefoniga ja üritab Sulle selgeks teha, et see on väljalülitatud. Ja kogu selgitustöö hakkab otsat peale ... ja terve lennuk ootab Sinu järgi, sest oled ainukene, kes ei ole veel oma istmel :) Lõpuks ta lülitab selle telefoni välja ja siis jooksed kiiresti oma istmele ;) ja lend võib alata ...
Kui oli õige hetk ja turvaline, siis liikusin pärast õhkutõusu kööki ja seal käis juba tõeline möll :) Neli käru oli vaja ettevalmistada. Keegi andis võileivad, keegi viskas pudelid, kellelgi oli klaase vaja ;) Esimese teenindusringi tegin lennuki eesosas vasakpoolses vahekäigus koos ühe marokolannaga... ja selle käed jalad liikusid kiiresti. Mul oli kolm rida tehtud, tal pool tsooni valmis ;) Teised korjasid prahi ja oligi aeg maanduda. Siis tahab keegi vett, siis tahab keegi tekki ;) Viimane on stjuuardina täiesti mõistetamatu ... sest viisin reisijale teki, samas ise oli täiesti higine ja pühkisin rätikuga higi ;) Ja jällegi oli aeg:"Härra, palun pange iste püstisesse asendisse, aitäh!" ... kui see tehtud, istusime maha ja maandusime ;) ..."Thank you for flying with us!" ;)
Siis tuli lennukisse mustmiljon Dubai väikest töömesilast, nad koristasid lennuki 10 minutiga, siis jäi meile veel 10 minutit turvakontrolliks ja uued reisijad tulid ...seekord oli neid üle kahe korra rohkem ja lennuk oli peaaegu täis ;) Seekord jagasin toitu Sri Lanka tüdrukuga ja aega oli vähem ja reisijaid rohkem. Niiet kui meie oma tsoonis lõpetasime kahekesti, siis oli 10 mintsa maandumiseni. Hiina tüdruk ehmatas oma tsoonis nii ära, et pani poole teeninduse pealt käruga kööki ja me pidime ka tema tsooni lõpuni tegema. Siis võtsime prahikäru ja jooksime sellega tagumisest köögist etteotsa ja korjasime kahe tsooni ehk u 35 rea inimestelt prahi kolme minutiga....ma ei ole elusees nii kiireid liigutusi teinud :D Särgivarrukad on kõik mahlased ;)Reisijad hakkasid küsima, kas midagi on valesti ja miks me nii rahmeldame ... rahmeldame, sest me ei taha olla käruga vahekäigus, kui lennuk maandub ... piisav põhjus? ;) Lükkasime käru kööki ja sri lanka tüdruk jooksis oma tsooni jällegi istmeid ja laudu ja aknakatteid kohendama .. ja üks tüdrukutest oli köögid kärudetaga kinni ja ütles, et ma võiks tema heaks sama tema tsoonis teha ... panin jooksuga kabiini ja tegin selle ära ... ja kõlaski "Cabin Crew, seats for landing!" Pikkade hüpetega oma istmele ja maapinnal me olimegi ;) Thank you for flying with us! ;) ... ja muidugi üks reisija unustas oma meeter korda meeter koti maha ... kuidas saab see juhtuda, ma ei tea...aga ta unustas ;)
Siis tegime köögi korda, sulgesime kõik konteinerid ja kärud ja võtsime oma kohvrid ja jalutasime hanereas bussi. Minul on tänane päev vaba..aga enamik nendest on juba järgmisel lennul ... ja enne Dubaid saabusid nad kuskilt. See töö ei ole kerge.
Reisi kohta kokkuvõtvalt öeldes ... ma kaalun 2-3 kilo vähem, olen miljoni kogemuse võrra rikkam ja tean, et saan selle tööga hakkama...vähemalt mõne aja pärast ;)
Koju jõudsin kell 01:30 ja mõned ootasid, et muljeid kuulda. Sain voodisse kella 2:30 paiku. Ma ei tea miks, aga magama jääda oli võimatu. Kell 4 vaatasin veel kella...eks erutus oli suur ;) Kell 10.00 ärkasin üles ;) Ja nüüd tunnen, et vajun uuesti voodisse ;)
Sergi Hispaaniast käis Kairos ... ja tema kogemus on hoopis midagi muud ;) Reisijad olid kohutavad. Meeskond oli pehmeltöeldes tigedikke täis ... aga eks nad teadsid, mida ühelt Egiptuse lennult oodata. Sellel lennul reisijad haarvad Sul kätest ja jalgadest ja nõuavad nii palju, kui vähegi saab, sest see on ju tasuta! Üks tahab peavalutabeltti, siis võid kindel olla, et 50 järgmist tahavad ka. Üks tahab coca colat, võid kindel olla, et 100 järgmist tahavad seda ka. Üks tahab kohvi, siis 25 järgmist tahavad nii kohvi kui teed ;) ... ta oli surmväsinud ja märkimisväärne on asjaolu, et tema on kogemusega stjuuard. Aga kõige olulisem selle loo juures on see, et arvake ära, kelle järgmine reis on Egiptusesse?