Federer vs Davydenko :)

Käisin täna esimest korda elus tennisematši vaatamas. Siin toimus juba mitmendat päeva mingi cup. Täna oli finaal Roger Federeri ja Nikolay Davydenko vahel. Meil ei olnud isegi pileteid, aga smuugeldasime need mustalt ühe musta poisi käest :) Nüüd siis käidud. Õnneks Federer võitis ... oli mõtet ikka minna ;)

:)

Eile õhtul pidi mul olema kodune valvekord 18:00-00:00. Kuna tulin eelnevalt just öösel nelja paiku koju lennujaamast valvekorralt, siis magasin umbes kolmeni, vedelesin voodis kella neljani. Surfisin netis ja ajasin korterinaabriga juttu ja arutasime, et ilmselt ei anta mulle midagi, sest see ajavahemik ei võimalda eriti midagi. Helises telefon ja ma teadsin, et see ei tähenda mitte midagi head! :) Helistas üks mesimagusa häälega tädi, soovis head uut aastat ja küsis, kuidas läheb. Tegemist oli naisterahvaga crew graafikute osakonnast. Tavaliselt, kui oled standbyl, siis nad helistavad, küsivad, kas oled see või teine ja ütlevad, et Sul on see kell lend see ja see number ja viskavad toru ära. Seekord oli kõik nii ilus :D :D :D Ja siis ta küsis, et kas ma olen oma vaba päeva valmis ohverdama ja tegema ühe öise India lennu ... Chennai. Mis mul muud üle jäi, kui öelda, et olen rõõõõmuga nõus ... sest kui ütled EI, siis oled blacklistis ja edaspidi võid headest graafikutest vaid unistada :) Ühesõnaga tunni aja pärast oli buss järgi ja panin lennujaama poole ajama. Olin viimane, kes briifingule saabus ja hakkasime peale. Briifingul oli seekord ka kontorist üks meesterahvas (kui sukki kandvat meesterahvast saab meheks nimetada). Tegemist oli minu cabin service'i treeneriga. Lisaks oli meil lennul kaks tütarlast, kelle jaoks oli see elus teine lend.
Kuna mina tulin stanbylt, siis sain kogu lennuki parima positsiooni ... R2, kes peaks olema keskmise köögi abiline, kuid seekord oli seal niisugune proff, et parem oli eemal püsida :) ... ei mingeid kohustusi :) Ainult käruga kabiini ja loobi kandikuid kahte lehte.
Need uued tüdrukud oli ikka täitsa pea kaotanud. Nad ei teadnud mitte millestki mitte midagi. Ma olin ka esimestel lendudel rumal, aga mitte nii :D. Näiteks: kui kõik reisijad on pardal, siis enne õhkutõusu jagatakse neile "sweets ja freshets'eid". Need on kommid ja värskendavad rätikud. Suures lennukis (kahe vahekäiguga) on see nö nelja nurga teenindus ja väikeses (ühe vahekäiguga) kahe nurga teenindudus. Alustatakse nurkadest ja saadakse kuskil umbes keskel kokku. Mina alustasin oma vahekäigus eest ja üks uutest alustas samas vahekäigus tagant. Kuna ees on tavaliselt emad oma lastega, siis seal läheb nii kaua aega. Ja näen mina, et ühel hetkel seda tüdrukut enam vahekäigus ei ole. Mõtlesin, et tal said asjad otsa ja ta läks neid juurde tooma. Ei miskit. Lähen aga edasi ja edasi ja inimesed ikka veel küsivad kommi ja rätikuid. Alustasin rea nr 10 juures ja lõpetasin rea nr 33 juures. Samas kui tütarlaps tegi read 44-34 :D Läksin siis tagumisse kööki ja küsisin, et mis juhtus. Tüdruk teatas, et ta mõtles, et teda on köögis vaja :) :D:D:D:D Ma ei suutnud naeru pidada :) Ütlesin talle, et kuule ... Sa ei tea hetkel ise enda nimegi, mis abi Sinust siin köögis küll olla võiks. Ma küsisin, et kas ta põhimõtteliselt teab, et ta peab minuga keskel kokku saama. Ta ei saanud aru, mida ma selle all mõtlesin. Üritasin talle seda selgitada ja ta väitis, et sai aru. Sama jama kordus meil pärast õhkutõusu kuumade rätikutega, mida antakse enne toidukorda. Üritasin uuesti selgitada, aga loobusin. Ju tütarlapsel olid närvid nii krussis :)
Minnes Chennaisse olid reisijad kohutavad!!! Anna seda, too teist, tee seda, ole nii! Ja nende inglise keel ongi täpselt selline: "Give me water!" "I want whiskey!" "Bring me coke!" Aga ma olen hakanud neid nüüd treenima ja öelnud, et enne seda võiks öelda ka "Pliiiiis!". Aga tegelikult on asi väga lihtne. Kui oled tore ja viisakas, saad kõik, mis vaja. Kui üritad teha crewd madalamaks kui muru, siis kahju küll ... mul võib olla ahi täis Sinu valitud kana riisiga ... aga annan Sulle ainult taimetoitlastele mõeldud riisi juurviljadega ja ütlen Sulle "njetu!" :) . Crewga juba ei jamata ;)
Tagasitulles oli lend kergem, sest oli öö ja nad enamus magasid. Mul oli ainult üks intsident. Üks mees tuli kolme pagasiga ja ei jaksanud neid kanda. Siis ütles mulle: "Take my bag and bring to my seat!" (Võta mu kott ja too mu istme juurde!). Hehh ... "Excuse me Sir, I am cabin crew, however I am not your maid!" Ja nii ütlesingi. See teatas vastu, et "It is your job!" Siis ma läksin vist ka näost sinakaspruuniks, aga jäin rahulikuks :) Selgitasin talle, et cabin crew on lennukis eelkõige tema turvalisuse huvides, järgmiseks on teeninduse huvides, kuid teeninduse alla ei kuulu mitte kellegi pagasi tassimine. Ja seda päris ausalt. Alati öeldakse ka briifingul, et ärge tassige kellegi kotte (no erandid on muidugi rasedad ja vanurid jne). Lisaks teatasin talle, et igal reisijal on lennukisse lubatud võtta kaasa ÜKS käsipagas. Aga kuna ta jaksas need kolm kotti endaga juba lennukisse tassida, siis peab ta jaksama need ka enda istme juurde tassida :) Thank you! :) Kuskil on ikka piir ka ... mis te mõtlete, et kui meil on täismaja 275 reisijat, siis tassime 275 x 3 kotti ja tõstame need sinna lae alla? Enamikul meil on ikka veel 40-50 aastat elu ees ja oma selga vajame igal juhul. Kui ei jaksa oma kotti kanda, anna cargosse ;) So simple it is! :)
Maandusime hommikul kell 7 Dohas ja jõudsin koju natuke enne kella 8sat :) Magasin kella 15neni ja käisin keemilises. Pea on paks ja silme eest on udune. Tellisin endale koju süüa ... terve suure portsu u 60 krooni e 3,83 euro eest :D Vaatan täna ära "Klass-Elu Pärast" viimase osa ja siis lähen jälle magama. Kogu mu elu koosneb söömisest ja magamisest ja lendamisest ;)

Tervitused uue aasta puhul! :)

Viimasel ajal on nii kiire olnud. Tunnen ennast nagu viie lapse ema, kes töötab kahel ametikohal :) Mitte millekski ei ole aega :D Loodan, et teil kõigil olid toredad jõulud ja aastavahetus. Lõpuks ometi saabus kaua oodatud euro ning pangaarvel olnud mõnest tuhandest on saanud nüüd paarsada :) Vaatame, mis elu edaspidi toob ...

Vahepeal on päris palju juhtunud ilmselt, aga ega kõike enam ei mäleta. Kirjutan sellest, mis meelde tuleb :)

Tegin vahepeal ära selle kõige pikema turnaroundi, milleks on Moskva. Küsisin endale galley (köögi) positisooni. Kuna üks tüdruk pidi saabuma lennule koduselt standbylt, siis ütles CS mulle, et kahjuks ma seda ei saa ja annab selle tollele tüdrukule. Siis saabus üks tüdruk briifiingule ja tuli välja, et see oli hoopis üks teine tüdruk, kes pidi Londonisse minema. Kuna Londoni lennujaamad olid mitu päeva suletud, siis jäi nende lend ära ja ta tuli meiega. Ta oli lennanud ainult kaks lendu enne seda. Nii et ma siis sain oma galley positsiooni, sest kui see tüdruk oleks sinna pandud, oleksime me alles Moskva poole teel ... :) Algus on alati raske.

Olen ainult ühe korra oma meeskonnaliikme peale karjunud ja seda sellel Moskva lennul, lihtslat lõi pildi mustaks. Tegin selle ukrainlannaga kunagi enne ka mingi lennu ja siis CS ütles, et tema meelest on see tüdruk natuke rumal. Minu juhtum oli selline. Sain siis selle oma paljupalutud galley. Moskvasse lendab 320, mis on väike lennuk. Ja kui lennuk on väike, siis järelikult ei ole galley tantsusaal. Arvan, et selle galley mõõtmed on enam vähem 1m x 2,5 meetrit. Seal pead kõike teha suutma. Oli siis aeg toidud kärudesse laadida. Samal ajal tramburaitas see ukrainlanna seal ja siis see uus tüdruk ja ma ütlesin neile, et andke mulle palun see 5-10 minutit, et toidud valmis seada. Mõlemad noogutasid. Ukrainlanna võttis baarist kolm pudelit punast veini, avas need ja ladus kandikule, läks siis minust mööda ja viskas need mulle kaela :) Ilmselt läksin ma näost kõigepealt roheliseks, siis pruuniks ja edasi tuli see kõik mul suu kaudu välja. CS oli sellel ajal ka seal, kuid ta oli mu selja taga. Ja mina ei teadnud, et ta seal on. Ma küsisin selle ukrainlanna käest, et miks tal nende veinidega nii kiire on ja mille kuradi pärast peab seda just kõige kiiremal momendil tegama, viie minuti pärast pead nagunii köögist toitude ja jookidega minema. Ta ütles, et CS palus tal need veinid kohe viia ... mina teatasin, et sa oled muidugi nii loll, et kui CS käseb lennu ajal ukse avada ja välja hüpata, siis sa seda ka teed. Käskisin neil kõigil MINU galleyst kaduda. Ladusin toidud kärudesse ja ütlesin, et kui teil nüüd midagi galleyst vaja on, siis peate tulema ja ise võtma, sest ma lähen nüüd uniformi vahetama. Seda ma ka tegin. CS ei öelnud mitte ühtegi sõna selle juhtumi kohta. Ma ei tea, kas ta mingi raporti kirjutas või mitte, aga keegi siiani kontorist helistanud ei ole :) Eks näis :P

Kui Moskvas maandusime, olime poolsurnud. Sellele vaatamata pidime tagasi ka lendama. Venelased on hullud! Nad seisavad järjekorras galleysse, et saaks viina ja viskit! Baarid joodi tilgatumalt tühjaks :) Ma ei saa aru, miks peab üks islamiusuliste lennufirma lennuki pardal tasuta alkoholi jagama. Dohasse maandumisel jäi see uus tüdruk korduvalt magama ... :) Ma ikka patsutasin teda, et ta jälle üles ajada :P :) Kokku tuli lennutunde sellelt lennult 11 ja minuteid 1 :) 2 h enne lendu oli briifing, Moskvas olime maapinnal 2 tundi :). Tööpäev kenasti üle 15 tunni :)

Järgmisel õhtul tõusin õhku Hong Kongi. Lend sinna kestis kuskil 7:30h ja tagasi oli 9:50h. Jõudsime Hong Kongi u kell 14 kohaliku aja järgi. Ma oleksin väga tahtnud linnapeale minna, aga loobusin sellest, sest Moskva oli ikka veel mu jalgades ja kätes. Magasin ja sõin :) Sõin ja magasin ... :) Järgmisel hommikul kell 8 tõusin üles ja läksin mägedesse buddha juurde ... :) Täitsa tore koht oli. Öösel lendasime tagasi Dohasse. Lend oli nii pikk ja niii rahulik. Mitte keegi ei tahtnud midagi. Ühesõnaga kahe teeninduse vahel oli vähemalt 6 tundi mittemidagi tegemist :) Natuke pidu tegime siiski ...:) Cabin Service Directori jaoks oli see viimane lend. Tegemist oli korealannaga, kes otsustas tagasi koju minna. Seitse aastat lendamist, aitab vist küll :P Üks lahe vahejuhtum oli siiki :) Hommikusöögi ajal lehvitav juba kaugemalt üks naisterahvas mulle. No mina küll ei hakka selle käruga ekstra minema (5 Star!). Ühel hetkel jõuan ju ikka temani. Jõudsin siis temani ja ta palus mul öelda tema ees olevale mehele, et see oma istme püstiseks paneks, tal ei ole üldse ruumi. Ütlesin sellel mehele ja see tegi seda. Iroonia seisneb selles, et siis ma ütlesin sellele naisele, et sellel juhul palun pange ka enda iste püstisesse asendisse. Selle peale mutt küsis, et kas see mees tema selja taga ka süüa kavatseb ... :D Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et kui ei söö, siis vähemalt joob midagi kindlasti, nii et pange oma iste püsti :D Krimpsutas nägu ja ütles mingis ugrimugri keeles midagi oma kõrval istuvale naisterahvale ja pani istme püsti :D

Pärast Hong Kongi oli jõuluõhtu. Pidin tegema ühe lühikese Bahreini otsa, kuid mu graafik muudeti ja sain endale "kena" double sectori Doha-Kuveit-Doha-Damamm-Doha :) See võttis kenasti terve päeva. Jõudsin koju ja keerasin magama. Lennud iseenesest olid toredad ja crew lahe. Mind pandi galleysse, kuid kaheks otsaks, sest need olid puupüsti täis. Kaks otsa olid peaaegu tühjad. Siis tahtis üks suhteliselt uus tüdruk galleyt proovida :D No sellist flegmaatikat polnud meist keegi enne näinud. Lõpptulemusena tegid kõik galleyt ja see tüdruk sulges terve aja baare. Me ütlesime talle alguses, et me ei aita teda, sest ta tahtsi proovida ja kuna on pooltühjad lennud, siis vaadaku, kas saab hakkama. Üldse mitte paha pärast. Ta avas veepudelit 3 minutit, sulges baare 8 minutit, võttis võileibu ahjust 5 minutit, pani mahlapakke kärusse 5 minutit ... vabandust, aga damammi lend on ainult 30 minutit :D:D:D Aega jäi väheseks ja teenindus tuli teha :D Enne viimast maandumist Dohasse ma ütlesin, et ta peab kõik kärud sulgema (mingite plastmassist jublakatega, et keegi sealt midagi võtta ei saaks või sinna pommi ei paneks). Selle peale ütles üks crew, et "ja palun tee seda täna!" :)

Pärast jõulu oli mul kaks vaba päeva. Tegime siin sõpradega väikese jõululõuna ja vedelesime niisama. Kõik olid suhteliselt väsinud :) Järgmine lend oli Sri Lankale. Olin Colombos enne käinud. Hotell oli ilusti keset linna. Eelmine layover oli nii lühike, et ma ei läinud linna. Seekord mõtlesin, et lähen linna ja vaatan elu. Seekordne hotell oli kuskil džunglis! Sõitsime läbi metsa (palmimets!) kuhugi pärapõrgusse :) Ühesõnaga linnatuuri sellest ei tulnud. Sõin, jõin, vedelesin niisama ja võtsin ühe hea massaaži :)

Pärast Colombot tuli München, kust sain endale 2 paari uusi papusid :) Nii head! :) Sõin head vorsti, liha ja kartulit :) Lõpuks ometi! Seekord sain kodust terve hunniku süüa ... kohvri sulgemisega olid tõsised probleemid :) Neli leiba, kaks kodujuustu, pasteeti, liha!!!, limpat ja tonnide viisi komme! Olin valmis juba oma talvemantli Münchenisse jätma, sest ega ma saa ju ometi komme maha jätta :D Aga õnneks läks kohver kenasti kinni :) Münchenisse minekuga oli üks jamade jama muidugi. Kõik reisijad pardal ja valmis minema ... ja tehniline rike ja vahetasime lennukit :D Nii et lend hilines u 2 tundi. Kõik protseduurid tuli uues lennukis uuesti teha ja siis tulid reisijad. Üritasin nalja visata, et olen vist teid varem näinud ja kuidas vahepeal läinud ka on :) Sakslased on ju toredad ja ei teinud sellest hilinemisest väga numbrit.

Pärast seda oli Ateena lend. Kõik sujus normaalselt ja maandusime 30 mintsa enne uut aastat Dohasse. Jõudsin mõni minut enne uut aastat koju ja ootasin akna peal ilutulestikku. Mida ei olnud, oli ilutulestik. Pärast kuulsin, et ei lastud mitte ühtegi raketti. Neil lihtsalt ei ole sellist kommet. Ja kui 01 jaanuar ei oleks laupäev olnud, siis oleks see olnud tööpäev :)

Kaks esimest päeva uuel aastal olid vabad. Magasin ennast vana aasta töödest ja tegemistest välja, koristasin, viisin vormiriided keemilisse.

Kui siia tööle tulin, lubati meile, et meil hakkab olema 80-90 lennutundi kuus, detsembris oli mul 106 tundi ja 41 minutit. Seda on palju! Töötunde tuli üle 170ne. Finnairi stjuuardessid streigivad, sest neil peab pärast pikamaa lendu olema mitu-mitu vaba päeva ja ei tohi olla üle 90ne lennutunni. Ma tulin Colombost kell 12 päeval, tõusin 14 tunni pärast õhku Münchenisse, järgmisel päeval tagasi, maandusime kell 23:30 Dohas ja tõusin kell 13:00 õhku Ateenasse :)

02 jaanuaril muudeti mu järgmise päeva standby Londoniks ja lendasingi sinna. Ohh jummel ... elu sees ei taha seda lendu enam teha :) Reisijad on toredad, kuid niiiiii nõudlikud. Põhiline on gin-tonic :) Kogu aeg kasutavad call-bell'i ja tahavad midagi. Esimene lend, kus ma näen, et CS vajutab call reset nuppu :D:D:D Hetkekski ei olnud aeg istuda ja seda mõlemal otsal. Kui lõunapaiku Londonis maandusime, siis läksin kohe ühe tuneeslannaga linnapeale. Ega me seal kaua jaksanud olla, sest lend oli üpris väsitav. Mõned tunnid siiski. Käisime söömas ja nägin ära Buckinghami palee ja minu meelest isegi kuninganna lehvitas ühest aknast :)

Nüüd olen tagasi Dohas ja õhtul kella 23ks pean lennujaamas olema. Sedakorda airport standby kuni kella kolmeni öösel. Nii et kaasa tuleb võtta kõik ujumispükstest talvemantlini, sest võid sattuda Šeišellidest kuni Stockholmini :) Kuigi kõige tõenäolisemalt saab see olema midagi lühikest, sest mu standby ei ole nii pikk, et sinna midagi normaalset saaks mahutada. Kahjuks :(

Selline siis see lühike kokkuvõte mu viimasest kolmest nädalast :) Üritan edaspidi ikka paremini järge pidada :)

Otsustasin teile enam mitte teada anda, mis mu uus kuu toob ... saate teada sellest, kui olen seal ära käinud ;) Aga noh ... Šeišellid ja Kopenhaagen ei ole enam kaugel ... :)

Uus kuum uudis ...

... just toimus graafikumuutus ja mu standby muutus Hong Kongiks ... seega pärast väsitavat Moskvat kosutav kahepäevane Hong Kong ;) Ükskord ometi teeb crew rostering oma tööd hästi :D Mwuaaahhh! ;)

6 päeva lendamist seljataga :)

Marsruut Doha-Bangkok-Saigon-Bangkok-Doha-Berliin-Doha tehtud :)

Esimene lend neist oli mitmest õhkutõusmisest ja maandumisest koosnev lendude jada. Kõigepealt 6 tundi 30 min Doha Bangkok. Saabusime hommikul Bangkokki. Magasin natuke ja siis läksin ühe jaapanlannaga linnapeale. Tuleb mainida, et seekord oli iga viimane kui meeskonnaliige nii normaalne. Kõik olid lahedad. Enamik ei tahtnud Bangkokis siiski välja minna, sest meil on sinna miljon lendu päevas ja vanematel olijatel kõik kohad juba läbi käidud. Me käisime MBK-s, mis on suuuuuur shoppingcentre. Lisaks jalutasime kesklinnas, sõime Burger Kingis ja tegime ilusaid pilte. Burger Kingis sõime sellepärast, et see plika, kes minuga kaasas oli, ei suutnud otsustada, kuhu ja mida tahab. Küll ei sobinud üks ja teine. Ma istusin Burger Kingi maha ja ütlesin, et mina jään siia ;) Jäi temagi. Õhtuks jõudsime hotelli. Seal oli üks nurgake, kus sai internetti kasutada.

Vaatasin, et üks arvuti on hõivatud. Seal istus mingi blond tšikk. Teine oli vaba. Läksin siis sinna. Ütlesin sellele tsikile "Hi!" ja tema ütles vastu. Siis hakkas mind vaatama ja ütles: "Rauno! Sina vä? Sa teed nalja!" :)

Eestlased Tai kuninga pildi all "Long Live King". Kuningal oli äsja 50. sünnipäev.

Heh ... see blond tšikk oli eestlanna Karmen, kes on samuti QR'i crew. Ma ei ole teda silmast silma kunagi näinud, aga facebookis ikka suhtleme. No istusime siis kohe sinna samasse maha ja vahetasime muljeid ja rääkisime elust ja olust ja siis tegime jalutuskäigu. Ühel hetkel pidin ma magama minema, sest hommikul tuli lennata Saigoni. Tuli välja, et ta elab Dohas suhteliselt minu lähedal ja ta lubas mulle šokolaadikooki teha ... ühesõnaga seda ma ei unusta ja ühel hetkel nõuan selle välja ;) Naersime ise ka, et Eestis ei teanud teineteisest midagi, lisasime üksteist facebookis sõpradeks Kataris ja kohtume esimest korda Tais. Kas pole tore see cabin crew elu? :)

Hommikul läksime Saigoni. Lend Bangkok-Saigon kestab vaevalt 1 h 20 min. Sellel lennul jagame sooje võileibu ja jooke. Kuna lennuk oli pooltühi, siis läks iga cart'iga välja kaks inimest. Mina läksin ühe jaapanlannaga ja meie kõrval teises vahekäigus oli cabin senior ühe noormehega. Need cart'id, millega vahekäigus olime, on nn "half-cart'id" ehk "pool-cart'id" st nad on suhteliselt lühikesed. Ja see saigi saatuslikuks cabin seniori cartile. Nimelt kukkus see ümber. Kõik joogid ja võileivad olid laiali nagu .... :) Kõik kukkusid kohe sabistama ja keegi pannud tähelegi, et cabin senior on ka seal põlvili maas. Ma siis läksin ta juurde ja küsisin, et kas kõik on korras. Ütles et "Ei ole, cart on ju kummuli" :D Aga tema endaga oli küll ;) Mis seal ikka. Cart püsti ja edasi!

Saigoni saabusime pärastlõunal ja meil oli enam vähem 6 tundi kohapealoleku aega. Kommunistlik Vitenam - mõtlesin kohe, et kindlasti on igavesti lagunenud ja vana. Aga juba lennujaam oli täiesti vinge. Arvan, et alles ehitatud. Linnas ehitati palju ja sellist nn vene värki seal küll ei olnud. Kõik oli väga kena. Läksime hotelli, vahetasime riided ja linnapeale! Käisin turul ja hotellilähedastes poodides. Võtsin kaardi pealt välja ka 400 000 kohalikku raha. Süda tagus küll, sest ega mina teadnud, kui palju see on. Crew väitis, et 20 dollarit. Pidin neid ju uskuma. Kuna masin selle mulle ka andis, siis ei saanud see päris miljonit olla ... :) Kodus kontrollisin ja oligi 20 dollarit. Selle eest sai seal maa ja ilma kokku osta :D Väga odav. Nii et kes tahab odavat reisi, minge Saigoni ;) Lennupiletid muidugi vist nii odavad ei ole. Õhtul pakkisin oma ostud kokku ja lennujaama. Tagasi Bangkokki. Jõusime sinna pärast südaööd.

Ärkasin hommikul kell 9 ja kell 10 läksin linnapeale. Sedakorda üksi. Nii on parem ;) Ei pea kellegi järgi ootama ja kellegi teise sabas jooksma. Teed, mis tahad ;) Kuna taksomajandus on nii odav, siis ei olnud ka erilist äraeksimise võimalust. Käisin vaatasin erinevaid kohalikke vaatamisväärsuseid nagu Grand Palace, Democracy Monument, City Hall jne. Kohtusin siis ühe kohaliku tuk-tuki juhiga. See rääkis ilusat inglise keelt. Ta selgitas, et seal on mingi turisite nädal, mille jooksul tuk-tuki juhid ja taksojuhid saavad tasuta bensiini, kui viivad inimesi kohalike ehetetootjate juurde. No lubas mind siis mööda linna sõidutada. Seda ta ka tegi. Näitas mulle ilusaid kohti ja viis mind ka sinna ehetetootjate juurde. Seal olid müügil ilusad asjad. Siis lubas see mees mulle veel, et viib mind 101 kenasse kohta, kuid järgmise templi juures jättis ta mu maha :D Teadsin ainult seda, et olen Taimaal ... ei olnud enam isegi kindel, kas see on Bangkok :D Võtsin siis järgmise takso ja see selgitas, et kui tahan otse kesklinna, siis on 200 kohalikku raha, kui olen nõus ühe ehetetootja juurde minema, siis 10. Ma ütlesin, et 100 ja lähme otse. Ta ütles, et ei. Lasin end siis järgmisse tehasesse meelitada. Käisin sealt ka läbi, taksojuht sai oma bensiini ja viis mind sinna, kuhu vaja ;) Käisin veel linnapeal ringi ja läksin hotelli. Magasin mõne tunni ja asusime tagasiteele Dohasse. Mina olin A-330s galley ehk vastutav köögi eest. Cabin Senior küsis, et kas olen enne seda teinud ja kas saan ikka hakkama. Ma ütlesin, et kui ta ausalt tahab teada, siis mulle ei meeldi selle tegemine, aga usun, et kõik saab olema ok. Pärast ta ütles, et 3 kuu lendamise kohta oli väga professionaalne ja organiseeritud galley ;) Tore kuulda :) Hommikul kell 6 maandusime Dohas ... väga halb maandumine oli. Lennuks käis üles alla-paremale vasakule, loperdas igatpidi. Cabin Senior oli näost roheline ja mina lugesin juba palveid... nii halba maandumist ei ole ma vist veel kogenud. Aga õnneks läks kõik kenasti ;)

Nii ... kell 7 olin kodus ja 8st sain magama. Magasin kella 18neni ja sättisin end ja tegin süüa. Võtsin kohvrist suverõivad välja ning panin talvemantli ja kindad asemele. U 23 paiku asusin lennujaama poole teele, et siis Berliini minna ;) Õnneks oli ka see meeskond väga tore! Jõudsin briifinguruumi pärast CS'i esimesena ja ta kohe hakkas küsima, et kui palju ma galleyt olen teinud ja kas saan hakkama. Ma ütlesin kohe, et olen nõus tegema Berliini minnes, aga tagasitulles ma ei taha teha. Ütles, et see on ok ja pani mu galleysse. Tavaliselt ongi nii, et teed ühe otsa galleyt, sest see on päris väsitav. Galley positsioonil olles teed kõige rohkem tööd :) Ühesõnaga ka selle galleyga jäi CS rahule. Maandumisel Berliini tegi kapten järsku valjuhääldist araabiakeelse teadaande. Siis oli vaikus. Me vaatasime siis üksteisele otsa ja ei oskand a-d ega o-d kosta. Sellele järgnes ka inglise keelne, mis teatas, et Berliini lennujaam suletud ja 10 minuti pärast uus info. Kui ikka suletud, oleme sunnitud maanduma mujale. EXCUSE ME! Kui ma olen Berliini lennul, siis ma tahan Berliini minna ... eriti kui mind ootab seal kilo Eesti komme ja must leib (mida muidugi polnud, aga ega ma sellel hetkel seda teadnud!). Õnneks maandusime siiski Berlin Tegel Internationl Airportis ... tegemist oli järjekordse hirmsa maandumisega. Üks jaapanlanna, kellele see oli alles neljas või viies lend, oli peaaegu nutma puhkemas. Huuled värisesid ja ta ikka küsis, et kas see on normaalne. Mina ütlesin, et ei ole, aga ega midagi muuta ka ei saa :)

Lisaks jaapanlannale oli veel ukrainlanna ja etiooplanna. Eriooplanna rääkis kogu aeg, kuidas tema tahab ikka välja minna ja kogeda külma ja lund ja et kas keegi tuleb temaga. Kuna minul ja ukrainlannal oli kodumaalt meelelahutajad tellitud, siis meie ei tahtnud temaga ühineda. Jaapanlana ütles, et tema võib minna küll. Lennukist väljudes tundsime seda karget külma ja põlvini lund ... ja siis teatas etiooplanna, et ta ei ole nii kindel, et ta tahab välja minna :D Neil ju Etioopias min +15 kraadi, halvemal juhul +10. Siis kannavad inimesed pakse vammuseid ja käivitavad õues autosid. Kui käima saavad, siis lähevad ise tuppa sooja, et autod soojaks käiksid:D Hirnu herneks :D

Mina käisin kodumaise meelejahutajaga linnapeal ja chillisin niisama. Ma ei tea, kui külm seal väljas oli, aga igastahes väga külm oli. Ikka iga minuti tagant pidi kuhugi sooja minema! Prrrr! Sai ka muuseumisaarel ühes muuseumis käidud. Kokkuvõttes oli tore layover. Tagasiteel oli lennuk jällegi täiesti täis. Mina olin seekord "floater" mis tähendab, et mul oli ainult teenindustsoon, aga safety tsooni polnud. Enne õhkutõusu tuli cabin senior jooksuga minu juurde ja ütles, et "I need German!". Excuse me! :D Olukord järgmine: emergency exiti reas istusid lapsed. Nad ei tohiks seal istuda. Aga tegu oli saklastega, kes ei rääkinud sõnagi inglishit. No siis selgitasin neile ja saime nende kohad vahetatud. Ja tõusimegi õhku! :) Ka teeninduse ajal tuli cabin senior kahel korral mu juurde ja vajas mu abi keele osas :) Kohe uhke tunne oli! Seekord oli nii palju sakslasi, kes kohe ütlesid, et ainult saksa keelt ja inglishit nemad ei puhu. No siis tuli mul deutschi puhuda. Tore. Kõik olid väga sõbralikud . Ah jaaa! Unustasin! Veel maapinnal olles valasin apelsinimahla ühele sülle! Juhei! Asi ei olnud nii hull. Arvan, et 10% sülle ja 90% maha. Vabandasin ette ja taha. Ta ei olnud vihane ega miskit. Ise ka naeris ;) Lennu ajal tuli ta korra ka galleysse. Nägin teda tulemas ja küsisin, et "Would you like to have some more orange juice?" :D Ta teatas, et "Better not ... some water only" ;)

Ühesõnaga saksa lendusid võib veel teha ;) Nüüd kaks vaba päeva ja siis Moskva ... mis on seekord edasi-tagasi ots. 10h 30min lendamist. Millele lisandub kaks tundi enne lendu briifing, kodus sättimine, pool tundi sõitu lennujaama, tund aega Moskvas kohapeal. Keskmiselt teeb see 15 tunnise tööpäeva ... :)

Varahommikused head uudised :)

Ärkasin üles ja uniste silmadega kontrollisin, kas mu standby asemele on midagi tekkinud. Ja ongi! 11-14 detsember on Doha-Bankok-Saigon-Bankok-Doha ;) Tai ja Vietnam! JUUUUUHHHHEEEIIII! ;) Ükskord ometi ei muutu mu standby Indiaks! :)

Esimene lumi ...

... nähtud! ;)

Olin 5-6. detsembril Viinis. Seal ma võiksin isegi elada ... kui keegi mind üleval peaks ;)

Maandusime hommikul 5:30 Viinis ja külma oli 13 kraadi. Meeskonda kuulusid seekord üks austraallanna, üks lõuna-aafriklanna, korealannad ja cabin senior oli Mirela Rumeeniast. Ütles kohe briifingul ära, et ta ei taha seda tööd enam teha, aga tal on vaja perele raha saata ja laenud maksta, nii et peab siin veel olema :D Ühesõnaga tore algus küll ... kui ei meeldi teha, siis ei pea sellest ju rääkima ja teiste tuju alla viima ;) Sellest hoolimata olid minul olid seekord Cabin Senioriga ülihead suhted ... minnes sain endale kõige parema positsiooni :) ja tagasitulles pani ta mu galleysse. Olin esialgu veidike pettunud, kuid kui nägin teisi kabiinis töötamas, siis mõtlesin küll, et nii tore ;) Sõin ise samal ajal milkiwayd :D

Alati ikka juhtub mingi jama ka :) Seekord unustasid tüdrukud kõrvaklapid istmetele panemata. Siis kui baarid välja saatsin köögist, nägin neid kotte ja küsisin, et kas ikka panite. Aga nad ei pannud ... vähemalt sellest süüst olen mina puhas :) Andsime siis koos jookidega ka kõrvaklapid. Pärast selgus, et pardal oli reisijana ka keegi kontorist ... keegi, kes reguleerib pardateenindust jne.

Ükskord ometi sai üle pika aja jälle Euroopa lendu tehtud! Inimesed on ikka kohe nagu inimesed! Oskavad inglise keelt, on viisakad, oskavad wc-d kasutada :) Lausa lust!

Aga Viin oli veel parem kui lennud. Ilusad hooned, toredad inimesed ja saksa keel! Juhei! Ma ikka mõned laused sain jälle öeldud ;) Väljas ei olnud väga külm ja ei olnud väga palju lund. Pühapäevasel päeval olid kahjuks küll 95% poodidest suletud, aga selle eest oli linn täis igasuguseid jõuluturge. Võtsin korealannaga ette mõnetunnise jalutuskäigu ja käisime need turud läbi ;) Ta ei võtnud oma kindaid kaasa. Nii et pidime ikka vahetevahel kuhugi kohvikusse sisse astuma ja vahepeal andsin talle oma kindaid ;)

Lõpetuseks ostsime poest süüa ja maandusime hotellituppa. Mina olin nii väsinud, et jäin kohe magama ... :)